Pomodoro, zombid, kaheksajalg, tulnukad ja teised – mis on neil pistmist õppimisega?

Sellest raamatust saavad osa mitte ainult õpetajad, lapsevanemad või koolitajad, vaid õppijad ise. Neile on autoritel lihtne sõnum: kõik on võimalik, kõikidest võivad saada head õppijad. Tuleb lihtsalt tahta ja osata.

Õppijad, lapsevanemad, õpetajad ja üldsus tunnevad muret, et distantsõpe tekitab hariduslünki, mis maksavad praegustele õppijatele tulevikus kurjalt kätte. Suurim kartus on, et õppijad ei saa iseseisvalt hakkama. Nad on tihtipeale omapead, sest vanemad rööprähklevad kodukontoris, jagades end kodu ja töö vahel.

Õppijad peavad distantsõppel olema iseseisvamad, planeerima paremini oma aega, süvenema ka siis, kui ümberringi keeb kodune elu ja helendavad ekraanid ning õpikutekstid ja kooliülesanded tunduvad üle mõistuse keerulised. Seetõttu on distantsõpe õppima õppimise teema taas kord esiplaanile seadnud.

Studiumi kirjastus on andnud välja Barbara Oakley, Terrence Sejnowski ja Alistair McConville’i raamatu „Kuidas õppida õppima“. See trükisoe teos on õigeaegne ja hädavajalik täiendus nii õpetajate, lapsevanemate kui ka õppijate laual.

Abiks lood elust ja inimestest

Raamatul on kolm autorit: Barbara Oakley, PhD, on üle ilma tuntud õppimise ja õpetamise valdkonna koolitaja. Mitmete raamatute autor Terrence Sejnowski, PhD, on neuroteaduste professor. Alistair McConville on Etoni kolledži õppe- ja innovatsioonijuht. Nende kolme autori koostöös sündinud raamatu muudab eriliseks vähemalt kaks asja. Esiteks on raamat teaduspõhine ja selles antud soovitused põhinevad tõendusmaterjalidel, mis on kogutud aju-uuringute käigus. Teiseks on see raamat kirjutatud õppijale.

Enamasti annavad õpioskustele keskendunud raamatud soovitusi õpetajatele, kuidas õpioskusi arendada, ent see raamat õpetab õppijaid ennast, kuidas oma aju lukust lahti keerata, õppimist tõhustada, sellest rohkem rõõmu ja rahulolu tunda, oma mälu treenida ja eksameid edukamalt sooritada.

Raamat on mahukas, ent huvitav ja lihtne lugeda, sest on lihtsas keeles, kasutatud mõisteid seletatakse (tihti humoorikas võtmes) ning peatükkide kokkuvõtted, küsimused ja ülesanded („Proovi järele“, „Tee paus ja meenuta, kas said kõigest aru“) aitavad loetut kinnistada. Lisaks soovitavad autorid seda lugedes teha märkmeid ning vastata küsimustele, sest nii on lugemisest rohkem kasu.

Samuti annavad autorid juhtnööre, kuidas kasutada raamatut tunnis või kodus. Olen ise suur lugude austaja ja seetõttu meeldisid mulle lood elust ja inimestest, mille abil autorid inspireerivad lugejaid ning illustreerivad oma mõttekäike.

Lugemist hõlbustab seegi, et autorid seletavad keerulist ajuteadust, kasutades mitmesuguseid tegelasi nagu head ja halvad zombid, kaheksajalad, tulnukad ja hiired jt ning kõnekujundeid ja lugusid. Nemad on suureks abiks õppijatele, kelle õppimist toetavad pildid, metafoorid, võrdlused ja lood. 

Kohati on üllatavaid mõttekäike

Raamat julgustab õppijaid, kel pole seni õppimises just kõik edukalt läinud. Barbara Oakley kirjeldab enda näitel, kuidas inimesest, kes ei sallinud matemaatikat, sai insener, ning kinnitab, et edu on võimalik saavutada ka selles vallas, mis tundub väga raske. Kohati on isegi üllatavaid mõttekäike, nt selgitavad autorid, miks aktiivsus- ja tähelepanuhäirega õppijad on loovad, mis kasu toovad halb mälu ja aeglane mõtlemine või kuidas magamine või arvutimängud tõhusamalt õppida aitavad.

