Mari-Liis Tikerperi: „Kommunikatsiooni põhitõde on sõnumite selgus“

„Kes Avinurmet ei teaks,“ ütles sellest endise Ida-Virumaa ja tänase Jõgevamaa kandist võrsunud ning kodupaigale truuks jäänud Mari-Liis Tikerperi. Avinurmele on kuulsust toonud tünnimeistrid, kitsarööpmeline raudtee ja palju muudki. Mari-Liis on aga tõestus, et Avinurme on ka noorte ja edukate teadlaste taimelava. 

Mari-Liis Tikerperi on õppinud TÜ-s hariduskorraldust, praegu koostab doktoritööd hariduskommunikatsioonist, mis koolielus võrdlemisi uus, kuid asendamatu.

Olete Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meedia ja kommunikatsiooni doktorant, kelle doktoritöö keskmes on Eesti üldhariduskoolide kommunikatsioon ja hariduskommunikatsioon üldisemalt. Edukalt, cum laude olete lõpetanud magistrantuuri. Esimesed muljed haridusest ja selle väärtustest saab inimene kaasa lapsepõlvest. Mida on teil sellest meenutada?

Kooliteed alustasin eelmise riigikorra lõpuaastail väikeses Ulvi koolis Ida-Virumaal. Nullklasse siis enam polnud, kuid esimene klass oli meil üpris lasteaia moodi. Kõiki aineid andis imeline õpetaja Leigi Molodõk ning esimese klassi päralt oli hulk ruume eraldi majas, sh mängu- ja magamistoad, sest päevaplaan nägi ette ka lõunaund. Kooliteed alustades olime kõik kuueaastased ja klassis kokku oli meid vaid viis.

Ulvi kool oli väike ja kodune, hoone oli juba siis auväärses eas. Tänapäeval kõlab uskumatult, aga ka näiteks WC asemel oli meil mitu aastat veel välikäimla ning söögivahetunniks liiguti esialgu kolhoosi sööklasse ja hiljem 1. klassi majja rajatud koolisööklasse. Seega esimesena tuli meelde olme, mida tänapäeval koolides olla ei või.

Koolis on mulle alati meeldinud, kuid vanuse suurenedes on pidevalt kasvanud nõudmised kvaliteedile. Ulvi koolist sain väga tugeva põhja, millega ei jäänud hätta ka koole vahetades, kuid lahkumise põhjuseks saigi klasside liitmine ja tahtsin oma võimekuse proovile panna. Tänapäeval on väikekoolil veelgi raskem konkurentsivõimeline olla. Inimesed on rohkem linna liikunud ning see pole vaid Eesti probleem. Väikses koolis on keerulisem õpetajatele piisavalt tööd anda ning eks kaaslaste vähesusega võivad kannatada sotsiaalsed oskused, mis on aina olulisemad. 

Kommunikatsiooniga seostub sageli poliitika, ettevõtlus, kultuur, meelelahutus. Hariduskommunikatsioonist on seni vist üsna vähe juttu olnud. Mis motiveeris sellele pühenduma?

Tõepoolest on suhtekorraldus, mainekujundus ja turundus vähemalt üldharidusest natuke mööda käinud. Kui õppisin magistriastmes hariduskorraldust (aastal 2015), tulid ühe õppeaine käigus teemaks ka suhtekorralduse alused. Töötasin juba koolis ja olin päris palju tegelenud „Ettevõtliku kooli“ võrgustiku teemadega ning need kogemused koos uute teadmistega panid n-ö pirni põlema. Taipasin, kui palju probleeme on tekkinud kommunikatsioonihäiretest ja kuigi kutsekoolide mainekujundusest võis juba materjale leida, polnud üldhariduskoolidele selles osas väga mõeldud.

Algselt valmis sel teemal magistritöö, kuid mu juhendaja Maria Murumaa-Mengel ärgitas edasi mõtlema ning meedia ja kommunikatsiooni õppekaval doktorantuuri astuma. See oli üks hulljulgemaid otsuseid mu elus, kuid teemasse süvenedes avaneb üha uusi tahke ja olulisi uurimisfookusi ning tasapisi on kogutud teadmistest olnud abi ka praktikutel. See kõik motiveerib edasi minema.

