Tahaks juba teatrisse!

Tänavune teatrikuu on eriline, sest möödus kordagi teatris käimata. Teatrid nagu kõik teisedki kultuuriasutused on koroonapandeemia tõttu suletud, keegi ei oska öelda, kui kauaks.

Teatrirahvas on küll välja mõelnud kõikvõimalikke nutikaid variante, alustades otseülekannetest ja veebisalvestustest ning lõpetades etendustega tänaval, aedades, parkides, akende taga, kirjade ja postipakkide kaudu. Aga seda päris õiget elamust need ei paku. 

Eestlased on teatrirahvas ja kuna teater on meile tähtis, peame oluliseks, et ka meie lapsed teatris käiksid. Kust üldse saab teatrihuvi alguse? Enda kohta võin öelda, et algas see kodust ja süvenes koolis. Arvan, et Tallinna 32. keskkool, mille lõpetasin, on üks loovust soosivamaid koole Eestis, kust on võrsunud ka palju teatri-tegijaid. Et õppisin teatriklassis, käisime palju teatris ja tegime ise teatrit. Nädalas oli neli teatriõpetuse tundi, mis ka neile, kes end hiljem teatriga ei sidunud, elus kasuks tulid. Kasvõi iseenda tundmaõppimise mõttes.

Kes peaks viima lapse teatrisse? Kuigi loogiline tundub, et seda teeb tema pere, on võtmeisik enamasti õpetaja, kes lapsed teatri, aga ka hea muusika, kunsti, raamatute ja filmide juurde juhatab.

Arvestades, kui palju on meie õpetajatel kohustusi ja mida kõike neilt oodatakse, on nad lausa imeinimesed. Mõelgem korraks kõigi nende pädevuste peale, mida kool õpioskuste kõrval peab tagama: -digi-, meedia-, ettevõtlus- ja sotsiaalne pädevus, eesti keele ja võõrkeelte oskus, tehnoloogilised oskused, keskkonnateadlikkus jne. jne. Väga olulisena kuulub siia ritta õpilastele kultuurikogemuse pakkumine.

Tunnen paljusid õpetajaid, kes ise suure teatrisõbrana on kasvatanud teatrihuvilisteks ka oma õpilased. Neil on selleks oma kavalused ja nipid, kuidas noori teatrist huvituma panna, ja õpilased on olnud neile hiljem selle eest tänulikud. Õpetajad räägivad hea meelega, kuidas käidi koos klassiga vaatamas nii klassikalisi kui ka uuenduslikke, nii mõtlemapanevaid kui ka lõbusaid tükke. Ja kui palju toredaid ja kasulikke hetki veedeti hiljem nähtut analüüsides ja arutledes.

Aastaid on olnud probleem, et kõigil lastel ei ole võimalik kvaliteetsest kultuurist osa saada. See puudutab lapsi, kes elavad teatrilinnadest kaugel, kelle vanemate jaoks on teatripilet liiga kallis või keda teater ei huvita. Loodetavasti neil see võimalus peagi avaneb. Kui riik on nõus rahastama riigieelarvest kultuuri-ranitsa programmi, tähendaks see igale põhikooliõpilasele kahte-kolme tasuta kultuurielamust aastas, nende seas kindlasti ka teatrikülastust.

Head teatripäeva kõigile!