Õpetaja elukutse ei huvita naabermaade noori

26. märts 2021 Opettaja - Kommenteeri artiklit

Tutvustame oma lugejatele, millest kirjutab põhjanaabrite õpetajate ajakiri Opettaja.
Artiklid valib ja tõlgib Silja Aavik, kes on töötanud kakskümmend aastat õpetajana Helsingi eesti koolis.

Valides püüab ta märgata teemasid, mis on päevakorral ka Eestimaa koolides.
Ülevaated ilmuvad iga kuu viimases lehenumbris.


Õpetaja elukutse ei huvita naabermaade noori

Tekst: Antero Eerola ja Kirsti Kajanne

Meie naabermaad Eesti ja Rootsi vaevlevad õpetaja-puuduse käes. Kehv palk ei meelita ja õpetajaharidus ei anna piisavat ettevalmistust õpetajatööks.

Eestis on tekkinud häälekas arutelu õpetajatöö väärtustamise ja palga üle. Eelmise aasta lõpus arutleti samal teemal riigikogus, kus haridustöötajad avaldasid tõsist muret koole vaevava õpetajapuuduse pärast.

Eesti koolides on kokku 15 000 õpetajat, kuid kolmandikul neist puudub nõuetele vastav kõrgharidus ja umbes tuhandel õpetajal on vaid keskharidus. „Sellise ettevalmistusega õpetajad ei suuda tagada heal tasemel õpetust ei põhikoolis ega ka gümnaasiumis,“ nendib Madis Somelar, kes on ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi esimees.

Tallinna ülikooli andmetel on kõige suurem puudus loodusteaduste, füüsika-, keemia- ja matemaatikaõpetajatest.

Õpetajate puuduse peamine põhjus on töötasu. Õpetajate põhipalk on 1315 eurot ja see on kõigest 75% kõrgharidust eeldavate valdkondade keskmisest palgast. Koos mitmete lisatasudega võib õpetaja töötasu kerkida 1400 euroni. Eestis pole kasutusel staažilisasid ega kollektiivlepinguid.

„Õpetajate tööaega oleks nagu sisse kirjutatud pidev üleajatöö. Meie õpetajad teevad keskmiselt 45–55-tunniseid töönädalaid. Ainuke võimalus rohkem teenida ongi ebaloomulikult suur ülekoormus. Sellistes töötingimustes ei näe noored õpetajad oma töös mingit perspektiivi,“ lisab Madis Somelar. Ta jätkab: „Vanema põlvkonna õpetajad on vilunud, asjatundlikud ja nõudlikud, tänu sellele on õppimistulemused head. Tänapäeva eesti kool toetubki suures osas sellele põlvkonnale, kes said hariduse 1970-ndate lõpul ja 1980-ndatel.“ Siiski on oht, et õpetajapuudus hakkab sõltuvalt Eesti piirkonnast tekitama hariduslikku ebavõrdsust, millele on tähelepanu juhtinud ka riigikontroll.

Eesti haridustöötajate liidu juhi Reemo Voltri andmetel on alla 30-aastaseid õpetajaid kaks korda vähem kui üle 60-aastaseid. „See poleks probleem, kui järjepanu tuleks noori õpetajaid juurde. Kahjuks õpetatakse praegu uusi õpetajaid liiga vähe. Vähene palk ja ränk töökoorem polegi alati peamised põhjused, miks mõni noor õpetaja paariaastase koolitöö järel ametist loobub. Mõne koolijuhi juhtimiskultuur on ajast ja arust ning noored inimesed ei soovi sellist alluvussuhet.“

Haridustöötajate liitu kuulub kõigest 20% õpetajatest. „Meie ametiliit pole nii hästi organiseerunud kui Soome õpetajate ametiühing. Kõikides koolides pole usaldusisikut, kes saaks noortele õpetajatele tuge pakkuda. Enne valimisi rõhutavad kõik parteid hariduse tähtsust ja lubavad kohendada õpetajate töötasu. Ma ei usu kiiretesse muutustesse, sest koroonakriis on viinud Eesti majanduse pingesse. Ühiskond on meid toetanud ja mõistnud, et hea hariduse jätkuvaks tagamiseks tuleb õpetajatööd senisest oluliselt enam väärtustada.“

