Suur täht ei suurenda, väike täht ei vähenda
Mida kirevamaks läheb nimede-nimetuste maailm, seda põhjalikumaks paisuvad paratamatult ka nende kirjutamise juhised. Reegli tuum on siiski jäänud lihtsaks: pärisnimed käivad suure tähega, üldnimed üldiselt väikesega, üksnes teatavail tingimusil ka suurega.
Mul on suure ja väikese algustähega kaks lugu. Kui otse ülikoolist tulnuna vormistasin tollases keele ja kirjanduse instituudis tööle asumise pabereid, kirjutasin, nagu olin värskelt õppinud, et olen lõpetanud selle ja selle ülikooli filoloogiateaduskonna. Mu töölevõtja, instituudi teadussekretär, parandas: Filoloogiateaduskond käib suure tähega. Teist puhku olin mitu head aastat hiljem oma eluloos märkinud, et olen lõpetanud Tartu Ülikooli. Siis parandas mind hea kolleeg, öeldes – õigusega –, et küllap olen lõpetanud ikka Tartu Riikliku Ülikooli, nagu oli selle nimetus 1980-ndail.
Allüksused ja liidetud asutused
Mõlema loo taga on muudatus, ühel juhul oli muutunud asutuse nimetus, teisel juhul algustähereegel. Keelereeglite rakenduses kehtib tänapäeval üldiselt kirjutamata põhimõte, et see, mida oled koolis õppinud, seda võid järgida ka edaspidises elus. On küll üks mööndus, kuid selle juurde tuleme hiljem. Mu töölevõtja pidi olema õppinud, et asutuste allüksusi kirjutatakse suure tähega, selliseid näiteid leiame reeglitest 1930.–1950. aastatel (Tartu Maavalitsuse Haridusosakond, Tartu Riikliku Ülikooli Ajaloo-Keeleteaduskond). Mina ja mu eakaaslased olime aga õppinud 1976. a ÕS-i järgi, mille reeglilisas seisis, et asutuste allüksusi sobib kirjutada väikese tähega (Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskond).
Tänapäeval võib allüksuste reegli järgimist raskendada see, et mõnikord ei ole kirjutajale täpselt teada, mis on ühe või teise üksuse staatus. Kuid siin tasub tähele panna, et sageli seisab sellise allüksuse nimetuse ees tema ülaasutuse nimetus. Tartu Ülikooli kunstimuuseum kuulub ju ilmselgelt ülikooli koosseisu – võrdle Eesti Kunstimuuseum, Eesti Meremuuseum või Eesti Arhitektuurimuuseum, mille nimetusest ei nähtu ühtki ülaasutust. Sama laadi allüksuste nimetusi on ka nt Tartu Ülikooli botaanikaaed, Tallinna Ülikooli akadeemiline raamatukogu, Tallinna Ülikooli kirjastus, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituut, Tallinna Linnamuuseumi Kalamaja muuseum.
Tõsi, igast nimetusest ülaasutus ei selgu, nt Rakvere linnakodaniku muuseum ja Eesti politseimuuseum võiksid nimetuse järgi olla ka iseseisvad asutused, kuid käivad mõlemad tegelikult Virumaa muuseumide sihtasutuse, ametlikumalt SA Virumaa Muuseumid alla. Rasked juhtumid on ka need, kui varem iseseisev asutus saab liitmise või ühendamise teel mõne teise asutuse osaks, sel juhul kipuvad omavahel võistlema iseseisva asutuse ajast pärit suurtähe võimalus ja allüksuse staatusele vastav väiketäht.
Nagu allüksuste nii on ka asutuste algustähe põhimõtted aegade jooksul teinud läbi mõne muutuse, millest üks tähtsamaid on küllap 1994. a oma, mis lubas asutusenimede ümbert jutumärgid ära jätta. Seal, kus enne pidi kirjutama „Salvo“, „Vanemuine“, „Eesti Põlevkivi“ (1976. a ÕS-i näited), võis nüüd kirjutada Salvo, Vanemuine, Eesti Põlevkivi. Need kolm on tüüpilisi nimenäiteid ja nende kirjutamisega saadakse enamasti hakkama niisama hästi nagu nt koha- või isikunimedega.
Keerulisema piirkonna asutusenimetuste hulgas moodustavad aga sellised, kus asutus on nimetatud mõne koha või isiku järgi, nimetus koosneb sel juhul koha- või isikunimest või ka mõlemast ja asutuse liiki näitavast sõnast (Tartu ü/Ülikool, Miina Härma g/Gümnaasium, Palamuse O. Lutsu k/Kihelkonnakoolimuuseum), või üksnes asutuse tegevusala või laadi kirjeldavatest sõnadest (t/Tänavapuhastuse a/Aktsiaselts, e/Eesti k/Keele i/Instituut). Kui paneme ettevõttenimede nagu Salvo või Vanemuise juurde liigisõna, nagu tehas või teater, hõlmab selline algustähe küsimus ka neid: kas kirjutada Vanemuise teater või Vanemuise Teater?
