Mida on õppida koroonakriisist – kui lähtuda täiskasvanute koolitaja digipädevuse aspektist?

Eriolukorra tõttu toimunud muutused koolikorralduses on mõjutanud üld-, kutse- ja kõrgharidust, aga ka täiskasvanuõpet. Tallinna ülikooli uurijad viisid SA Kutsekoja tellimusel läbi uuringu „Eesti täiskasvanute koolitajate kompetentside avaldumine digikeskkonnas toimuvatel koolitustel ja nende koolitusvajadus“. Tulemused on sisendiks loodavale digiõppevarale, mis toetab koolitajate digipädevuse arendamist. Õppevara luuakse täiskasvanuhariduse veebikeskkonda EPALE, kust saab lugeda artikli aluseks oleva uuringu raportit.

Kuidas said koolitajad hakkama eriolukorra ajal?

Digiõppest on saanud meie uus normaalsus ja koolitustegevuse tavapärane osa. Viimasele aastale tagasi vaadates näeme, kuidas eriolukorrast tingitud ulatuslikud muutused on kiirendanud digiõppe arengut ka koolituses. Aastatagune ootamatu ja järsk eriolukorra kehtestamine nõudis paljudelt koolitusasutustelt ja koolitajatelt suutlikkust paindlikult ja kiirelt oma töö ümber korraldada. Erinevalt tasemeõppeasutustest tuli täienduskoolituse pakkujatel otsustada, kas jätta koolitused ära, lükata edasi või viia digikeskkonda. Uuringus osalenutest ligi pooled lükkasid koolitused edasi, tühistati vaid 20% koolitustest ning suur osa viidi osaliselt või täies mahus digikeskkonda.

Koolituste tühistamist ja edasilükkamist põhjustas lootus, et senine koolituspraktika taastub, ebapiisav ajavaru koolituste veebikeskkonda kohandamiseks ning arvamus, et õppijad pole küllalt digipädevad. Ka oli väljakutse, kuidas digivahendite abil praktilisi (nt kutseõppe) koolitusi läbi viia. Tulemused näitavad, et eriolukorraga tulid paremini toime need koolitajad, kes olid juba digipädevusi arendanud, kel oli endal digikeskkonnas õppimise kogemus ja kellele pakkus õppeasutus tuge.

Selgus, et eriolukorrast tingitud muutustega on kaasnenud mitmed positiivsed asjaolud, näiteks suutlikkus digikeskkonnas koolitada; nii koolitajate kui ka õppijate varasest oskuslikum digivahendite kasutamine; digiõppematerjali loomine; õppe kättesaadavus eri sihtrühmadele. Digiõpe on tulnud, et jääda – see loob uued nõudmised ka täiskasvanute koolitaja professionaalsele arengule. 

Kuidas hindavad ja arendavad koolitajad oma digipädevust?

Kui vaatame koolituste tühistamise ja edasilükkamise põhjuseid, siis näeme, et koolitajate digipädevus – oskus kasutada digiõppe meetodeid ja vahendeid – ei omanud selles suurt kaalu.

Koolitajad peavad end küllalt digipädevaks, skaalal alustaja-tegija-eestvedaja kaldutakse tegija-eestvedaja poole.

Valdav osa koolitajatest arendab teadlikult oma digipädevusi või hakkas neid arendama seoses eriolukorraga. Digipädevusi eelistatakse arendada iseseisvalt või kolleegidelt õppides ning vähem koolitustel osaledes.

Huvitava seosena ilmnes, et need koolitajad, kes osalevad mitmes praktikakogukonnas ja/või võrgustikus, arendavad enda digioskusi enam ning kasutavad ka digivahendeid mitmekülgsetel eesmärkidel ning suunavad õppijaid kasutama digivahendeid ja -keskkondi.

See viitab koolitajate professionaalsete kogukondade olulisusele pakkuda kogukonna liikmetele digioskustes tuge ning jagada kogemusi.

Milliseid digilahendusi koolitajad kasutavad ja milline on nende koolitusvajadus?

Koolitajad kasutavad mitmekesiseid suhtlemis-, koostöö-, sisuloome- ning erialakeskkondi. Selgus, et enim kasutatakse veebiseminaride läbiviimise keskkonda Zoom (73%), koostöö- ja sisuloomekeskkonda Google Drive (66%), suhtlus- ja veebiseminari keskkonda Skype (50%), õppematerjali varamut YouTube’is (47%) ja e-õppekeskkonda Moodle (41%). Eri valdkondade koolitajad nimetasid lisaks küsitluses ette antud 31 nimetusele veel 81 digilahendust, mida koolituste läbiviimisel kasutatakse. Digivahendeid valitakse nende kättesaadavuse, varasema kogemuse või kolleegide soovituse põhjal. Enam vajab tähelepanu digivahendite ja -lahenduste kasutamine õppe-eesmärkidest, õppijatest ja õppesisust lähtuvalt.

Koolitusvajadus ilmnes kõikidel oskustasemetel (algajad, edasijõudnud, eestvedajad) ning kõikides õppeprotsessi (planeerimise, läbiviimise ja hindamise) etappides. Koolitusvajadust mõjutab digivahendite ja -keskkondade areng, muutused digilahendustes, õppijate vajadused ning elukestva õppe väärtustamine.

Koolitaja digipädevuse koolitusvajadus hõlmab ka tähelepanu pööramist sellele, kuidas toetada õppijate digipädevuste arengut, näiteks suunata õppeprotsessis kasutama mitmesuguseid digivahendeid ja -keskkondi, aga ka laiemalt e-riigi tehnoloogilisi võimalusi. Digipädevuse oluliste komponentidena nähakse paindlikkust, avatust ja pidevat õpivalmidust. Ühe uuringus osaleja sõnul: „Digipädevus on pidev õppimine.“