Pooldan tõelist eksamit!

Jätkan siinkohal oma eelmise aasta 4. aprilli Õpetaja Lehes ilmunud artikli „Eksamite poolt ja vastu“ mõtisklust. Õnneks on kõige hullematelgi sündmustel positiivne pool, seda ka koroonal. Taas on tõstatatud probleem eksamite vajalikkusest, olgu nad siis põhikooli- või gümnaasiumi lõpueksamid.

Minu arusaam eksami psühholoogilisest olemusest ja vajadusest on kaldunud tõelise eksami poole, mis toimub õpilase ja õpetaja dialoogis ning mille käigus selgitatakse rahuliku vestluse õhkkonnas välja vajakajäämised. Õpetaja antav hinne või hinnang niisugusele põhjalikumale vestlusele, aga vajadusel ka mõningate kirjalike ülesannete lahendamisele, peaks olema skaalal 0–10. Leian, et selline hindamine oleks igati objektiivne ja läbipaistev.

Vaevalt, et keegi lausa nulli saab, aga ka maksimum oleks harv tulemus. Miks? Sest eksamid toimuksid ainult nendele õpilastele, kes ei ole jõudnud teadmisi jooksvalt omandada – olgu põhjuseks siis mingi erivajadus, tervislik seisund või lihtsalt tõsiasi, et õpilane on olnud ainult koduõppel. Hinne viis tähendaks seda, et pool õpitust on omandatud ja pool omandamata.

Aus dialoog

Arvan, et kui õpilane õpib iga päev ja täidab kõik ülesanded, näitab see jooksvalt tema teadmiste omandamist ja kinnitamist. Kolm päeva tuupimist ja eksami tegemist mingi testi näol ei asenda jooksvat õpet ega teadmiste süvitsi omandamist. Õige eksam kestku või terve päev, ei mingit testi – see olgu vestlus õpetajaga silmast silma ja ainult nendele, kelle teadmistes on lüngad.

Tore, et kutsekoolis on lõpueksam, aga aine omandamise kontroll on asendatud põhiliselt praktilise tööga. Tegelikult on teadmine või teooria üks asi, aga see, kuidas midagi teha, hoopis midagi muud. Seda mõtet kinnitab ETV noortesaade „Rakett 69“, kus selgitatakse välja andekamatest andekamad.

Põhikoolis ja gümnaasiumis võiks praegusest rohkem katsetada ainealaste lõputööde või mingi komplekseksamiga, milleks vajalikke teadmisi ei ole võimalik mõne päevaga pähe tuupida – vajalik pagas omandatakse aastatega.

Teisalt ei ole ühegi kooli huvides see, et ühel või teisel õpilasel jääks lõpueksami negatiivse tulemuse tagajärjel kool lõpetamata. Ikka aidatakse tal ära lõpetada – aga kellele seda tsirkust vaja on?

Võib ju arvata, et rumalamaid see teadmine mõnes mõttes isegi „motiveerib“ mitte õppima: „Lõpetasid Ats ja Juku, küll õpsid ka minu läbi veavad …“ Teisalt, teatud poisid-tüdrukud tulebki läbi vedada, aga olgu see siis aus läbivedamine.

Üks noormees kuulutas mulle kohe esimeses bioloogiatunnis, et teda see loodus üldse ei koti. Tänasin teda otsekohesuse eest ja palusin tal tundidest mitte puududa – tema kohalolek tundides on garantii rahuldava hinde saamiseks. Arvasin, et kui ta ka passiivselt tunnis istub, siis midagi jääb ikka külge. Õnneks täitis ta oma lubadust ja mina oma.

Kui õpilasel bioloogiatunnis ikka suust sooja õhku välja tuleb ja ta suudab oma jalgadel tundi tulla, on ta elus objekt ja väärib tunnustust. Klass tervikuna küll naeris meie dialoogi üle, aga klassi vaimsus ei kannatanud – toimus aus dialoog ja kõigi kuuldes.

Noormehele selline „lävendipõhine“ õpe meeldis. Temast on saanud Eesti tuntud tippjurist ja diplomaat, kes targu loodusprobleemidest hoidub ja kohe kindlasti keskonnaministriks ei trügi. Tubli!

Eksam on kontroll

Fakt on see, et need noormehed, kes põhikooli lõpuklassidest välja langevad, lõpetavad oma „karjääri“ maanteekraavis või vanglas (77%). Lohistagem nad siis ikkagi igal juhul, avalikult ja jätkuvalt läbi! Meesterahval läheb mõistus ära puberteedieas ja tuleb tagasi (kui tuleb) 25. eluaastal.

Kindlasti aitaks lõpueksamite ärakaotamine ka aineõpetajate omavahelise „horisontaalse koolivägivalla“– eksamiained ja mitteeksamiained – vastu. Arvan, et kõik õppeained, mida koolis õpetatakse, on võrdselt tähtsad.

Igasuguseid konkureerimisi edasisel haridusteel ja sobivust ühele või teisele erialale aitab ikkagi lahendada silmast silma vestlus komisjoni ees ja mingi praktilise oskuse tõestamine. Mida rohkem on hinnatavat ja hindajaid, seda objektiivsem on kindlasti ka lõppotsus.

Jagan paljude oma kolleegide arvamust, et Eesti haridussüsteemi tugevus ei tulene mitte riiklikest lõpueksamistest, vaid meie suurepärastest, hoolivatest, vastutustundlikest ja tööle pühendunud õpetajatest. Eksam on kontroll, mis pingestab niigi alarahastatud ja ülekoormatud õpetajat. Milleks? Tagagem õpetajatele suurem usaldus, loovus ja aine omanäolisus – see ei nõua ju lisaraha!

Ei tea, kas minu silmad näevad enam seda aega, kui aineõpetaja saab olla tunnis loov. Olid ajad, kui õpetasin gümnaasiumiastmes neljas paralleelklassis bioloogiat ja kõikidest õppeplaanidest-kavadest hoolimata püüdsin igas klassis anda ainet klassi näo järgi. Olin küll hirmul kontrollide ees, aga võin senini oma õpilastele punastamata otsa vaadata. Küll oleks tore, kui igas aines lepitaks kokku 40% baasteadmistest, mida õpilane selles aines kindlasti omandama peaks, ja ülejäänu jääks õpetaja enda otsustada. Kindlate baasteadmiste määratlust oleks vaja selleks, et hoida ära teatud manipulatsioone, mis võivad tekkida juhul, kui õpilane peaks ühest koolist teise minema.

Ühtlasi arvan, et nii põhikooli kui gümnaasiumi, aga ka igasuguse muu õppeasutuse kõige objektiivsem hindaja on see, mis nende lõpetanutest on saanud kümne aasta pärast. Ka see, kui ta on loonud toreda ja lasterikka pere, väärib esiletõstmist, rääkimata muidugi erialasest edukusest.