Varsti peaaegu aasta on Eestis kestnud koroonaperiood, kui lühike suvevaheaeg välja arvata. Kas see aeg on olnud proovikivi ka hariduskommunikatsioonile ja kui hästi on olnud sõnumid arusaadavad eri osapooltele, nagu õpetajad, õpilased, lapsevanemad?

Kindlasti pole ühest vastust. Kriis on tekitanud uued olukorrad, kuid toonud teravamalt välja ammuseid kitsaskohti. Ühelt poolt pole see ainult haridusvaldkonnas nii, et oluline info jookseb kokku eri ametitest ja tuleb olla pidevalt muutuva olukorraga kursis. Samas on keeruline leida teist valdkonda, kus niivõrd erinevad huvirühmad oleks sama tugevalt organisatsiooni ja süsteemiga seotud. Kriisiolukorras on väga oluline, et oleks kindlad ankrud, mille ümber saab sättida oma elu. Näiteks kui puudub kindlus, kas lapsed saavad terve nädala koolis käia, ei saa ka vanemad oma töönädalat täpselt plaanida. Segadusi on olnud omajagu, kuid peab mõistma, et sellises kriisis elame me esmakordselt. Ebakindlust on kõikjal.

Kevadise koroonalaine ajal oli üks suuremaid probleeme otsustamatus lõpuklasside osas. Kui nädalast e-õppetööd on võimalik ehk üle korrata või lõpuaktuse ärajäämine on küll nukker, kuid suurema mõjuta, siis lõpueksamid on sageli olulised edasise haridustee planeerimisel ja pikemaajalise mõjuga.

See, kuidas õpetajad, õpilased ja vanemad rahule jäid, sõltus paljuski koolist ja väljakujunenud suhtlemiskultuurist. Ja eks ole keeruline öelda, kas iga rahulolematus oli tingitud haridusvaldkonna kommunikatsioonist või muudest teguritest. Kriis halvas pea kõiki valdkondi ning inimestesse kogunenud pinge väljendus väga erinevalt.

Kas koroonaaegse hariduskommunikatsiooni puhul kehtivad üldiselt kriisikommunikatsiooni reeglid või peab arvestama millegi spetsiifilisega?

Me räägime kriisikommunikatsioonist, kuid pole nii mustvalge, mis hetkest kriis uueks normaalsuseks muutub. Pandeemia alguses, eelmisel kevadel oli väga selgelt tegu kriisikommunikatsiooniga. Praeguseks [intervjuu on tehtud enne uusi märtsipiiranguid – toim] on teada üldised juhised, mis mingil määral ongi uus tavaelu, ja selgemalt võib märgata kriisikommunikatsiooni siis, kui on midagi erakorralist teatada. Hariduskommunikatsiooni puhul üldiselt on spetsiifiline varem mainitud huvirühmade erisus. Samad sõnumid tuleb teha arusaadavaks lastele ja täiskasvanutele. Kriisi haldamise kõrval peab ka igapäevatööd võimalikult hästi jätkama ning sellega seotud tavapärane info peab korrektselt liikuma.

Kas väliskommunikatsioon, mis suunatud avalikkusele, ja sisekommunikatsioon asutuse sees toimuvad samade reeglite järgi?

Kindlasti on neil sarnaseid põhitõdesid, nagu sõnumite selgus, õige kanal, arvestamine adressaadiga ja palju muud. Ja on ka rohkelt erinevat: näiteks väliskommunikatsioonis laienevad huvirühmad, selgitama peab seda, mis organisatsiooni sees on tavateadmine, eesmärgid on sageli erinevad. Kui organisatsiooni sees ei ole üheselt selge, milline organisatsioon olla tahab, võivad selle liikmed anda väljapoole mitmesuguseid ja kohati vastukäivaid signaale. Ilmselgelt võib see halvasti mõjuda organisatsiooni kuvandile.

Elame infoühiskonnas, teavet tuleb palju ja kõikjalt. Millised sõnumid koolielust meediatarbijatele kõige enam huvi pakuvad?