Suurtäht on võimalus, mitte kohustus
Reeglistuses on siin 1930. aastatest peale soovitatud valida suur täht, kui tarvitatakse nimetuse ametlikku kuju ja selle ametlikkust soovitakse rõhutada, ning väiketäht, kui nimetuse ametlikkust ei soovita rõhutada. Seega võime soovi korral kirjutada Tänavapuhastuse Aktsiaselts, Eesti Keele Instituut, Eesti Kunstimuuseum, Tartu Mänguasjamuuseum, Viljandi Linnavalitsus, Tallinna Arte Gümnaasium või siis vabamalt väiketähega tänavapuhastuse aktsiaselts, eesti keele instituut, Eesti kunstimuuseum, Tartu mänguasjamuuseum, Viljandi linnavalitsus, Tallinna Arte gümnaasium.
Hoolimata mõne rõhuasetuse teisenemisest ei ole reegli põhisisu aegade jooksul muutunud ning samaks jäi ta ka 2019. a ilmunud õigekeelsuskäsiraamatus, mille reegliosa arutas läbi ja kiitis heaks Emakeele Seltsi keeletoimkond. Kui asutust pole, ei ole otsest vajadust ametlikkuse rõhutamise järele, nagu näiteks nimetuses energia avastuskeskus – seda teaduskeskust pidav asutus on hoopis SA Tallinna Tehnika- ja Teaduskeskus. Väiketäht on hea lahendus ka siis, kui asutuse nimetus on aja jooksul muutunud: Tartu ülikool sobib ühtviisi hästi nii Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli, Tartu Riikliku Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli kohta.
Nagu näeme, on reeglis endas ette antud valik: kui soovite väljendada üht, tehke nii, kui teist, siis teisiti. Reegel ei saa ette öelda, mis valik mingis olukorras teha, kuid koos reegliga saab anda soovitusi. Emakeele Seltsi keeletoimkonna 1994. a otsus nimetas ametlikkust rõhutava suurtähe piirkonnana dokumente, hilisemad allikad on üht-teist lisanud.
Ütlesin eespool, et koolis õpitu ei muutu hilisemate reeglimuutuste tõttu valeks, kuid paratamatult kehtib see rohkem isiklikus ja vähem ametisfääris, sest töö võib nõuda ka ümberõppimist. Õpetaja järgib ainekava, ajakirjanik ja toimetaja kokkuleppeid, mille eesmärk on tagada väljaande ühtne stiil ka nendeks juhtumiteks, kus võrdväärseid valikuvõimalusi on mitu. See võib muidugi piirata autorite kavatsusi, ent on ometi ka paratamatu, sest nagu kirjutab Märt Väljataga jaanuarikuu Loomingus, ei kannataks ühegi väljaande ega kirjastaja prestiiž välja oma kõikide autorite „loomuliku keeletunde“ täielikku usaldamist.
Sirvisin kolme kodus näppu juhtunud ajalehte, üks üleriigiline päevaleht, üks maakonnaleht ja üks üleriigiline nädalaleht. Kõigist kolmest paistis välja kokkulepe kirjutada asutuste nimetusi pigem väiketähega, st mitte nende ametlikkust rõhutades: tervise arengu instituut, politsei- ja piirivalveamet, Harju maakohus, sotsiaalministeerium, Rakvere haigla, andmekaitse inspektsioon, Pärnu linnavalitsus, Tallinna Jaani kogudus, usuteaduste instituut.
Hakkas silma ka küsimuskohti, nagu mõne õppeasutuse nimetus ja lühinimetused. Pilt oleks ju ilus ühtlane, kui näiteks Harju maakohtu või Pärnu linnavalitsuse kõrval seisaks ka Tallinna ülikool või Tartu ülikool. Viimaseid kirjutatakse siiski sageli üksnes suure tähega. Kas põhjus võib olla ka selles, et suurel ja väikesel algustähel tajutakse vahet: nagu Eesti Pank on midagi muud kui Eesti pank, võib ju ka Tartu Ülikool olla muud kui Tartu ülikool. Samas saame sageli ilma algustähte vaatamatagi aru, kas jutt käib meie riigipangast või mõnest muust Eestis tegutsevast pangast, rahvusülikoolist või nt maaülikoolist.
