Rõõmuhetked toovad maski taha laia naeratuse

19. märts 2021 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit
Christo Alliksoo tööhoos. Foto: Mattias Malk

„Õppimine peab tekitama tunde, et maailm pole igav, staatiline ega paika määratud, vaid rohkem nagu lugu, mille kirjutamisel saame ise kaasa lüüa,“ ütleb Mäetaguse põhikooli ajalooõpetaja Christo Alliksoo, kelle tunnis etendavadki õpilased vahel kreeka kangelasmüüte või kehastuvad maailmalõpukohvikus dialoogi pidavateks Karl XII-ks ja Peeter Suureks.

Programmiga „Noored kooli“ liitunud Christo Alliksoo soovinuks mõnes Tartu koolis lapsi õpetada, kuid sattus hoopis Mäetagusele. Varem vaid paaril korral Ida-Virumaale sattunud noormees oli juba pärast esimest visiiti üllatunud, et väikses maakohas on nii mitmekesised õppimisvõimalused ja vinge töökeskkond. Kolleegid olid sõbralikud ja kutsusid Alliksoo kohe võrkpallitrenni, tehes selle peaaegu kohustuslikuks, et uuel tulijal oleks suhtluskoht ka väljaspool tööd.

„Kooliga sain kiiresti nii-öelda sina peale, aga piirkond on endiselt võõras. Ma ei ole jõudnud seda veel avastada,“ ütleb Alliksoo. Osalt on põhjuseks koroonaaeg, mis on kahandanud aega ja liikumisvõimalusi. Vaheldumisi on olnud distants- ja kontaktõppeperioodid, ehkki Mäetaguse kool oli tükk aega viirusevaba, justkui eraldi saar.

Käesoleval õppeaastal „Noored kooli“ programmi raames koolidesse läinud õpetajad said distantsõppe maigu suhu esmalt ise. Koolituse käigus õpetati muuhulgas seda, kuidas kaugustest õpetada ja millistest põhimõtetest kinni pidada.

Väikse kooli võlud

Christo Alliksoo õpetab põhiainena ajalugu ja ühiskonnaõpetust viiendast kuni üheksanda klassini ja annab lisaks ettevõtlusõppe ja karjääriõpetuse tunde. Väikses koolis saabki õpetaja avardada oma ampluaad ja haaret.

Alliksoo on lõpetanud Tartu ülikooli psühholoogia erialal. Ajaloo õpetamise valis ta mitmel põhjusel: esiteks on tal sotsiaalteaduste taust Tartu ülikoolist ning ta on veidi õppinud Eesti kunstiakadeemias kunstiajalugu, aga ka seetõttu, et ajalugu on tohutult laiahaardeline. Ajaloo tundmine võimaldab näha kõike kuidagi rikkalikumalt ja mõista paremini inimesi ja ühiskonnas toimuvaid protsesse.

Ka õpetajatööle siirdumisel on mitu põhjust.

„Psühholoogina saad tegeleda inimese probleemidega siis, kui need on suuresti juba tekkinud ja tihti üsna keerulised. Koolis saad olla õpilastele toeks, eeskujuks, see aitab loodetavasti murekohti ennetada ja vältida,“ arutleb Alliksoo. „Õpetaja elukutse tunduski seepärast kõige kasulikum, mõistlikum. Tunnen, et saan õpilaste arengut ergutada eriti just karjääriõppe ja ettevõtlusõpetuse tundides, mille õppekava ei ole nii tihe.“

Kindlasti mõjutas Christo Alliksood ka juhikogemus tudengitele suunatud arenguprogrammist DD Akadeemia. Kaheaastane kogemus muutis arusaama õpetamisest ja protsess ei tundunud enam igav, nagu oli olnud kooliajal, vaid kaasahaarav ja tähenduslik kõigile osalistele.

Programm koosnes neljast kursusest, nädalavahetustel tuli üle paarikümne tudengi kokku selleks, et õppida oskusi, mida ülikool kõigile ei paku (meeskonnatööd, avalikku esinemist, väitlust, ühiskonnateooriaid, ajajuhtimist, suhtlustreeningut jne).

„Mõtlesin, et tahaks midagi sarnast edasi teha. Õpetajaamet läks selle mõttega hästi kokku,“ ütleb Alliksoo.

Nagu igal õpetajal, on ka Alliksool olnud tööteel raskusi ja väljakutseid ja need on aja jooksul päris palju muutunud. Algul oli väljakutseks paberimajandus. Alliksoo tahtis kõike täiuslikult teha, et dokumendid näeksid välja nagu kunstiteosed. Rabas kella üheksani õhtul, et paberid tundide ettevalmistamise kõrvalt ära teha, ja oli enda üle uhke, aga siis sai aru, et üks paberileht ei tähenda pikas plaanis kuigi palju. Lasi ennast lõdvemaks ja nägi, et asju saab süsteemselt ja lihtsamalt teha.