Lugeja saab teada, et aju töötab kahes (fookustatud ja hajevil) režiimis ning õppimiseks on mõlemad vajalikud. Õppimine peab vahelduma lõõgastusega ja mõnikord tulevad just lõõgastunud olekus meie juurde õiged lahendused ja vastused meid painanud küsimustele. 

Praktilised näpunäited (nt Pomodoro tehnika, aktiivne meenutamine, kõnekujundite kasutamine, hajutatud kordamine, seostamine, mõttekettide koostamine jne) aitavad õppijal keskenduda ja pärast seda lõõgastuda. Need on täpselt need oskused, mida õppijatel distants-õppel vaja läheb (muide, hakkasin ka ise selle raamatu lugemise järel kasutama munakella ja arvutis töötamise aja sisse pikkima puhkepause, et vahepeal tõusta ja ajul puhata lasta).

Õppimise tõhustamisel on oma osa aju- ja mälutreeningul ning raamat jagab väärt näpunäiteid, kuidas toita aju ning treenida töömälu ja pikaajalist mälu.

See õpetab õpilasi õppima

Üks peatükk raamatust keskendub õppimise keskkonnale. Ka see peatükk tuleb väga põhjalikult läbi töötada distantsõppe olukorras, sest kui tavaliselt õpitakse enamasti koolis ja klassis, siis distantsõppel tuleb õppijatel tihti endal otsustada, kus ja millal õppida, kas kuulata taustaks muusikat, missuguseid tajusid õppimisel kasutada, kui palju ja millal magada ning missuguses järjekorras ülesandeid teha.

Väärt nõuanne on seegi, et asjade edasilükkamine tekitab reaalset valu ning selleks, et saada heaks õppijaks, tuleb lihtsalt asjadega pihta hakata.

Intrigeeriv on peatükk „Kuidas hästi sooritada teste“, sest selles väidetakse muuhulgas, et testi tegemise jooksul õpitakse rohkem kui testiks valmistudes, sest testi tehes pingutatakse palju rohkem kui õppides. Lisaks muidugi praktilised näpunäited testide ja eksamite edukaks sooritamiseks.

Raamat ei ole ainult õppimisest, see räägib ka sellest, et kui inimene oskab õppida, toita oma keha ja meeli, siis vabaneb tema jaoks aega tegeleda oma huvialadega, seada sihte ning saavutada soovitu ka väljaspool kooli. Enamgi veel: mida rohkem eriilmelisi huvisid inimesel on, seda tõenäolisem on, et ta leiab mõttekaaslasi, kellega koos midagi ägedat teha. Tihti aitavad huvialad õppida, mõnikord päris ootamatul moel.

Kellel tõhusa õppimise teema vastu suurem huvi, see leiab raamatu lõpust lugemissoovitusi nii paberil kui ka veebis, nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Enam kui 15 aastat tagasi sattus minu lugemislauale Garry Burnetti raamat „Õpime õppima“, mis pani mind õpetajakoolitajana õppima õppimise temaatika üle mõtlema ja sellega tegelema. Olin õpetajana juba palju varem mõistnud, et õppijate teadmised ei parane ja oskused ei arene, sest nad lihtsalt ei oska õppida. Tookord loetud raamatust ammutatud teadmised, inspireerivad lood, küsimused ja ülesanded andsid ainest mõtlemiseks ja arutlemiseks ning leidsid kasutust paljudel koolitustel. 

Nüüd on mul käeulatuses „Kuidas õppida õppima“, mis veenab mind taas kord, et igal inimesel on võimalik end targaks mõelda.

Mul on tuline kahju, et seda raamatut polnud siis, kui mina olin õpilane ja üliõpilane. Küllap oleksin praegu parem sõber keemia või füüsikaga. Hea on aga see, et vähemalt minu lastelastele on antud tööriist, mis aitab neil tõhustada oma õppimist!