Tuhanded õpetajad Rootsis vahetavad ametit

Kümne aasta jooksul ähvardab Rootsit ulatuslik õpetajate puudus. Murekoht on noorte soovimatus õppida õpetajaks, kuna ühiskond ei väärtusta seda ametit piisavalt. Rootsi kooliameti andmetel vajatakse 2033. aastani juurde 45 000 uut õpetajat. Suurim vajadus on ametikooli- ja aineõpetajate järele. Seaduse järgi tuleb kooli tööle võtta kompetentseid õpetajaid, kuid sageli täidetakse puuduvad töökohad ebapädevate töötajate ja tähtajaliste lepingutega, sest vajaliku haridusega õpetajaid pole kuskilt saada.

On koole, kus ollakse varmad selliseid töösuhteid sõlmima, sest niimoodi saab maksta väiksemat palka. Pädeva hariduseta õpetajale maksavad omavalitsused kuni 600 euro võrra väiksemat kuupalka. Rootsi õpetajate liidu värskes uuringus väitis 2/3 vastanutest, et nii mõnigi direktor pigem uuendab ebapädevate õpetajate töölepinguid, kui hangib uusi asjatundlikke töötajaid. Õpetajate liidu esinaine Åsa Fahlen toob välja, et koolid ei täida sobivusnõudeid peamiselt just maapiirkondades ja sotsiaalmajanduslike probleemide käes vaevlevates äärelinnaosades. „Just sinna on vaja parimat pedagoogilist oskust, kuid paraku õpetab äärelinna koolides kõige vähem erialainimesi,“ lisab ta juurde.

Rootsis on suurendatud õpetaja-hariduse õppekohti ja loodud võimalusi omandada pedagoogilist haridust. Åsa Fahlen kahtleb, kas on võimalik täita kõiki õppekohti ning samal ajal tagada koolituste tase. Tema arust pole poliitikud tajunud, mida õpetajate põud pikas perspektiivis Rootsi infoühiskonnale tähendab.

Aastatel 2012–2018 korraldas kooliamet kampaania õpetajahariduse populariseerimiseks. See hoogtegevus oli edukas nii sotsiaalmeedias kui ka meedias, aga oli raske mõõta, kui palju sellest kasu oli. 2015. aastal soovis õpetajaks õppida rekordiliselt 42 000 noort, eelmisel aastal peaaegu 41 000. Siiski, sõltuvalt erialast katkestab õpetajaõpingud 15–30% tudengitest.

Statistikabüroo andmetel lahkus 2013. aastal õpetajatöölt ligi 40 000 pedagoogi. Nii mõnigi kaalus tagasituleku võimalust, kui palk oleks parem, töökoormus väiksem ning ametiga kaasneks rohkem iseseisvust. Sama suund jätkub, kuna rohkem kui pooled praegu tööl olevatest õpetajatest kavatsevad töölt lahkuda. Põhjused ikka needsamad: tööväsimus, palk ja töökoormus pole vastavuses, rühmad on üha suuremad ja ületunnitööd aina rohkem.

Åsa Fahlen tõdeb, et Rootsi õpetajad soovivad paremaid töölepingu tingimusi, kõrgemat palka ja suuremat sõltumatust. Nad soovivad rohkem kaasa rääkida metoodikate valikul ning tööaja kasutamisel.

Ta lisab: „Soovime, et Rootsi õpetajatel oleks sama palju iseseisvust ja kõrge ühiskondlik positsioon nagu Soome õpetajatel. Meie maal liigutakse vastupidises suunas. Siinmail juhindutakse koolielu korraldamisel turumajandusest. Pean seda tõsiseks probleemiks. Pearahasüsteem on viinud olukorrani, kus õpetajaid sunnitakse õpilasi ja vanemaid võtma kui kliente. See aga survestab õpetajaid kohandama hindamiskriteeriume mitmesuguste pretensioonidega arvestamiseks. Samal ajal kui raha vähendatakse, kasvab surve töötada tõhusamalt. Nii polegi õpetajatel võimalust ise otsustada, kuidas õpetamine kõige tulemusrikkam oleks.“