Järgmine väljakutse oli taipamine, kui olulised on autonoomia ja seotus. „Justkui teoreetilised asjad, aga kui olulised need on!“ täheldab Alliksoo. „Mõtlesin, et kehtestan korra ja panen paika režiimi ning õpilased tegema täpselt seda, mida vaja. Kuid see kahjustas suhteid ega olnud ka enda jaoks just meeldiv.“

Suhted ja autonoomia

Siit kasvaski järgmine väljakutse: kuidas tõmmata õpilasi kaasa, luua häid suhteid ning teha õpitav tähendusrikkaks, nii et õpilased tunneksid, et vastutavad ise oma tegevuse ja selle eest, milliseks tunnid kujunevad.

„Autonoomiat on olnud raske sisse tuua,“ tunnistab Alliksoo. „Ma arvan, et selle oluline eeldus on usaldus klassiruumis. Aga kuidas seda tekitada? Annan õpilastele võimaluse ise mingeid tunniosasid läbi viia. Kui planeeritud meetod mingil hetkel ei tööta, kohandan seda vastavalt tagasisidele. Proovin mitte kehtestada reegleid, vaid sõlmida kokkuleppeid. Usun, et kui anda võimalus, siis õpilased õpivad ja teevad õppimise enda jaoks huvitavaks, sest ajaloos on päris palju asju, mida annab siduda õpilaste maailmaga, kasvõi arvutimängude, filmide või telesarjade kaudu. Loodan, et aitab ka see, kui võtan õpilastelt hinde surve maha, ei kontrolli iga sammu ega hinga kogu aeg kuklas.“

Noore õpetaja südame teeb rõõmsaks aga see, kui õpilased küsivad, kas ta saaks nendega koos pärast tunde midagi huvitavat teha, mängida või niisama ajada juttu.

„See on tore, kui nad tunnevad, et saavad minuga vabalt suhelda,“ sõnab Alliksoo. Rõõmu teeb ka see, kui õpilased elavnevad tunnis ja peavad õpitavat põnevaks ja huvitavaks. Näiteks kehastuvad möödunud aegade suurmeesteks, kes peavad dialoogi maailmalõpukohvikus.

„On vinge vaadata, kuidas õpilased tunnevad ajaloo õppimise käigus empaatiat ammu elanud inimeste suhtes. Vahel on mul lai naeratus näol, mis kahjuks maski tagant välja ei paista,“ muheleb Alliksoo.

Ta peab draamameetodit ajalootunnis väga tõhusaks. See arendab eneseväljendusoskust, esinemisjulgust ja mõistagi ajalooteadmisi ning aitab äratada huvi ka nendes õpilastes, kes pole just selle aine suurimad fännid.

Eneseväljendust aitavad arendada ka traditsioonilised meetodid: referaadid, esseed, esitlused. Alliksoo teeb tundides palju teste. Mitte hinde pärast, vaid saamaks ülevaadet, kuidas õpilased on teema omandanud, ja toetamaks pideva meenutamise abil materjali omandamist.

„Mõtlen ise päris palju välja, näiteks kui toon tundidesse sisse kunstiajalugu või draamat, aga kõnnin ka nende jalajälgedes, kes on enne mind õpetanud ajalugu „Noored kooli“ programmis,“ kirjeldab Alliksoo oma tööprotsessi tagamaid. „Nad on süsteemselt talletanud tunnikavasid, slaide, ülesandeid. Üritan neid ka täiendada. Ajaloo ainedidaktik jagab huvitavaid meetodeid ja materjale. Kui ta tuleb tundi vaatama, annab tagasisidet. Samuti käib tunde vaatamas „Noored kooli“ mentor. Programmi tugi on kogu aeg olemas. Lennukaaslased on alati esimesed, kellega saab arutada, kui midagi metsa läheb. Kooli poolt on mentor, kes toetab ja vajadusel aitab. Paljudel õpetajatel on sellisest toest puudus. Olen tänulik, et see on olemas.“

Ühele lainele

Alliksoo püüab ka distantsilt õpetades ikka õpilastega aineväliselt suhelda, et jõuda ühele lainele, ja alles siis viib diskussiooni ajaloo peale.

Tunni lõppu jätab ta liikumispause, et õpilased saaksid liikuda, teha paar kätekõverdust või midagi muud.

Distantsõppe keeruliseks osaks peab ta seda, et osa õpilaste puhul jääb vahel selgusetuks, kas ta töötab tunnis kaasa või mängib samal ajal hoopis arvutimängu. Näost näkku suheldes saab õpetaja ju välja selgitada, mis takistab õppimast, ja aitab õpilast. Aga nüüd on õpetaja nagu pimeduses.

