Oleme rahvas, kelle keeles on nurmenukul üle saja eesnime
Meditsiinidoktori ja taimetarga Aili Paju sulest on ilmunud mitukümmend raamatut. Pajuurbade õitsemise aegu nägi trükivalgust dokumentaalse vestluse vormis kirjutatud „Tagasi Tuulemaale“.
Pihtimuslik lugu saab alguse rongis võrokesest memme naeratusest. Kellele on suunatud see kaunilt kujundatud raamat, milles mälupiltide vahele on kujundaja Ragnar Sokk pikkinud pajuurvad?
Aili Paju: Toimetan maakodus vara-kevadest sügiseni, ja nii juba 35 aastat. Siin elab laheda loomuga abivalmis rahvas loodusega ühes rütmis, neil on ilmamärgid juba eelmisel õhtul selged. Rongis mõjus mulle võrokesest memme hingesoojendav naeratus nii meeliülendavalt, et tekkis huvi, kuidas on siin elanud aastasadu meie töökas ja visa talupere.
Rohkesti ringleb kirjeldusi sõjast sõjani, ent millist olemise jõudu tähistab siinne muistne talupere, millist ellujäämise tähendust kannavad iidsed pere-sidemed. Lühidalt, mind sidus kujutelm talupere ja looduse liidust.
Meie ajaloosse süvenedes vabanes mul hulganisti energiat, mida kasutasin enese üle elatud sündmuste kirjeldamiseks. Näiteks, kas leidub maailmas veel rahvust, kelle keeles on nurmenukul, kortslehel, tedremaranal üle saja eesnime? Eesti keele hämmastav loodusrikkus alles ootab avamist …
Olete meditsiinidoktor ja arstiteadlane, kes on aastakümneid propageerinud taime- ja loodusravi. Teie loodusravi raamatute ja loengute najal on üles kasvanud ja sealt abi saanud mitu põlvkonda. 1979. aastal tegite debüüdi ka ilukirjanduses − kõmu tekitanud „Merkuuri tütrega“. Mitmekümnes raamat on „Tagasi Tuulemaale“?
Mitmekümnes raamat … Ei teagi täpselt, sest palju on olnud kordustrükke ja alati täiendustega. Vast paarkümmend tuleb ära.
Ravimtaimi hakkasin arstitöös kasutama ja neist ka kirjutama juba viimase kursuse tudengina.
Kuidas sünnib teie looming?
Tavaliselt tabab mind idee mõnd elulist sündmust jälgides. Kuid mõtte arendus ja küpsemine algab varahommikul. Ma ärkan hommikul kella poole viie paiku, olen ülimalt ergas. Siis, une ja ärkamise piiril sünnib parim, mille libistan paberile. Siis ei tee ma tavaliselt enam midagi ümber …
Hiljuti esilinastus dokumentaalfilm Betti Alverist. Olite temaga lähedane tuttav ja kirjutasite ka mälestuste raamatu „Betti, kibuvits õitseb“. Kas vaatasite filmi, mis mulje jäi?
Vaatasin ja imestasin, see kestis tervelt tund ja kakskümmend minutit. Ja kui palju oli seal Betti Alverit? Ainus, kellele Betti tunnustavalt teispoolsusest lehvitas, oli Eeva Park. Temas oli tõelist Betti luule ja isiku tunnetust. Ja kuhu jäid Betti Alveri ja Mart Lepiku suhted, mis olid väga olulised?
Lühidalt, film kujutas suuresti edevuse laata, mõnede tegelaste enese-demonstratsiooni …
Kuivõrd tunnete huvi päevapoliitika vastu? Mida arvate praegusest elust Eestimaal ja maailmas?
Päevapoliitika vastu tunnen ikka huvi, kuidas muidu. Ma ei kuulu ühtegi erakonda, kuid vabariigi algusest peale olen valinud Isamaa, tõeliselt rahvusliku-konservatiivse erakonna poolt.
Pandeemia on elu Eestis oluliselt muutnud. On tähelepanu väärt, et on hakatud hindama tõelist töökust. On ju austust väärt, et peetakse lugu üle jõu pingutavatest meedikutest, õpetajaskonnast, politseist ja abistavatest ametitest. Elukorraldus tuleb meil kõigil üle vaadata.
Kuid mis maailma puutub, siis seal kestab segadus veel kaua. Olen mõelnud, mida kõrgemad jõud järgnevalt ette võtavad. Ega nad ometi tungi maailma inimesi vallutanud tehnoloogilise ime − interneti kallale? Miks ometi? Ikka selleks, et inimene hakkaks jälle oma peaga mõtlema …