Mis on tõlkes kaduma läinud mitteformaalse täiskasvanuhariduse hind?
Juba pikemat aega presenteeritakse meile uhkusega Eesti aina kõrgemat elukestvas õppes osalemise protsenti. Möödunud aasta lõpuks oli see juba veidi üle 20. Lisaks Eesti enda toretsevatele uudistele leidub ka Euroopa Liidu tasandil täiskasvanuõppes osalemist käsitlevaid dokumente, kus meil on oma üldprotsendi valguses olnud võimalus tunda end kõrvust tõstetuna ja kuuluda lausa Põhjamaadega samasse „kõrge õppes osalusega“ gruppi.
Aga kui neid dokumente terasema pilguga uurida, ei kesta roosiline tunne kaua, sest selgub kurb tõsiasi: Matteuse efekt töötab Eestis liberaalse turumajanduse tingimustes märksa paremini kui paljudes teistes riikides. Tuleb välja, et peamiselt osalevad meil õppes need täiskasvanud, kellel on juba ette näidata pikk haridustee ja enamasti ka kõrghariduse tunnistus.
Tänu nüüdseks juba üle kümne aasta tagasi käivitatud aktiivsete tööturumeetmete süsteemile kuuluvad Euroopa Komisjoni 2019. aasta „Hariduse ja koolituse monitori“ andmetel kõigi ebasoodsas olukorras olevate gruppide arvestuses Eestis ainsana õppes osalejate n-ö plusspoolele töötutena registreeritud. Suurelt miinuses on, ehk võrreldes 25‒64-aastaste üldhulga keskmise osalemisega jõuavad formaal- või mitteformaalõppesse väga väikese tõenäosusega madala kvalifikatsiooniga inimesed, maapiirkondade elanikud, üle 55-aastased täiskasvanud, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete töötajad, mehed, mitte-eesti kodukeelega, mittehõivatud ning rändetaustaga inimesed.
2014. aastast on meil õppes vähem osalevate inimeste jaoks kasutusel eraldi väljend: „täiskasvanuhariduse prioriteetsed sihtrühmad“. Just nende koolitustele kaasamisele on suunatud suur osa viimase viie aasta täiskasvanuhariduse programmide meetmetest. Miks me siis valdkonna olulisusest ja panustatud ressurssidest hoolimata täiskasvanuhariduse prioriteetsete sihtrühmadeni ikkagi ei jõua?
Pakun välja ühe olulise vaatenurga, mis on seni vähe tähelepanu pälvinud, aga mis tundub liiga oluline selleks, et seda kauem ignoreerida.
Ületatud, ületatavad ja seni veel ületamatuks osutunud takistused
Tänu nii välisriikide pikaajalistele kogemustele kui ka Eesti sotsiaalteadlaste läbi viidud uuringute ja analüüside tulemusele on tehtud mitmeid ettepanekuid, mis on aidanud likvideerida õppes osalemist takistanud ja takistavaid stuktuurseid barjääre ning muutnud õppimisvõimalused täiskasvanutele märksa kättesaadavamaks. Need on olnud seadusandluse ja riigi tasandi tööjaotusega seotud otsused. Näiteks võib tuua aktiivsed tööturumeetmed, sotsiaalsete garantiide laiendamise, tugimeetmed üldhariduskoolis õppivatele täiskasvanutele jne. Samas on sotsioloogid olnud üsna jõuetud selliste ettepanekute tegemisel, millega mõjutada kõige olulisemat, kõigis valdkondlikes uuringutes esile kerkinud ja Eestis väga kõrge mõjuga õpitakistust ‒ suhtumist õppes osalemisse.
Sotsioloogide suutmatus anda tõenduspõhiseid soovitusi selleks, et õppima asuksid varasema negatiivse õpikogemusega täiskasvanud, on mõistetav, sest olukorra adekvaatseks mõtestamiseks on vajalikud praktilised hariduse erialateadmised.
