Leesikate kunstiline juht Kristiina Siig: „Hea tantsuoskuse taga on järjepidevus ja töö“

Kristiina Siig tunnistab, et gümnasistina algklassilastele folklooriringi tehes ei osanud ta aimata, et sellest kujuneb aastatega tugeva tasemega tantsuansambel. Just nii juhtus. Eelmise aasta lõpus valis Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika selts Tallinna prantsuse lütseumi tantsuansambli Leesikad 2020. aasta tantsuansambliks, aasta tantsujuhi tiitli pälvis Leesikate kunstiline juht Kristiina Siig. Ühtlasi täitus Leesikate loomisest mullu 15 aastat, mida tähistati septembris Alexela kontserdimajas juubelikontserdiga „Elumere ainetel“. Mitmekesine, hoogne ja nooruslikku energiat tulvil kontsert pakkus publikule suure elamuse. 

Kristiina, olete ka ise prantsuse lütseumi vilistlane. Kas vastab tõele, et lõite selle tantsuansambli 11. klassi õpilasena?

Vastab tõele. 2005. aastal hakkasin tegema koolis folklooriringi, millest see tantsuansambel välja kasvas. Olen ise lapsest saati Leigarites rahvatantsu tantsinud, lisaks käisin show-tantsu ja balletitrennis. Juhtus nii, et mu kaks aastat vanem sõbranna kutsuti üht tantsurühma juhendama. Tundsin heas mõttes kadedust ja mõtlesin, et tahaksin ise ka midagi sellist teha. Pakkusingi kooli huvijuhile välja lasteringi, kus me tantsime, mängime, laulame, ning koolis oldi sellega nõus. Käisin algklassid läbi, tutvustasin oma mõtet, ja nii see algas. Esimene kord tuli kohale üle 30 lapse, kellest aasta lõpuks jäi käima 11. Järgmisel aastal, kui hakkasime valmistuma 2007. aasta tantsupeoks, saime kokku juba kaks rühma, mõlemas 16 last. Pärast gümnaasiumi lõpetamist läksin Tallinna ülikooli koreograafiat õppima ning tegin tantsuringi edasi, sest see andis hea praktilise kogemuse. Magistriõppesse astusin Tartu ülikooli folkloristika erialale. Minu magistritöö on seotud pärimustantsuga, täpsemalt pärimustantsu uurija ja folkloristi Kristjan Toropi pärandiga.

Kuidas sai tantsurühm nime Leesikad?

Nime saime endale kolmandal tegutsemisaastal. Tantsupeost võtsime osa veel Tallinna prantsuse lütseumi tantsurühma nime all, aga kuna olime juba üsna suureks kasvanud, tahtsime, et meil oleks ka nimi. Kuulutasime välja nimekonkursi, kus nime Leesikad pakkusid üksteisest sõltumatult välja kolm inimest. See nimi jäigi.

Kuidas see mõte kooli kauaaegsele direktorile Lauri Leesile meeldis?

Mäletan, et esialgu suhtus ta meie tegemistesse mõningase eelarvamusega. Seda toredam oli näha, kuidas aastate jooksul – sedamööda, kuidas me ise arenesime ja end tõestasime – see suhtumine muutus. Kõige suurem väärtus Leesikate puhul ongi, et see koosneb oma kooli õpilastest. Tervelt viiendik kooli õpilastest tantsib ning ka vilistlased löövad kaasa, lisaks on tantsuansambli juurde tekkinud pillirühm. Kool on meid palju toetanud.

Kui palju praeguseks leesikaid on?

Sel aastal juba 200 ringis, kokku kümme rühma. Õpetajaid on neli: lisaks mulle Hedvig Haarde, Madli Teller ja Karel Vähi. Neli aastat tagasi sündis mul esimene poeg, kaks aastat tagasi teine. Kuigi tulin väga kiiresti tagasi, oli õpetajaid lisaks vaja, üksinda ei oleks enam jõudnud. Nüüd olen tasapisi igal aastal koormust juurde võtnud. Sel aastal juhendan 3., 6., 8. ja gümnaasiumiklasse. Vahetame omavahel rühmi, et ei kujuneks ühe või teise õpetaja lapsi, vaid kõik tunneksid kõiki.

Kontsert „Elumere ainetel“ oli äärmiselt köitev ja heal tasemel. Kavas oli nii pärimustantse kui ka vanemaid ja uuemaid autoritantse. Kuidas on võimalik kõik lapsed nii hästi tantsima panna?

