Miks lähevad õpilased kliimastreigile?
Eesti esimesest noorte kliimastreigist 8. märtsil 2019 möödus äsja kaks aastat. Rohkem kui saja nädala jooksul on igal reedel jätnud hulk õpilasi ja ka täiskasvanuid pooleli oma igapäevategevused, et nõuda Eesti valitsuselt ning teistelt poliitikutelt kiiret ja teaduspõhist tegutsemist kliimakriisi leevendamiseks. Mulle näib, et kahe aastaga on ühiskond muutunud pisut teadlikumaks kliimamuutuste tõsidusest, kuid kuna ei Eesti ega maailm tervikuna ole ligilähedalgi kliimamuutuste pidurdamisele, on kliimastreike jätkuvalt vaja.
Miks läheb üks noor koolitundide asemel kliimastreigile? Kui Eestis toimusid esimesed kliimastreigid, kõlas meedias sageli arvamus, nagu teeksime seda vaid tundidest viilimiseks. See on täiesti vale. Kuigi mõni sellise motivatsiooniga õpilane on kliimastreikidel osalenud, võin ma rohkem kui kaheksakümnel kliimastreigil osalemise kogemuse põhjal väita, et nad on üksikud erandid.
Kliimastreikidel osalejaid ajendab peamiselt hirm enda ja oma planeedikaaslaste oleviku ja tuleviku pärast. Me oleme tutvunud piisava hulga kliimateadusega mõistmaks, et kliimamuutused on palju laialdasem ja sügavam probleem kui pelk kasvuhooneefekti võimendumine. Sellega kaasnevad vee- ja toidupuuduse oluline süvenemine, elamiskõlbliku maapinna vähenemine, relvakonfliktide sagenemine ja ulatuslikud põgenikelained, kui tuua välja vaid mõni tagajärg. See ei juhtu mitte abstraktselt kauges tulevikus, vaid juba praegu, ning hakkab aina enam juhtuma meie eluajal, mõjutades oluliselt meie tulevikuväljavaateid, elukvaliteeti ja karjäärivõimalusi.
Noored on võtnud kasutusele meeleavaldused kui häiriva ja väsitava taktika kliimakriisile tähelepanu tõmbamiseks, sest kliimakriis vajab inimeste tähelepanu kohe. Ei ole aega, et püüda poliitikuid mõjutada üksnes keskkonnateemaliste joonistus- ja videokonkurssidega või erakondade noortekogudega liitudes või oodates, kuni me suureks kasvame. Et kliimasoojenemine jääks 21. sajandil pooleteise kraadi piiresse, peab kasvuhoonegaaside heide vähenema sel kümnendil vähemalt 7,6% aastas, sealhulgas aastal 2021, ning olema 2030. aastaks praegusest ligi poole väiksem. See on meeletult kiire muutus. Maailma riigid on lubanud selle eesmärgi täitmiseks pingutada, kuid vajalikke tegevusi pole mitte ükski maailma riik piisavas mahus kavandanud, rääkimata nende elluviimisest. Samas on selge, et praegu tehtavate otsuste mõju kliimale ei saa vähemalt lähema sajandi jooksul tagasi pöörata. Paljud noortest kliimaaktivistidest ei saa oma vanuse tõttu veel kandideerida ühelegi otsustavale kohale ega hääletada, me ei saa pakkuda läbirääkimiste laua taga kellelegi ühtegi otsest majandushüve, kuid oleme mõistnud, et tegutseda tuleb kohe, ootamata suureks saamist. Nõnda kasutamegi neid vahendeid, mis meil on: meie hääl ja võimalus avaldada meelt.
Kliimastreigid on ainult kõige nähtavam osa noorte kliimaaktivistide tegevusest. Lisaks meeleavalduste korraldamisele kirjutame artikleid ja keskkonnateemalisi uurimistöid, anname külalistunde ja teeme ettekandeid kliimamuutuste kohta, muudame igaüks ise oma eluviisi, tagasisidestame regulatsioone ja võitleme kohtus fossiilkütuste tööstuse laiendamise vastu. Kõige selle käigus harime me end kliimamuutuste teemal aina enam.
Üks oluline põhjus, miks tänapäeva noored näivad tegelevat kliima- ja keskkonnakriiside leevendamisega aktiivsemalt kui eelmised põlvkonnad, on info lihtne kättesaadavus. Iga internetiühendusega inimene saab ligi veebilehele https://www.ipcc.ch/sr15/chapter/spm/ ning võib sealt lugeda üht maailma olulisimat analüüsi kliimamuutustest: IPCC 2018. aastal avaldatud raportit 1,5 °C globaalse soojenemise kohta. Kahjuks ei leia paljud selleni teed, kuid vähemalt võimalused enda harimiseks on olemas.
Peale info hea kättesaadavuse ja inimkonna enneolematult suure mõju looduskeskkonnale, mille tagajärjed mõjutavad aina ilmselgemalt järjest rohkemaid inimesi, hõlbustavad noorte keskkonnaaktivistide tegevust digivahendid. Noored üle maailma korraldavad omaalgatuslikult ühiseid veebikoosolekuid, kus oma tegevustest keskkonna olukorra parandamiseks räägivad vaheldumisi inimesed Malaisiast, Ukrainast ja Namiibiast. Me moodustame ühtse ülemaailmse kogukonna: filipiini aktivisti lugu sellest, kuidas ta on pidanud kliimamuutuste tõttu tugevnenud taifuunide ajal oma elu päästmiseks maja katusele ronima, motiveerib noori Euroopas tegutsema kliimaneutraalsuse saavutamise nimel, kuigi meie siin ei tunne veel kliimamuutuste tagajärgi teravalt enda nahal. Kõik inimesed jagavad ühist atmosfääri ning on üle maailma seotud tihedas kaubandussidemete, tarneahelate ja regulatsioonide võrgustikus, mistõttu on igaühe panus olukorra parandamisesse oluline ning igaüht on vaja.
Tegelikult ei taha ma iga päev oma riigi valitsust veenda, et see asuks täitma endale rahvusvaheliste lepetega võetud kohustusi ning lõpetaks minu tuleviku ohustamise fossiilseid kütuseid põletades. Valitsus peaks seda niigi tegema. Ma tahaksin keskenduda hoopis õppimisele, olümpiaadidele ja oma tuleviku planeerimisele. Kuna aga eelnevad põlvkonnad on aastakümneid eiranud kliima- ja keskkonnakriiside süvendamise ohtlikkust, siis peame me kõik – vanusest hoolimata – praegu enneolematul kiirusel tegutsema, et meil ja meist noorematel oleks võimalik elada sellise kliimaga planeedil, millega inimkond on holotseeni jooksul harjunud. Sellest võitlusest väljub inimkond edukana ainult juhul, kui kõik ühiskonna liikmed mõistavad vajadust kliimakriisi leevendada ning asuvad selle nimel tegutsema kõigis eluvaldkondades. Iga inimene, iga tegu, iga kilogramm süsihappegaasi loeb.
Kuigi harilikult tähendab streik töötajate korraldatud tööseisakut, on noorte korraldatud meeleavaldused, millega nõutakse valitsuselt teaduspõhist tegutsemist kliimakriisi leevendamiseks, nii Eestis kui maailmas saanud tuntuks just kliimastreikide nime all, nimetan neid nii ka selles artiklis.