Paraku on kooliajast kaasa saadud ebameeldivustunne organiseeritud õppetegevuse vastu üks oluline komponent „komplektis“, mis tekitab vastuseisu õppimisele ega lase mõjule pääseda kõigil heade kavatsustega tehtud soodustustel. Kui niisuguse õpihoiakuga täiskasvanu koolitusele jõuab, muutub õppimisele osutatava vastupanu ületamisel määravaimaks koolitaja professionaalsus ja valmisolek aidata õppijal esmalt ületada varasemad traumaatilised õpikogemused. Peamiseks seni vastuseta küsimuseks on aga jätkuvalt see, kuidas saavutada olukord, et negatiivse õpikogemusega täiskasvanu end üldse koolitusele kirja paneks.
Huvitaval kombel ei ole seni käsitletud tõsiasja, et lisaks sotsiaalteadlaste tõstatatud makrotasandi probleemidele eksisteerib veel üks märkimisväärne täiskasvanuhariduse ja -õppe institutsioonide tasandi probleem, mis on seotud valdkonna põhimõistete ning neist lähtuva valdkondliku tööjaotusega.
Tõlkes kaduma läinud vabaharidus
Haridus- ja teadusministeeriumi kodulehel asuva selgituse kohaselt on „täiskasvanuharidus organiseeritud õppetegevus teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamiseks ning nende säilitamiseks või täiendamiseks. Õppimine võib toimuda mistahes tasemel või meetodil. Samuti võib see asendada või olla jätkuks esmasele haridusele, mis omandatakse koolis, kolledžis või ülikoolis.“
UNESCO analüüsi (An Analysis of National Definitions of Adult Learning and Education in Light of UNESCO’s 2015 Recommendation) kohaselt katab praegune Eesti täiskasvanuõppe ja -hariduse definitsioon ära vaid kaks täiskasvanuõppe ja -hariduse põhivaldkonda kolmest. Nendeks on kirjaoskus ja põhioskused (literacy and basic skills) ning täienduskoolitus ja kutseõpe (continuing education and vocational skills). Mõiste ei kata täiskasvanuõppe ja -hariduse seda valdkonda, mida inglise keeles nimetatakse kui liberal, popular and community education and citizenship skills ning millele Eestis on osaliseks vasteks vabaharidus.
Lähenemine, et vabaharidus ei ole täiskasvanuhariduse osa, kujundati Eestis välja juba 1990-ndatel, mil Eesti vabaharidusliidu ja ETKA Andrase juhid Õpetajate Lehe veergudel väitlesid teemal, kas täiskasvanuharidus Eestis peaks tähendama vabaharidust nagu Põhjamaades või hoopis tööalast täienduskoolitust. Vabaharidusliit pooldas muidugi seda, et täiskasvanuharidus tähendaks vabaharidust, ning Andras seda, et täiskasvanuharidus tähendaks erialast, kutsealast ning ametialast täiendus- ja ümberõpet.
Avaliku diskussiooniga paralleelselt toimus kontseptuaalne mõõduvõtmine tekstide tasandil. 1998. aastal tõlgiti eesti keelde üks seni kõige olulisemaid, täiskasvanute õppimist ja õpetamist käsitlevaid raamatuid „Täiskasvanuharidus ja pidevõpe“ (Adult Education and Continuing Education). Selle autor on täiskasvanuhariduse ja elukestva õppe korüfee, britt Peter Jarvis. Raamatu tõlkijad võtsid joone all seisukoha, et Eestis ei eristata mõisteid adult education ja education for adults, hoolimata sellest, et neist esimene (adult education) tähistab Suurbritannias valdkonda, mida Eesti kontekstis võib võrrelda vabaharidusega, ning teine, sõltuvalt kasutamise ajahetkest ning geograafilisest asukohast, on kõige kitsama võimalusena tööalase täienduskoolituse, kõige laiema praktikana aga elukestva õppe katustermin.
Tõsiasi, et viimased kuus aastat ei eksisteeri täiskasvanute koolituse seaduses vabahariduse mõistet, on täiskasvanuhariduse inimeste hulgas üldtuntud. Kuid teadmine, et vabaharidus on otseses mõttes ka tõlkes kaduma läinud, pole seni veel kuigi laialt levinud.
Mitte kõik mitteformaalne pole teps mitte mitteformaalne
Võttes eeskujuks rahvusvaheliste organisatsioonide viimase paarikümne aasta praktika ja suunised, on ka Eesti haridusstrateegia ja -poliitika dokumentides kasutuses tüpoloogia, mille kohaselt on inimestel võimalik elukestvalt õppida nii formaal-, mitteformaal- kui ka informaalõppes. Kahjuks on sellele jaotusele sageli lähenetud pealiskaudselt ning jäetud tähelepanuta, et originaalkeeles ja algallikates ei tähenda mitteformaalsus mitte alati õppetöö korralduse vormi elukestva õppe süsteemi kui sellise vaates, vaid konkreetse õppeprotsessi ülesehitust ja selles toimuvat suhtlemise viisi.
