Murdekeel – koduselt kõlav keel

12. märts 2021 Enda Naaber kirjanik, kultuuriajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Huvi murdekeele vastu on saartel kasvanud jõudsalt, kuid mitte igas koolis ei tegelda sellega. Ei tunnustata, et murdekeel on tegelikult koduselt kõlav keel. Kohati peetakse murdekeelt ebasündsakski.

Oma keelehariduses oleme küllap igaüks saanud algõpetuse kodust. Ja seda emakeeleoskust kujundavad, süvendavad hiljem oluliselt kool, üldse keskkond, kuhu kuulume.

Külakeskkond on küllaltki rikka keelematerjaliga (pean silmas kujundlikku väljenduslaadi, milles on kahtlemata oma osa murdeil).

Kui keeleuuendaja Johannes Aavik 1913. aastal pöördus rahva poole üleskutsega murdesõnu korjata, valules ta nimelt järgmise pärast: „Nii palju kui meil rahva muu vaimuvara korjamise heaks paaril viimasel aastakümnel ongi ära tehtud – seda tunnistavad dr. Hurti määratumad käsikirjakogud – on rahva keele, täpipealsemalt rahva murrete sõnastiku korjamise tegevus pärast dr. Wiedemanni sõnaraamatu tööd (1. trükk 1896) hoopis soiku ja hooletusse jäänud.“

Vaatame ajas edasi. Mida jutustab tänane?

Praegune kirjanduse ja keele õpetamise programm koolides on vähene selleks, et põhjalikumalt tunneksime oma emakeele rikkusi. Kuressaare gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Marit Tarkin ütles sellepeale: „Meil on erinevaid keeletundjaid. Kes tunneb huvi emakeele, kes inglise keele vastu. Meil on nn kõneringid. Lugemisõhtud. Arutletakse kirjanduse üle … Ja ma ei ütleks, et tänane ei soosi murdekeelt.“

Tuletasin meelde, et on olnud aegu, mil õpetaja märkis punase tindiga õpilase kirjandis murdesõna veana.

Kui juba Eduard Vääri „Eesti keele õpik keskkoolile“ pööras 20–30 aastat tagasi keeleajaloole ja murdeile niivõrd vähe tähelepanu, siis mida arvata sellest, et veel nooremate klassideni see õpetus peaaaegu ei jõudnud. Kuid küllap on just algklasside kooliaeg see väga tundlik aeg ka selleks, et teada, milline ajalugu on meie rahva keelel. Mis on üldse keel ja tema rikkused.

Õnneks on rahva suus väga palju seda sõnavara, mis meie igapäevases kõneluses teeb keele rikkamaks. Ma ei pea silmas ainult murdeid, vaid ka uusi sõnu. Õpilasargoo on tegelikult uute sõnade sünd. Kuid olen tähele pannud, et nende hulgas on palju halvatähenduslikku (kui rääkida keelekultuurist).

Kooliõpilaste kirjandid on olnud tänuväärne materjal analüüsimaks, kuivõrd tuntakse näiteks sünonüümikat. Ometi on just murdesõnad üks allikas, mille abil võiksime esemeid, nähtusi, tegevust väga erinevate sõnadega väljendada.

Murded ei ole muuseumieksponaat

Saaremaal on aga murdevõõraid perekondi. Murdekeelt peetakse kohati ebasündsaks. Erand on Muhu saar. Vähemalt veerand sajandit kestab seal suur huvi murdekeele vastu. Välja on antud mitu murdekeeles tekstide kogumikku. Noored tunnevad murdekeele vastu suurt huvi.

Vaadake Kodumurret nr 10 ja 11 1972. Keeleteadlane Huno Rätsep kirjutab: „Murded ei ole muuseumieksponaat, vaid reaalselt funktsioneeriv keelevorm … Keele halvustamine on inimese halvustamine. Aga kas on õige halvustada inimest seepärast, et ta räägib, nagu rääkisid tema isa ja ema.“

Kui koolides on kirjandusring, tegeleb see kindlasti ka keelega. Ning see võiks olla iga kooli õppeprogrammis lausa kohustuslik.

Tuletan meelde, et läinud sajandi algul oli Kuressaares keelering. Ma ei tea kahjuks, kuivõrd tegeles keeleprobleemidega kunagise ühisgümnaasiumi kirjandusring, kus osalesid Debora Vaarandi, Aadu Hint, Juhan Peegel, Karl Taev ja teised. Kuid tänapäeva kirjandusringid, pöörates tähelepanu kirjanike loomingule, suudaksid kindlasti raamatu tegelaste, sündmustiku analüüsi kõrval rohkem ja spetsiaalselt jälgida ka kirjaniku sõna, lauset.

Mille nimel? Rahval peab olema rahvuslik kultuur. Seda ei saa ilma kultuurilise keeleta. Kas meie kirjanike emakeel on rikastav? Kui ei, siis miks?

Mõned sõnad murdeist: abajas, kääbas, peibutama, läitma, menu, sõtse jt. Me oleme need sõnad kõik vastu võtnud. Nad on meile omaseks saanud.

Saaremaa raamatuklubi Kuressaares korraldab juba 40 aastat 14. märtsil keelepäeva, et elavdada meie murdekeelt. Klubi aukülalise, Saaremaa ühisgümnaasiumi õpetaja Vilve Männaga arutlesime mõned aastad tagasi, et huvi murdekeele vastu on saartel kasvanud jõudsalt, kuid mitte igas koolis ei tegelda sellega. Ei tunnustata, et murdekeel on tegelikult koduselt kõlav keel.


Dialoog Muhu murdekeeles

Mes uudist koa?

Mina: „Mes sa sial kuoserdad (askeldad)? Kuhu sool kiiret?“

Kaie: „Ma sõida Kaali järve jaare, sest sial esineb Jaan Tätte. Aga mes sool uudist?“

Mina: „Mool oo neid mitu. Tüdar lõpetas ülikuoli. Ise ma akkasi kiijutama murdeluulet, sest jälle kuulutati välja murdevõistlus. Katsu koa teistega jõudu. Mool ju sie vanemate ja vanavanemate kiel ühna suus. Olli lapsepõlves ea õppija. Tädi olli sie, kellelt ma murdekielt õppisi. Näiteks ütles ta: „Lõin aknale põre sisse.“
See tähendab pragu.“

Kaie: „Sool nied mõlemad ead uudissed. Aga ma ütle viel seda, et ma armasta kangeste regivärsilaule. Nied koa põlvkonna pärandus.“

Mina: „Õpilasargoole tuleks vahel murdekiel ja regivärss vastukaaluks siada. Eesti kielt tahetse ää rikkuda.“

„Mes soole Jüri Tuuliku loomingus mieldib?“

Kaie: „Ta siiras lihtsus oo kena ja armas koa. Ta oli munuke (hea, kena, armas ) inimene.”

Kirja pannud Enda Naaber


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!