Tallinna keskraamatukogu kuu raamat: Emily Hibbs „Lugusid metsast“ (2020)
Imeilus raamat sündis, kui oma võlukunsti ühendasid kaks suurepärast lugude jutustajat: Briti kirjanik, mitme lasteraamatu autor Emily Hibbs ja Iirimaalt pärit illustraator Erin Brown.
Raamat sisaldab 20 lugu, igaühel peategelaseks üks looma- või linnuliigi esindaja. Lood on koondatud nelja aastaaega peegeldavateks peatükkideks, alustades kevadest. Nii on just esimesed kevadkuud paras aeg see raamat kätte võtta.
Emily Hibbs kombineerib oma loomalugudes isikupärasel moel väljamõeldist ja rohkelt fakte. Raamat „Lugusid metsast“ ei ole teadmis- ega ilukirjandus – „ei lind ega loom“. Loomad on autor pannud omavahel vestlema mõttearenduste abil, mis omased inimestele. Nt loos „Rebasepoeg – jäljekütt“ vaidlevad eksinud loomalapsed pesasse tagasitee leidmise üle. Loos „Kõige vägevam metssiga“ võtavad kaks kulti omavahel mõõtu kiiruses, möirgamises ja maa tuhnimises selgitamaks välja, kummale peaks kuuluma õigus püherdada ühes teatud mudalombis, mis jääb mõlema territooriumi piirile. Autor ei ole tegelaste isikustamisel läinud siiski nii kaugele, et panna nt metssead olümpiamänge või rähnid soolaleivapidu korraldama. Loomade käitumine on kirjeldatud liigile omaselt, olgugi see tõlgitud n-ö inimkeelde. Looduses toimuv seletatakse lapsele lihtsalt ja keeruliste terminiteta lahti: miks ja kuidas koprad tamme ehitavad, miks nahkhiir mõnikord päeval ringi lendab jne.
Lood on keskmiselt 3–5 lk pikad, tänu laiale reavahele on tekst hõlpsalt jälgitav. Raamat sobib hästi unejutuna ettelugemiseks. Samas on lood parajad kasutada ka nt algklassides analüüsiva ülesandena, mis kombineeriks funktsionaalse lugemise oskust ja teadmisi loodusest: leia tekstist üles tõesed faktid ja väljamõeldis ning põhjenda, miks nii arvad.
Mitmed lood käsitlevad suureks kasvamise, sellega kaasnevate muutuste ja hirmude temaatikat, mis on omased ka inimlastele (nt „Väike vapper karupoeg“, „Tõrges kulles“, „Hirvevasika kadunud täpid“, „Üksik hunt“). Toredatest tegelastest, kellega on lihtne samastuda, võib väikestel lugejatel olla abi omaenda hirmudest üle saamisel.
Teksti saatvad rohked imekaunid pildid on detailitäpsed, luues värviküllast maailma, kuhu lugeja saab üdini sukelduda. Kõik leheküljed on eri tooni taustaga. Hea fantaasiaga lugeja tajub kohati lausa teksti ja lehekülje taustavärvi teatavat sünkroonsust. Koidikut ja õhtuhämarust aasal saadab roosakas taust, aga kui hakkab vihma sadama, on see sinine; öiste stseenide juures on lehekülje värv must. On see taotluslik või mitte, mine võta kinni …
Aastaringi lõpetab ja raamatu lood võtab kenasti kokku viimane, „Kakupoeg ja metsa laul“ – metsahääled sulavad kokku lauluks, millesse on põimitud kõigi lugude tegelased. See viimane lugu võiks ärgitada lugejaidki kuulama hääli metsas, pargis, kodu ümbruses ja võrdlema, milline muusika kõlab päeva eri aegadel.