Täiskasvanute koolituse seadus, kus puudub vabahariduse mõiste, täiskasvanuhariduse määratlus, mis ei sisalda endas vabahariduse komponenti, ning täiskasvanute tööalase täienduskoolituse ja mitteformaalõppe vahele sama hästi kui võrdusmärgi panemine on toonud kaasa olukorra, kus vabaharidusest on saanud Eestis „tööväline täienduskoolitus“ ehk mitteformaalõpe, mis peab järgima täienduskoolituse standardiga kõigile mitteformaalõppe vormis toimuvatele koolitustele kehtestatud nõudeid.
Inimesed, kes valdkonnaga lähemalt kursis, teavad, et mitteformaalõppele täiskasvanute koolituse seadusega esitatavad nõuded pole üldse mitteformaalsed ehk vabad ametlikkusest. Muidugi on igal koolitajal võimalus õppijatega mitteformaalsel viisil suhelda, aga täienduskoolituse standardist lähtuvate formaalsete nõuete täitmine ja sellega paratamatult kaasnev tugevam institutsionaliseerumine loob vabahariduse ümber selge formaalse raami.
Seega on kõigi oluliste valdkonda reguleerivate dokumentidega juure tasandil tühistatud vabaharidust teistest täiskasvanuõppe vormidest eristav peamine väärtus ja mõjuvahend ‒ mitteametlik ja sundimatu ning vastastikusel austusel põhinev suhtlus õppeprotsessis, mis annab kõige paremaid tulemusi vormiliselt mitteformaalstes oludes.
Vaid sisuliselt mitteformaalne õpe ravib formaalõppes saadud haavad
Minu kui täiskasvanuhariduse valdkonna inimese jaoks leidis ligi paarkümmend aastat tagasi aset üks väga tähenduslik hetk. Praeguseks manalateele läinud professor Viive-Riina Ruus esitas hariduspoliitika ja haridussüsteemi teemal loenguid pidades andmed põhikoolist väljalanguse kohta 1990-ndatel ning ütles meile, Tallinna ülikooli andragoogika tudengitele: „Need on inimesed, kellega tuleb teil täiskasvanute koolitajatena kümne-kahekümne aasta pärast tegelema hakata. Praegune kõrge koolist väljalangus hakkab langetama tulevast üldist haridustaset.“
Visionäärist professori sõnad on tõeks saanud. Eesti taasiseseisvumisega kokku varisenud sotsialistliku täiendõppesüsteemi varemetele hakati täiskasvanuharidust üles ehitama veel siis, kui ühiskonnas küll juba eksisteeris erinev õppes osalemise määr, aga haridustasemete erinevusest tingitud hariduslikku kihistumist praeguses ulatuses ei olnud veel tekkinud. Nüüdseks on möödunud sajandi viimasel kümnendil alguse saanud lühikese haridusteega noorte põlvkonnad muutunud meie täiskasvanuhariduse prioriteetseteks sihtrühmadeks.
Praegune Eesti täiskasvanuõppe ja -hariduse organisatsioonide tasandi tööjaotus ignoreerib teaduslikku tõsiasja, et suur osa täiskasvanutest ei soovi jätkata õppimist varasemate formaalõppes saadud negatiivsete õpikogemuste pärast. See on nii isegi siis, kui nad oma suhtumist ankeetküsitluse käigus mingi muu põhjenduse taha varjavad.
Sotsiaalselt sidusa ja majanduslikult eduka ühiskonna jaoks oluliste täiskasvanud õppijateni jõudmiseks ei piisa avalikest teavituskampaaniatest, mis kutsuvad täiskasvanute gümnaasiumisse või kutsekooli. Samuti ei sobi kõrgel ega ka mitte keskmisel tasemel formaliseeritud ja institutsionaliseeritud, standardiga reguleeritud mitteformaalne õpe. Vaja on personaalset lähenemist ja süsteemi, mis aktsepteerib nii vormilt kui viisilt vaba ja mitteformaalset õpet.