Ma päris julgelt ei ütleks, et mingit kindlat tüüpi info on avalikkusele eriti huvitav. Palju sõltub tasandist. Üldine arusaam on, et skandaal müüb, ja ka minu uuringutes on välja tulnud, et ajakirjanikke pigem peljatakse, sest „nad ju tahavad probleemidest kirjutada“. Tegelikult jõuab koolidest ka päris palju positiivset avalikkuse ette, kuigi tõsi – positiivsel lool pole ehk nii palju vaidlemiskohti ja sellele ei järgne nii palju lugusid. Kohalikul tasandil puudutab kool inimesi lähemalt ja hoitakse rohkem silma peal, tahetakse näha, et koolis elu käib ja lapsed on tublid, ning kindlasti suhtutakse kirglikumalt näiteks koolireformi kajastamisse.
Jääb mulje, et skandaalidest leiab mingi hulk inimesi võimaluse oma valusad koolikogemused välja valada („kõik õpsid on sellised“ jm) ning probleemid aitavad kinnitada olemasolevat maailmapilti.

Kuidas hindate õpetajate oskust anda sõnumeid õpilastele edasi kas aineõpetaja või klassijuhtajana?

Klassisisene kommunikatsioon on ka väga oluline. Küll aga võiks eristada pedagoogilist kommunikatsiooni, mis on tihedalt seotud metoodika ja didaktikaga, ning kommunikatsiooni, mis puudutab üldisemat infovahetust.

Sageli armastatakse öelda, et tänapäeva lapsi ei tohi rangelt vaadatagi. Tean mitut keskmisest rangemat õpetajat, keda lapsed väga austavad. Eelkõige selle tõttu, et on mõistlikud ja kokkulepitud piirid, millest kõik püüavad kinni pidada. Piiride seadmise eesmärk peaks olema luua turvaline raamistik. Samuti peaks olema selge, mis saab eksimisel. Koolis pööratakse niigi vigade otsimisele väga suurt tähelepanu. Loomulikult peab see olema osa õppeprotsessist, kuid võimalus peab olema eksimustest õppida ja paremini edasi minna, mitte tekitada hirmu eksimise ees. Ekslikuks me ju jäämegi.

Kas vähemalt suuremates koolides on vaja PR-spetsialiste?

Olen seda arutanud väga erineva suurusega koolide juhtidega ning julgen väita, et täistöökohta kommunikatsioonispetsialistile luua pole tõenäoline. Pigem peaks see olema kas kantselei juhi, juhiabi, huvijuhi või sekretäri tööülesannete hulgas. Koolijuht ise ei peaks haldama kooli sotsiaalmeediakontot või mõtlema kodulehe sisu loomisele.

Olete Avinurme gümnaasiumis töötanud majandusõpetajana, kuidas saite kommunikatsiooniteooriat rakendada pedagoogitöös?

Keeruline on eristada, millised otsused tegin kommunikatsiooniteooriatest lähtudes. Õpetaja kohandab õppetööd ja sõnavara lähtuvalt klassist ja püüab arvestada oma peamise huvirühmaga. Elementaarne on, et ma ei eelda lastelt lugupidamist vaid seetõttu, et olen täiskasvanu ja õpetaja. Võimalik, et natuke rohkem mõtestasin oma tegevust ja käitumist selle kaudu, et esindan kooli ja selle väärtusi klassi ees ja väljaspool kooliseinu.

Kas haridusel maapiirkonnas ja väikelinnades on selliseid väärtusi, mida linnades pole?

Kooli ajalugu ja põlvkondade järjepidevus. Loomulikult on ka linnades ajaloolisi koole, kuid maal on see ajalugu tihedalt põimunud kogukonna kujunemise ja enesemääratlusega. Ega asjata ole koolide sulgemise vastu argumente, et siis sureb küla välja. Nukker tõetera, kuid ka mõningane enesepetmine – kui kooli peab sulgema, on küla juba tõenäoliselt kokku kuivanud. Koolile pannakse sageli suur vastutus, kuid kool ei saa peatada suuri protsesse, mis mujalgi maailmas aset leiavad või mida juhib kõrgem poliitika. Samuti ei saa kool vajalikul hulgal lapsi juurde meelitada, kui pole võimalust vanematele tööd või elukohta leida.