Meie praegune riigikeeleoskuse kriis on valitsuste tegemata töö
Kahjuks plaanitakse ainult järjekordseid mittetoimivaid lahendusi.
Keeleameti juhi Ilmar Tomuski sõnul on meil praegu vene koolides umbes 2000 vähemalt A2-taset oskavat õpetajat puudu. Arvestatud on pedagooge alushariduse õpetajatest direktoriteni välja. Umbes 1300 neist on puudu Ida-Virumaal ja 400‒500 Tallinnas.
Meil on õpetajate kriis. Aga mitte ainult vene koolides: eesti koolide õpetajad on tugevalt ülekoormatud. Täiskoormus, mis peaks jääma 35 tunni sisse, tähendab sageli sisuliselt poole rohkem töötunde nädalas. Eriti ägisevad suure koormuse all õpetajad nendes koolides, kus klassid on lubatust suuremad. Ja selliseid koole jagub. Distantsõpe ja aina lisanduvad vene kodukeelega õpilased lisavad koormust veel juurde. Paljud õpetajad töötavad ka normkoormusest suurema koormusega.
Probleemi juur: õpetajate puudus
Nende probleemidega ei ole tegeldud aastaid, haridusministrid pole seda isegi oma südameasjaks võtnud. Kahjuks ei ole paista ka praegu, et ükski erakond saaks esiteks probleemi sügavusest üldse aru, teiseks oleks valmis vastutuse selle eest oma õlule võtma ja kolmandaks realistlikku lahendust pakkuma. Selle asemel pakutakse üks ebarealistlik lahendus teise otsa.
Mul on raske mõista nende inimeste mõtteviisi, kelle arvates probleem kaob, kui kaotame ära vene koolid.Kohati jääb tunne, et nende arvates haihtuvad sellisel juhul ka kõik vene koolide õpilased õhku ja muutuvad olematuks. Aga need õpilased ei kao. Need 2000 õpetajat, kes on puudu ja keda asendavad praegu n-ö umbkeelsed õpetajad, muutuvad valusaks reaalsuseks: umbkeelseid õpetajaid pole, keeleoskajaid ka ei ole. Üldse õpetajaid ei ole. Kui meil oleks need õpetajad vene koolides olemas, ei oleks meil praegu ju ka nii ulatuslikku keeleoskuse probleemi.
Kust tuli küll idee võtta vastu seadus, et vene gümnaasiumiharidus peab olema 60% eestikeelne? Kas arvati, et otsus paberil muudab kurva reaalsuse olematuks või loodeti valija silmis plusspunkte teenida? Mis on tulemus? Sama mis enne: suur osa vene gümnaasiumilõpetajaid ei saa isegi Maxima kassas eestikeelse teenindamisega hakkama, muust rääkimata. Sisuliselt ei muutnud see otsus mitte midagi, sest ei tegeldud probleemi põhjusega.
Probleemi juur ongi eelkõige õpetajate puudus. Keelt saavad õpetada ainult need, kes seda oskavad, ei ole mõtet süüdistada keeleoskamatuid selles, et nad ei suuda selgeks õpetada keelt, mida nad ise ei oska.
Kas lasteaed tagab keeleoskuse?
Kaval lüke on kogu vastutus lükata vene koolide ja vene kogukonna kanda: nemad on lollid ja laisad, et nad keelt ei oska, neil on suhtumisprobleemid ja rahvuslik üleolekutunne. See on lihtne viis vastutusest vabaneda. Öelda, et õpetage eesti keelt, aga õpetajate olemasolu mitte tagada – see oleks nagu lasta kellelgi teivashüpet hüpata, aga teivast talle mitte anda.
Kas õpetajaskonna väljaõpe ja motiveerimine on tõesti kooli töö? Või peab selle siiski tagama riik? Oma tegemata töö aetakse koolide kaela ja öeldakse, et kuna nad keeleõppega toime ei tule, siis on aeg koolid sulgeda.
Hea küll, aga annab see siis paremaid tulemusi? Kust siis eesti koolis need puuduvad õpetajad järsku välja ilmuvad? Eriti olukorras, kus õpetamine muutub õpilaste keeleoskuse erineva taseme pärast topeltkeeruliseks.
See samm on muidugi poliitiliselt kaval: poliitikud ei pea võtma mingit vastutust, vene kodukeelega õpilased lükatakse lihtsalt eesti koolide ja õpetajate kaela.Nemad seal siis õpetagu neile eesti keel selgeks. Et neil lihtsam oleks, siis kaotame ära ka vene lasteaiad. Eesti lasteaed annab ju keeleoskuse kätte, nii et mis neil viga õpetada: saavad eesti keele oskajad lapsed endale.