Mõne asutuse suurem tundlikkus oma nimetuse väiketähega kirjutamise suhtes paneb meenutama 1993. a ilmunud eesti keele grammatika kirjakohta, mille järgi on ametlikkust näitav suurtäht arenenud ülimussuurtähest. Väikese tähega kirjutamine näikse nagu tähtsa asutuse küljest tükki ära võtvat. Kuigi ühtki reeglit ei saa ega tohikski rakendada tuima paindumatusega, ikka on erandeid ja lõtkuruumi – see kehtib ka väiketähe kasutuses –, tuleks vältida ka teist äärmust, tingimusteta suurtähenõuet.
Asutuste ametlike täisnimetuste suure tähega kirjutamist on seesama 1993. a grammatika nimetanud asjaajamiskeele eripäraks, mis ei ole kohustuslik üldortograafias. Miks me ei võiks siis vabaneda hirmust, et äkki peab üht või teist keelendit – ma ei mõtle siin Vanemuise, Marati, Selveri ega Eesti Energia laadseid nimesid – kirjutama suure tähega. Sellise suunamuutuse tegi reeglis ka Emakeele Seltsi keeletoimkonna 1994. a otsus, seades esikohale just tavakasutuse väikesetähelised kujud riigikohus, riigi patendiamet, siseministeerium, Põlva maavalitsus, Nõmme gümnaasium jne.
Väiketäht eristab lühinimetust täielikust
Suur täht on viidanud asutuse ametlikule täisnimetusele, sellest tingimusest on loomulikul moel tulenenud teine tingimus, mille kohaselt võib lühinimetuses suurtähest loobuda. Väiketäht rõhutaks, et kasutatav nimetus pole ametlik, täielik. Varasemais reegleis on siiski tehtud vahet ametlikel lühinimetustel ja harilikel lühendistel, nt 1976. a ÕS-is on esimese näiteks Eesti Sõprusühing (vrd Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühing), teise näiteks Tallinna draamateater, Kingissepa-nimeline draamateater, akadeemiline draamateater (vrd V. Kingissepa nimeline Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater). Nn ametlike lühinimetuste mall näib keeles edasi elavat mõnes kohanimelise täiendsõnaga nimetuses, nagu keskerakond, reformierakond (vrd täisnimetused Eesti Keskerakond, Eesti Reformierakond), draamateater, linnateater (Eesti Draamateater, Tallinna Linnateater), kaubamaja (Tallinna ja Tartu kaubamaja, mida haldab Kaubamaja AS).
Praktikas näeb nende puhul sageli suurt algustähte. Kõigi sedasorti nimetuste üheks probleemiks näib olevat ka see, et nimetusse on kaasatud kohanimi, mida sinna tegelikult vaja polekski: kui ennast kuvatakse lihtsalt Keskerakonnana, Draamateatrina, Kaubamajana (ka nende logodel me kohanime ei näe), siis võinuks ka ametlik nimetus olla samasugune. Praegu on aga tekkinud taas erandrühm: pealtnäha lühinimetused, praktikas käibel nagu täielikud. Riigiasutuste nimetustes õnnestus sama viga vältida, meil on ametlikult nt Sotsiaalministeerium ja Terviseamet, mitte Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium ega Eesti Terviseamet.
Kui aktsepteerida ametlikke lühinimetusi, tekib ka kohe küsimus, kas selliste hulk oleks lõplik või lahtine, st kas Keskerakonna ja Draamateatri rühma võiksid kuuluda ka nt Kirjandusmuuseum, Linnamuuseum, isegi Muuseum (vrd Eesti Kirjandusmuuseum, Tallinna Linnamuuseum, Pärnu Muuseum)? Ning kui erandid sisse seada, kas hakkame neid ka koolis loenditena õpetama? 2019. a ilmunud õigekeelsuskäsiraamat on pidanud võimalikuks allutada seesugused lühinimetused siiski üldreeglile, soovitades ministeeriumi, valitsuse, instituudi (vrd Rahandusministeerium, Vabariigi Valitsus, Eesti Keele Instituut) eeskujul kirjutada ka draamateater, keskerakond ja tehnikaülikool. Meenutagem veel kord, et väiketähel on siin täita kindel ülesanne – eristada lühinimetust täielikust. Mõne seesuguse lühinimetuse probleem on lahenenud ka iseenesest, näiteks krediidipanga või Krediidipanga (vrd Eesti Krediidipank) asemel on meil nüüd hoopis Coop.
Suure ja väikese algustähe reeglid näivad keerulised, kui võtta järjest ette objektide rühmi: asutused käivad üht-, kohad teist-, kaubad kolmandat moodi. Kui aga loobuksime mõttest, et suurtäht peab tingimata väljendama millegi suurust või tähtsust, läheb pilt hoopis selgemaks: objektidele pandud tegelikud nimed ehk pärisnimed, olgu Selver, Marat, Coop või Eesti Energia, kirjutame alati suure tähega, muude puhul on suure kõrval alati õige ka väiketäht.