Kui viirus kord vaibub ja koolid taas avatud on, mida siis esimese asjana oma õpilastega teha tahaksite?

„Kui see juhtub kevadel, võiks välja minna,“ ütleb Alliksoo. „Oleks huvitav õpilastega ringi tuuseldada ja vaadata, kas sellest, mida oleme õppinud, on kasu Mäetaguse piirkonna ja objektidega tutvumisel. Oleks põnev näiteks arheoloogi mängida.“

Kui „Noored kooli“ programm saab aasta pärast läbi, plaanib Christo Alliksoo jätkata õpetajatööd ja ülikooli tagasi minna, et mõnda haridusvaldkonna eriala omandada.

Ta on mõelnud sellelegi, et koolipsühholoogi töö oleks loomulik areng, kuid eelistab tulevikus fookustada tähelepanu konkreetsemale, näiteks õppematerjalide koostamisele.

„Õppimismeetodid peaksid olema hästi mitmekesised, et arendaksid aineoskusi ja üldisi pädevusi,“ räägib Alliksoo. „On oskusi, mida ei saa lihtsalt õpikust lugedes omandada, vaid on vaja teistsuguseid tegevusi. Praegu on nendest puudus. Võiks olla õppematerjalide pank, kust ka ületöötanud õpetajad saaksid huvipakkuva süsteemselt kätte. Näited ja videomaterjal peaks olema aga selline, et ei meenuta õpilastele üheksakümnendate tantsuvideoid. Kui ise ei peaks kogu aeg jalgratast leiutama, saaksid õpetajad keskenduda rohkem tunnile ja muudele olulistele asjadele, nagu klassikultuur ja suhted õpilastega.“


Christo Alliksoo soovid iseendale, õpilastele, koolile

  • Iseendale – et ei läheks meelest, kui oluline on olla mõistlik ja inimlik õpetaja.
  • Õpilastele – et neil ei tekiks vastumeelt õppimise suhtes.
  • Koolile – et see liiga kauaks tühjaks ei jääks.


CHRISTO ALLIKSOO

Töökogemus ja vabatahtlikutöö

  • Alates 2020 – Mäetaguse põhikool, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja.
  • 2018–2020 – DD Akadeemia, läbiviija ja programmijuht.
  • 2016 − Pelican Beach Resort, Florida.
  • 2013–2014 − FineGate OÜ, on-site-massöör.

Haridus

  • Alates 2020 – „Noored kooli“ programm.
  • 2016–2020 − Tartu ülikool, psühholoogia eriala.
  • 2016–2017 − DD Akadeemia arenguprogramm.
  • 2012–2013 − Eesti kunstiakadeemia, kunstiajaloo eriala (lõpetamata).
  • 2009–2012 − Võru Kesklinna gümnaasium.

Läbinud täiendkoolitusi ja kursusi, sh statistika ja andmeteaduse, disainmõtlemise, avaliku esinemise teemadel.

Läbinud ajateenistuse Kuperjanovi jalaväepataljonis.


KOMMENTAAR

Ann Alice Väljataga.

Ann Alice Väljataga, „Noored kooli“ mentor:

Kui Christo „Noored kooli“ programmi kandideeris, kirjutas ta oma õpetamisvisiooni: „Õppimine peaks olema sotsiaalne ja koostööl põhinev tegevus. Õpetaja võiks olla küll protsessi juht, aga mitte tingimata selle tsentraalne figuur. Fookus võiks olla suuremal määral noortel endil.“

Sellistele tundidele on ta suutnud ka kindlaks jääda. Tundides küsib Christo palju õpilastelt nii tunniteema kui ka nende enda mõtete ja arvamuste kohta. Õpilased saavad kaasa rääkida nii hindamisjuhendi koostamises kui ka õppekorralduses. Individuaalse töö käigus keskendub Christo palju individuaalsele juhendamisele ja utsitab õpilasi iseseisvusele ja teemasse süvenema. Sageli ütleb ta õpilaste küsimiste või kiirelt väljahõigatud vastuste peale rahulikult: „Loe ikka tekst enne läbi, ära hakka kohe niisama pakkuma“ või „Kui sul on aimdus, mis võib õige vastus olla, kontrolli see ikka õpikust enne üle“.

Christol on lisaks ajaloole ja ühiskonnaõpetusele võimalik panustada õpilaste üldpädevuste arengusse, sest ta õpetab ka lisaaineid, nagu ettevõtlus- ja karjääriõpetus. Nendes tundides on ta käsitlenud näiteks endale SMART-eesmärkide seadmist ja miks on üldse oluline seda teha. Ta on võtnud aega, et õpetada 6. klassi õpilastele konspekteerimise võtteid, ja rakendab oma tundides mitmeid lugemisstrateegiaid.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!