Aga kas ikka saavad? Ja kas üldse hakkavad kunagi saama? Ida-Virumaa lasteaiarühmades moodustaksid vene kodukeelega lapsed enamuse kõigis lasteaiarühmades. Isegi kui õpetaja oleks puhas eestlane (mis on vedamine, sest isegi eesti keelt A2-tasemel oskavaid lasteaiaõpetajaid on puudu, kõrgtasemel oskajatest rääkimata), on tema roll lastega suhtlemisel vähene. Suurema osa päevast mängivad lapsed ju omavahel. Ja kui rühmas on 80% vene kodukeelega lapsi, ei maksa loota, et kõik need 80% tormavad oma 20% eestlastest rühmakaaslastega eesti keeles suhtlema. Nad ei tee seda isegi siis, kui eestlasi on 70% ja neid 30%.
Lasnamäe eesti lasteaedade kogemus on tõestanud juba ligi mitu aastakümmet, et vene kodukeelega laps ei saa õpi eesti lasteaias eesti keelt piisavalt selgeks, et eesti koolis muretult hakkama saada. Kas see 10, 20, 30 aasta pärast muutub?
Kas maakoolide sulgemine aitaks?
Aastaid kestnud terav piisava eesti keele oskusega õpetajate probleem tuleb kiiresti ära lahendada. See on ainus tõsiseltvõetav lahendus üldse! Ja kindlasti tuleb üle vaadata metoodika: ei ole mõtet jätkata õpetamist viisil, mis ei anna tulemusi.
Keelekümblusmetoodika on end tõestanud. Kummalisel kombel on aga keelekümblusõpetajate koolitus viidud Narva kolledžisse: võimalikult kaugesse ja enamikule kättesaamatusse Eesti nurka. See on sisuliselt ära peidetud. Metoodika, mida me vajame kõik, ka eesti koolid, kus õpib üle 10% muu kodukeelega õpilastest.
Kui me ei kasuta keelekümblust, ei saa muu kodukeelega õpilased õpitust aru, siis on neile vaja abiõpetajaid, tasandusrühmi, individuaaltunde. Ent raha ju ei ole, ei ole isegi selleks, et võimaldada õpetajatele normaalset töökoormust ja hoida klassid inimlikes suurustes. Meil ei ole raha, et osta koolidele ilukirjandust. Ei ole raha ka selleks, et tagada õpetajale motiveeriv palk. Seda ametit peetakse tänaseni suures osas missioonitundest.
Tundub, et kohati nähakse õpetajapuudusele lahendust maakoolide sulgemises. Praegu on võetud sihikule näiteks 67 õpilasega Lüganuse ja Maidla eestikeelsed põhikoolid. Otsus, mis teeb haiget kogukonnale, mis suretab välja kohalikku elu, soodustab ääremaastumist. Isegi kui kõigi maakoolide sulgemine aitaks, ei tohi selles lahendust näha.
Pealegi ka see tegelikult ei aita: sellised valusad ohvrid on nagu tilk kerisele. Isegi Tallinna kesklinna eliitkoolid vaevlevad õpetajate puuduses: nad kuulutavad välja konkursi ja mitte keegi ei kandideeri. Millise maakooli sulgemine neid koole küll aidata võiks?
Meil on vaja hariduses selgemat plaani. Nii, nagu ei olnud mõtet teha paberil muudatust, et vene gümnaasiumi õppekeel olgu 60% ulatuses eesti keel, ei ole ka praegu mõtet uute loosungitega vehkida enne, kui lahendatud pole juurpõhjus. Ja see lahendus ei ole kerge. Kui juba Tallinna reaalkooli, inglise kolledži ja mitme teise Tallinna kooli juhid ja õpetajad peavad läbi helistama oma tudengitest tuttavaid, tegema kõnesid ministeeriumisse ja ülikooli, et abi paluda, kuidas peaks siis üks Ida-Virumaa kool endale õpetajad leidma?
Arusaadav, miks keegi selle probleemiga oma käsi määrida ei taha. Teeme aga otsuseid paberil ja küll asi laheneb. Paraku ei lahene see probleem kunagi ja maadleme ka 30, 40, 50 aasta pärast riigikeele oskuse probleemiga, kui valitsus ei võta vastutust ega asu sisuliste probleemidega tegelema.
Autor ja teised KOLLEEGID!
Süüdistagem selles küsimuses vähem valitsusi-ametnikke ja rohkem iseennast (eriti poliitikuid ja arvamusliidreid) -!? Juba 30 aastat sõimame me avalikult Eestis venelasi, SAMASTADES neid stalinliku NÕUKOGUDE süsteemiga, mis on täiesti vale. Lugegem äsja ilmunud Aleksandr Orlovi vapustavat raamatut Stalini kuritegudes, mille all kannatas vene rahvas meist palju rohkem …
Sõimates venelasi (või tänast Venemaad), ei loo me mingit motivatsiooni siinsetele vene inimestele EESTI KEELE ÕPPIMISEKS. Olles koolis töötanud vene õpilastega, tegin neile õpetajana alati selgeks, et vene ja nõukogude on täiesti erinevad mõisted ja venelased ei saa kanda vastutust stalinliku SÜSTEEMI kuritegude eest … Ja nii – isegi aastakümnete pärast – ei unusta venelastest õpilased mind kunagi teretamast ega abi osutamast. Olgem MÕTLEVAD INIMESED!