Projektõppe mõte
Eestist on saanud ESERO liige ja käesolevas lehenumbris annavad Heli Lätt Tartu observatooriumist ja Ingrid Rõigas Viimsi gümnaasiumist ülevaate, kuidas kosmoseharidus ühe huviarenduse rakendusena Eestis edenema hakkab.
ESERO programm pakub hulgaliselt ainest projekt- ja probleemõppeks, mida propageeris juba ligi sajand tagasi John Dewey. Temast inspireerituna rakendati projektõpet ka 1920. aastate Nõukogude Venemaal. Seal oli toiduainete nappuse tõttu sidusteemaks, kuidas kasvatada küülikuid (hariduse sisuks olid kõik sellega seotud teadmised ja oskused). Kümmekond aastat tagasi läks Euroopas moodi projektipõhine muuseumiõpe.
ESERO programm siiski erineb eelnimetatutest ja eelkõige oma ulatuse poolest. Kosmosetemaatika on ju lõputu ja sellega seostuvad probleemid käsitletavad eri õppeainete, eelkõige STEM-ainete raames.
Projekti- ja kompleksainete põhise õppe voorusena nähakse lähedaste õppeainete integratsiooni. Puudusena aga ohtu, et ülemäärased üldistused mitme aine seostatult õppimisel viib pealiskaudsusele, kui õpilane ei taju aineid eristavaid jooni. Probleemipõhine õpe (enamasti õppeprojektide raames) soodustab aga õpitava süvitsi mõistmist. Samas eeldab see õpetajalt laia ettevalmistust, et olla võimeline rakendama vajalikke meetodeid, aga ka võimet kujundada õpilastel arusaamu õppeaineid iseloomustavatest joontest. Väga tõsine probleem on õpilaste õpitempo erinevus, millega arvestamine suurendab oluliselt õpetaja töökoormust.
Nende probleemidega tuleb arvestada ka kosmosehariduse rajamisel probleemipõhisele alusele.
Lätt ja Rõigas märgivadki, et paljudes maades nimetatakse ESERO kontorit STEM-õppe kontoriks, sest toetatakse põhiliselt loodus- ja täppisainete huvipõhist õpet. Kuid ka STEM-ainete puhul ei tohiks seda näha kõigile sobivana, pigem ühe sidusteemalise lähenemisena.
Programmi tutvustajate lubadus, et see annab julgust kandideerida sisseastumisel suure konkursiga erialadele, aitab näha paralleeli kosmoserakettidele ja sõidukitele numbrimärkide andmises, integreerib kõik õppeained jne, tuleks siiski näha soovunelmana.
Kosmoseharidust, nii põnev kui see ka ei paista, ei saa näha riikliku õppekava asendusena. Pigem on see rakendatav fakultatiivõppes. See on katse lõimida õppeainete raames õpitut viisil, mis ei saa ega peagi sobima kõigile, iga õpilast ei saa ega pea treenima kui astronauti. Kuid kindlasti on kosmoseharidus oluline uuendusinitsiatiiv eelkõige STEM-hariduses.