Illustratsioon: Anniina Lius / Opettaja

Kõik justkui väärtustavad õpetajate tööd, aga see ei avaldu argipäevas

Tekst: Salla Hongisto

Soomlased hindavad kõrgelt õpetajaametit. Õpetajate ametiühingu tellitud uuringu põhjal väärtustab 94% vastanutest õpetajate tööd kõrgelt või väga kõrgelt. Vastanute arvates on õpetajaamet tähtsuselt teisel kohal arsti elukutse järel. Peaaegu kõik vastanud leidsid, et õpetajate töö on väga vastutusrikas ning hindamatu väärtusega ühiskonna jaoks. Küsitluse läbi viinud ametiühingute teabejuhi Heikki Pölöse sõnul võiksid õpetajad tulemuste üle uhkust tunda. Ligi 40% küsitletuist tõstis esile õpetajate olulist rolli laste ja noorte kujunemises. „Õpetajatel on äärmiselt suur roll laste tuleviku mõjutamisel ja see võib osutuda võtmeteguriks, milliseks noore ülejäänud elu võib kujuneda.“

Kas õpetaja töö väärtustamine ka igapäevaselt silma hakkab? Uskumatult vähe, kui uurida õpetajate meeleolusid mõõtvat heaolumõõdikut, kus haridustöötajad vastavad iga kahe nädala järel heaoluküsimustikule. Käesoleva aasta jaanuaris-veebruaris küsiti õpetajatelt, kas nad tunnevad, et nende tööd väärtustatakse. 44% nentis, et nende tööd hinnatakse, kolmandik tõdes, et tööd väärtustatakse vaid osaliselt ja iga viies vastas, et õpetajate tööd ei hinnata. (Vastanuid oli 2125.)

Iseäranis need, kes tunnevad end osaliselt väärtustatuna, leiavad, et kõrgem juhtkond ja ühiskond ei tunnusta neid piisavalt. Väärtustamise kogemust pisendab etteheidete laviin ja puudulikud ressursid. Palju on neid, kelle meelest palk ei ole kooskõlas esitatavate nõudmiste ja töö hulgaga.Soome õpetajate ametiühingu esindaja Sari Melkko meelest räägivad vastused sellest, et õpetajaid hinnatakse küll peokõnedes, aga mitte argielus. Nii positiivse kui negatiivse väärtustamiskogemuse puhul on esmatähtis vahetu ülemuse roll. Väärtustamine peaks tajutav olema argipäevil ja selleks on õpetajate ärakuulamine, ülemuse ja töökaaslaste toetus ning hea sõna tehtud töö eest.

Miks ei kajastu siis väärtustamine õpetaja argipäevas, kui ta oma põhitööd teeb? Sari Melkko oletab, et põhjus on selles, et õpetajaid ja koolihariduse andmist peetakse Soomes iseenesestmõistetavaks ning suulise tänu avaldamine pole soomlaste loomuses. Üks oluline mõjur väärtustamise tajumisel seisneb kooli ja kodu koostöös. Lastevanemate liidu juhi Ulla Siimese meelest on nendeni jõudev tagasiside peamiselt õpetajaid tunnustav ja paljud vanemad ei tule selle pealegi, et õpetajale midagi kiitvat öelda. Siimese meelest vajavad lapsevanemad julgustust selleks ning kui suhtlus on vahetu ja otsekohene, lausuvad vanemad ka kiidusõnu kergemini. On väga soomlaslik, et kui kõik on hästi, siis polegi vaja kooliga tihedalt suhelda, ja nii jäävad ka tänusõnad ütlemata.

Kui ametiühing küsis oma liikmetelt, mida nemad eelkõige õpetajatöös esile tuua tahaksid, tõsteti esmatähtsaks, kui vaevanõudev ja koormav see amet on. Seega jääb vaid loota, et õpetajatöö väärtustamine hakkab välja paistma ka argipäevas ja õpetajad saavad keskenduda oma kesksele ametiülesandele ehk õpetamisele.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!