Arvan, et eeskätt on selle taga läbiproovitud tantsumetoodika. Mul endal on olnud väga head tantsuõpetajad: Leigarites Kalev Järvela, Marget Kulo ja minu ema Sille Kapper, Eesti tantsuagentuuris Elo Unt. Teine tähtis asi on järjepidevus. Kes on esimeses klassis alustanud ja gümnaasiumis edasi tantsib, tantsibki hästi. Oskused tulevad tööga. Palju on olnud abi sellest, et lütseumis on algklassides kord nädalas kohustuslik peotantsutund. Teiste koolide õpetajad on rääkinud, et mingis vanuses on tüdrukuid-poisse üsna võimatu segapaaris tantsima panna, meie lapsed on sellega harjunud. Tantsutehnika on rahva- ja peotantsu puhul küll erinev, aga tantsuvõtted üldjoontes samad.

Kui raske on olnud rahvatantsurühma poisse leida?

Üsna raske. Ja mitte ainult leida, vaid ka motiveerida ja trennis käimas hoida on poisse keerulisem kui tüdrukuid. Samal ajal ei tohi lasta tekkida olukorral, et poistele on justkui rohkem lubatud kui tüdrukutele. Sügisel võtame vastu kõik, kes tulla tahavad, kusjuures tüdrukuid on alati rohkem. Poole aasta pealt liituda soovijatest võtame vastu ainult poisse või täispaare, kusjuures paarilise võib kutsuda ka mõnest teisest koolist. 

Kui tihti te koos käite ja kuidas üks trenn välja näeb?

Välja arvatud esimesel aastal on läbi aastate olnud nädalas kaks trenni, mingil perioodil gümnaasiumirühmadel ka kolm. Trenni ülesehitus sõltub nii laste vanusest kui ka teemast, millega tegeleme. Üks võimalik muster on selline: alustame soojenduse ja koordinatsiooniharjutustega, edasi harjutame tantsutehnikat: põhisamme, pöörlemisi, seejärel õpime repertuaari. Trenni lõpus teeme jõuharjutusi, venitusi või hoopis mängime. Samas alustame mõnikord tundi hoopis mängu või loovtantsu harjutustega. Seda eriti väikestega, kuid tuleb ette ka suurtega. Trennid ja esinemised lõpetame alati lõpuringiga.

Millised tantsud tantsijatele kõige rohkem meeldivad?

Üllatavalt hästi meeldivad neile klassikalised lavarahvatantsud, mis mulle endale tunduvad mõnikord veidi vanamoelised, sest nende sisu ja esteetika on sageli ajale jalgu jäänud. Ühiskond on aja jooksul oluliselt muutunud, tantsud mitte nii väga. Tihti järgitakse neis kindlaid soorolle: neiud on eeskätt ilusad ja natuke eputised, noormehed macho’d, kes põrutavad jalaga vastu maad. Stereotüübid on väga visad kaduma. Miks sellised tantsud noortele meeldivad, on keeruline küsimus. Üks võimalus on, et kuna need moodustavad Leesikate tantsudest väikese osa, mõjuvad nad uudselt, äkki ka naljakalt. Ei saa välistada ka teisi põhjuseid, sealhulgas siirast naudingut lihtsatest narratiividest. Arvan, et kasutades traditsioonilist rahvatantsu sammustikku, saab luua ka tänapäevasema sisuga tantse, ja olen püüdnud seda teha. Usun, et Leesikatele meeldivad ka oma õpetajate loodud tantsud. See on loomulik, sest need ongi nende peal tehtud, tantsijad on otseselt või kaudselt tantsu kujunemisesse panustanud.

Mis puutub pärimustantsudesse, siis neid hakatakse rohkem hindama gümnaasiumiealistena. Pärimustantsudes on sageli sees improvisatsiooni moment, mida lavatantsudes ei ole. Ette antud sammude ja jooniste asemel improviseerimine nõuab julgust, kogemust ja oskusi. Lisaks on pärimustantsus nagu ka vanas seltskonnatantsus palju mängulisust, mis tantsijatele meeldib: tantsu käigus endale uue paarilise leidmine, vastaspaariga kokku-lahku käimised, kätlemised, väravate tegemised jms.

Kas esinemisi on palju?

Enne pandeemiat oli! Kusjuures esineme palju väljaspool kooli. Koolis esineme pea alati vabariigi aastapäeva aktusel ja kevadisel taaskasutuslaadal kooliõuel. Väljaspool kooli osaleme sageli Koolitantsu festivalil ja rahvatantsusündmustel, jõululaadal Raekoja platsil jne. 2007. aastast alates oleme võtnud osa kõigist üleriigilistest noorte- ja üldtantsupidudest.