Kuna peale kasvavad põlvkonnad polariseeruvad haridustaseme alusel üha enam, vajab Eesti täiskasvanuhariduse süsteem, mida väga paljud on usinalt ja mitmes mõttes heade tulemustega üles ehitanud, kiiremas korras põhjalikku ümberstruktureerimist. Praktik-uurijana, kes on oma rohkem kui kahekümneaastase koolitajakogemuse juures kolm viimast aastat intensiivselt tegelenud vähem elukestvas õppes osalevate täiskasvanutega, julgen väita, et olukorras, kus valdkonna katustermin „täiskasvanuharidus“ katab ära vaid täiskasvanute üldhariduse ning kutseõppe ja tööalase täienduskoolituse, kanname me ühe käega sõelaga vett nagu vanapaganad ja teisega saeme oksa, millel ise istume. Tõlkes kaduma läinud mitteformaalse täiskasvanuhariduse hind on kõrge.
Riina Kütt, koolituskeskus Tungal omanik ja koolitaja on Tartu ülikooli haridusinnovatsiooni magistriõppe tudeng ning tema uurimistöö keskendub Eesti täiskasvanuhariduse süsteemile ja selle tulemuslikkusele elukestva õppe kontekstis. Ta on täiskasvanuid koolitanud 1999. aastast ning tal on täiskasvanute koolitaja 7. taseme kutse.
Tänan autorit teema tõstatamise ja probleemi avamise eest.Formalismi tekitatud haavu ei ole võimalik formalustlikult ravida! Lustlikult ja enesekindlalt võib ametkond kehtestada numbreid
ja õppekavasid projektinõudena. Ta pole kunagi kohtunud, kõnelnud, silma vaadanud sihtrühmale.
Vabaharidus on esimesed kogemused saanud sellel ülikeerulisel andragoogilisel maastikul. Kuidas kujundada kursust metoodiliselt ja sisuliselt on võtmeküsimus. Selles oleks tarvis mõttevahetust ja koolitajate täinduskoolitust. Kuid kursuse kõige keerulisem etapp on need inimesed üles leida ja kohale saada.
Autor on tänuväärselt puudutanud mullegi huvi pakkuvat how to do things with words. See sõnarida on ühtlasi Oxfordi moraalifilosoofia professori J.Austini raamatu tiitel. Teemaks performative utterances – sentences which not only describe a given reality, but also change the social reality they are describing. Palun andestust, et ei hakka tõlkima, vaid naudin artikli autori filosoofilist küpsust. Educatio(ni) puhul on koos Euroopa liidustumisega toimumas mõistetriiv, nii et varasemast ladina-, prantsuse- ja inglisekeelsest edukatsioonist – “väljajuhtimisest”, millega õppur suunati palju avaramasse maailma, kui ta ette suutnuks kujutada ilma kreeka, ladina ja prantsuse keelt valdamata. Edukatsioon teisendati euroenglishi tehniliseks terminiks ja seda hakati kasutama ka kohtades, mida varem iseloomustati mõistetega professional training või vocational training. Olen varemgi pruukinud näidet, et kui meditsiinikoolis õpetatakse süstimist, siis see on treening. Süstija võib selle juures olla ka haritud või kõrgharitud, ent see ei tee süstimiskursusest hariduskursust. Süstimisosavus sobib niisama hästi narkomaanile veeni süstimiseks ja diabeetikule igapäevase insuliinidoosi manustamiseks. Seda saab kasutada ka piinamiseks, nagu seiklusfilmid näitavad. Täiskasvanuna õhtukoolis või suvekursusel saadakse uus leivateenimisoskus treeningprotsessi käigus, rõhutas juba kuuekümnendate Briti haridusteadlane Peters. Haridus on iseväärtusega asi! Kes on paremini haritud, suudab tõenäoliselt elus midagi enamat ära teha kui vähem haritu, kuid kusagil on ka piir – et juhtida keerukat mootorsõidukit, ei pea olema mingit haridust ja laudatraktori juhtimiseks ei pruugi isegi lugeda osata.
Suur tänu, Reet ja Valdar! Teie täiendused, edasiarendused ja peegeldused on väga väärtuslikud, sest avavad mu “karjet” täpselt nii, nagu see on mõeldud. Ehkki Õpetajate Leht oli väga lahkelt valmis ilmutama selle üpriski pika artikli, on see siiski eelkõige kontsentraat. Sestap aitavad kõik kaasa mõeldud ja väljendatud mõtted, mis lisavad sügavust ja avarust, headel lugejatel-huvilistel olukorda veelgi paremini mõista.
Praktikas läks nüüdseks tõlkes kaduma läinud vabaharidus kaduma 2005. aastal kui muutus riigipoolne toetus. Kahjuks tõlkes kaduma läinud vabaharidust ilma riigipoolse toetuseta ei arenda/edenda. Vähemate võimalustega sihtgrupp ei rahasta ise oma õppimist (ei saa ja ei taha) ja nii õpivad ka rahvaülikoolides kõrgharidusega maksujõulised inimesed.
Kui alates 2005 hakati ESF toetust kasutama vähemate võimalustega (disadvantaged) õppijate koolitamiseks, siis kehtestati nii ranged reeglid, et õppida tuli laua taga nagu koolis. Olen kontrollile seletusi andnud, miks olid koolituse ajal laua peal kohvitassid ja õppijad istusid ümber laua. See oli vastuoluline aeg, sest nii palju ei olnud riigipoolset finantstoetust (koos ESF-ga) kunagi olnud kuid samas piirasid reeglid seda nii, et sihtruppi õppima saada ja õppimas hoida oli rohkem kui keeruline. Olen arutlenud selle üle, kuidas vähemate võimalustega sihtgruppi (need, kes sõna otseses mõttes kardavad õppimist) õppima „saada“ praktiku-teoreetikutega Austraaliast Islandini ja alati oleme jõudnud järeldusele, et nende ahvatlemiseks on vaja erilisi meetodeid, voldikud ja telereklaamid siin ei aita. Kuid kui meil on isegi kohvitass taunimist väärt, siis mis supikeetmisest või meeste garaažitegevusest rääkida (Austraalia näide, kuidas tuua madalama haridustasemega inimesi õppima kutsuti). Seda juttu, küll natuke formaalsemas sõnastuses rääkisin ka Praxises kui nad ESF eelmist perioodi hindasid. Leidsime siis ühise keele ja kokkuvõttes oli selle kohta ka paar märkust, kuid sinna see jäigi. Samas, see on ka Eestis nö tõestatud, et personaalne lähenemine, ühised kohvipausid ja lõunad ning oma muredest rääkimine on suurepärane jäämurdja teel õppimise juurde. Andrasel on olemas AGENDA projektis suurepärane kogemus. Kerge ei ole kuid võimalik.
Nagu artiklis vihjatud, niikaua kui otsustajad ei ole otseselt kokku puutunud probleemsete sihtgruppidega, kutsume neid endiselt laua taha ja tekitame voldikuid. Ja õppijani jõudmine on koolituse pakkuja ülesanne, mitte riiklik prioriteet.
Täiskasvanute õppima mittetulekul on kindlasti komplekssed põhjused – lisaks varasemale negatiivsele õpikogemusele ka madal enesehinnang st hirm, et ei tule õppimisega toime, ei leia infot tasuta või soodsate õppimisvõimaluste kohta, sõbrad ei suhtu õppimisse soosivalt jne. Igal juhul on just vabahariduslikes koolituskeskustes pakutav hea võimalus alustada – osaleda mõnel praktilisel koolitusel (nt keraamika või mööbli restaureerimine või mõni kunstikursus) ja nii pisitasa jõuda hoiakuni, et õppida on mõnus. Personaalne lähenemine õppesse toomisel ja õppes hoidmisel aitaks palju kaasa, kuid kuna vabahariduslike keskuste toimimine põhineb peamiselt õhinapõhisusel, siis keskused ei jaksa ega suuda. Ja riigipoolsest toest ses osas ei julge unistadagi! Eestvedajate aur läheb formaalsete nõuete täitmisele. Nii ei jõua alati ka projektide raames tegeleda kõnealuse sihtgrupi sihipärase otsimisega tegeleda ja lepime „sariosalejatega“. Pidev projektipõhisus ei õigusta ennast ja nõustun, et vajalik on täiskasvanuhariduse süsteemi ümberstruktureerimine.