Kui tihti te välismaal olete üles astunud?

Oleme käinud paljudel festivalidel, Euroopa riikidest näiteks Soomes, Rootsis, Luksemburgis, Ungaris. Kõige kaugemad sihtkohad on olnud Taiwan, Filipiinid, Mehhiko. Teatud vanuses lastele mõjuvad sellised reisid präänikuna, mida saab heas mõttes ära kasutada. Enamasti on pärast reisi emotsioonid nii head, et jäädaksegi tantsima. Selles, kui noored käivad tantsimas põhjusel, et saab sõpradega koos olla ja suhelda, ei ole midagi halba.

Milliseid rahvariideid leesikad kannavad?

Meie esimesed rahvariided olid Jüri kihelkonna omad, nüüdseks on komplekte rohkem: on Lihula, Kihelkonna, Koeru, Võnnu, Jämaja ja Pakri rõivad. Huvitava kokkusattumusena on ka meie praegune direktor Peter Pedak Pakri juurtega. Valmimas on Paistu rõivad. Rahvarõivaste ostmist on toetanud kultuurkapital, rahvatantsu ja rahvamuusika selts, samuti mitu fondi. Üsna suur osa Leesikate riietest on käsitöötundides tehtud. Abiks on olnud grupp lapsevanemaid, kes kutsuvad end emaleesikateks ja kelle seas on ka hinnatud rahvarõivaspetsialist.

Püüame kasutada nii autentseid rahvariideid kui võimalik. Särkide küljeõmblused on küll õmblusmasinaga õmmeldud, aga materjalid on ehtsad ja masintikandeid me ei kasuta, kõik on käsitsi tikitud. Suurt tähelepanu pöörame selgitamisele, kuidas rahvarõivaid õigesti kanda: lapsed juba teavad, et värvilised plastmassist juukseklambrid rahvarõivastega kokku ei sobi. See on üldise kultuuritausta andmine.

Kuidas koroonapiirangud teie tegemisi on mõjutanud?

Alustasime õuetrennidega, millesse ma suhtusin alguses väga skeptiliselt, kuid mis tantsijatele üllatavalt hästi sobivad. Õues tantsutehnikaga, näiteks pöia tööga läbi saapa tegeleda ei saa, küll aga saab harjutada tantsu järjekorda ja tantsu skeemi õppida. Samuti saab õues treenides hoida aktiivsust ja füüsilist vormi. Kõige tähtsam ongi sotsiaalne pool, võimalus omavahel kokku saada ja suhelda. Praeguseks eelistan iga kell õuetrenni Zoomi või videotrennile. Teeme kõik selleks, et tavapärane rutiin ja harjumus trennis käia ei kaoks.

Lisaks saab nüüd teha asju, milleks muidu aega ei jagu. Tüdrukutega võtsime põhjalikult ette pärimustantsu. Õueriietega treenides on hea rääkida, kuidas rahvariided omal ajal tantsimist, aga ka tantsude kujunemist mõjutasid. Poistega õpime tantse meeste tantsupeo jaoks, mis peaks toimuma juuni alguses Rakveres.

Juba käivad ettevalmistused ka 2022. aasta noorte laulu- ja tantsupeoks, kus ma olen 3.–4. klassi liigijuht. Tegin ka ühe uue tantsu, millest tuleb õppevideo teha.

Kas rahvatants on praegusel ajal populaarne?

Rahvatants on väga populaarne ja üha populaarsemaks muutub, mis teeb muidugi rõõmu.

Siiski arvan, et rahvatantsu massidesse toomine ei ole iseenesest väärtus. Võiksime rohkem sügavuti minna ja süveneda neisse ajaloolistesse kihistustesse – pean lisaks pärimustantsule silmas ka lavarahvatantsu pikka kujunemislugu – kus on tallel palju olulist ja huvitavat infot. Samuti peaks püüdma selle poole, et igal rühmal oleks oma nägu. Ka üht ja sama tantsu saab tantsida omamoodi ja oma stiiliga.

Mis teid tantsuõpetajana kõige rohkem rõõmustab?

Mulle läheb kõige rohkem südamesse, kui lapsed hakkavad tantsulaagris õhtuti pärast trenni või siis lava taga esinemisjärjekorda oodates omal algatusel tantsima. Need on liigutavad hetked, mis näitavad, et tantsutraditsioon elab.