Teeks akna lahti ja hüüaks kõigile: „See on nii äge, mida teeme!“
Septembris alustasid koos tuhandete koolijütsidega oma esimest tööaastat ka noored koolijuhid. Veebruari keskel täitus neil uues ametis sada päeva. Õpetajate Lehe vestlusringis vaatasid tehtule ja ka tulevikku Tartu erakooli TäheTERA direktor/õppejuht Taavi Kreitsmann, Kuusalu keskkooli direktor Kristi Tarik, Maardu gümnaasiumi direktor Julia Rozova ja Kohtla-Nõmme kooli direktor Mariliis Oder.
Kuidas sai teist koolijuht?
Taavi Kreitsmann: Olen siin seltskonnas pisut kui must hobune. Teised on koos läbinud pika tee, koolijuhtide järelkasvu programmi, mida mina veel pole. Olen üks nendest noortest, kes kunagi ei soovinud saada õpetajaks ega ennast haridusega siduda, kuigi kõrgharidus mul selles vallas on. Poolkogemata ma üle TERA uksepaku neli aastat tagasi astusin, kaks aastat õpetasin inglise keelt.
Siis nähti organisatsioonis minus potentsiaali veel millekski. Endalegi üllatuseks olin ka ise selleks avatud. Aasta aega pidasin õppejuhi ametit ja läbisin täiendkoolituse „Juhtimine õppimist toetavas koolis“. Ühtäkki avastasin ennast koolijuhi kingadest. Endiselt tulen igal hommikul väga hea meelega tööle. Olen haridusest kõige paremas mõttes sõltuvusse sattunud ja ootan sportliku põnevusega, mida COVID-iga seotu hariduses kaasa toob. Väärt kriisi ei saa ju kasutamata jätta, nagu ütlevad klassikud.
Kristi Tarik: Ka minust ei pidanud kunagi saama haridustöötaja. Ambitsioonid olid hoopis teises valdkonnas, mul on märkimisväärselt suurem kogemus turismi alal. Aga poolkogemata sattusin ülikooli loenguid andma. Samm-sammult kasvas minu sõltuvus haridusest. Kuni ühel hetkel avastasin, et töötangi seal terve kohaga. Olen haridust alati väga väärtustanud ja pean seda kogu ühiskonna hea toimimise aluseks. Sain aru, et tahan ennast rohkem teostada. Kandideerisin koolijuhtide järelkasvu programmi. Selleks ajaks olin saanud aru, et minust võib saada ühe kooli tüür. Ei teadnud aga, et see nii kiiresti juhtub.
Naudin absoluutselt iga päev oma tööd ja tunnen ennast väga hästi. Minagi ootan põnevusega, mida teeb käesolev õppeaasta haridusele heas mõttes. Kindlasti tekib märkimisväärselt rohkem suundasid ja võimalusi, kuidas haridust omandada, ka nooremates vanusegruppides.
Julia Rozova: Kõik sai alguse üheksa aastat tagasi, kui minust sai õpetaja ja seejärel ootamatult ka klassijuhataja. Kui juba tundsin end neis rollides hästi ja mugavalt, hakkasin uusi väljakutseid ja lisaülesandeid otsima. Hakkasin aktiivselt tegelema klassivälise tööga ja koolis projekte juhtima. Mulle väga meeldis, et sain mõjutada kooli arengut ja -elu ning õppeprotsessi mitmekesisemaks muuta.
Ühel hetkel sain aru, et ainult sellest ei piisa, ma tahan rohkemat ja soovin areneda. Tekkis huvi kooli kui tervikliku süsteemi vastu ja sellega kaasnes soov koolijuhiks saada. Seetõttu kandideerisin koolijuhtide järelkasvu programmi. Tänu programmile tugevnes soov saada direktoriks. Olen arvamusel, et iga kooliga seotud inimene kujundab meie tulevikku ja ühiskonda. Ja koolijuhil on väga oluline roll.
Nüüd, kui olen nii suure ja mitmekülgse kooli direktor, on mul ülimalt hea meel, et selle kooli tegevuse kaudu on mul võimalik toetada paljusid inimesi, elukestva õppe strateegiat ja samuti integratsiooni. Just need mõtted panevad mind iga päev tegutsema.
Mariliis Oder: Mind on kogu aeg tõmmanud väikesed kohad. Õpetajakski sattusin tänu sellele, et ei tahtnud pärast Noarootsi gümnaasiumi minna Tallinna ega Tartusse õppima, vaid valisin Haapsalu kolledži, mis pakkus tol ajal klassiõpetaja eriala.
Teisel kursusel sain aru, et just see on asi, mida tahan teha. Ei ole pidanud pettuma, olen oma töö fänn. Pärast lõpetamist suundusin tööle Saaremaale Salme põhikooli, kus olin kaks aastat klassiõpetaja ja hakkasin siis sarnaselt Juliaga kohustusi juurde otsima. Minust sai huvijuht, haridustehnoloog, informaatikaõpetaja ja juhtkonna liige. Minu sees on olnud tohutu tahtmine panustada.
Salme põhikool andiski mulle kui noorele õpetajale eneseusu ja võimalusi ennast teostada. Olen selle eest oma endistele kolleegidele tänulik. Märgates, et panustan kooliellu juba päris palju, tekkis soov ka ise ühte pisikest kooli juhtida ja koos meeskonnaga näidata, mis on väikese kooli võlu. Kolleegi utsitusel, võib-olla ise ka natukene tahtes kandideerisin koolijuhtide järelkasvu programmi.
Programmi aeg oli nagu Ameerika mäed – kord oli soov tohutu, siis jälle nullilähedane. Aga olen alati uskunud, et õige kool tuleb. Kui tuli Kohtla-Nõmme tööpakkumine, sain juba kandideerimisel aru, et see on koht, kus ma tahan olla.
Iga päev tunnen, et olen täpselt õige koha peal. Kohtla-Nõmme kool on organisatsioon, kuhu kuuluvad lasteaed ja põhikool. Töö on mitmekülgne ja annab mulle iga päev võimaluse suhelda põnevate inimestega. Olen iga päev nii tänulik, et teeksin kohe akna lahti ja hüüaksin kogu Kohtla-Nõmmele: „See on nii äge, mida me siin teeme!“
Ma olen õnnelik. Minu fookus on praegu Kohtla-Nõmme kooli meeskonnal ehk meie inimestel. Tahan, et nad näeksid ennast nii, nagu mina neid näen − võimekate, toredate ja säravatena. Oleme sel õppeaastal koos mitmeid teemasid arutanud. Olen tänulik, et nad on tulnud muutustega kaasa. Usun, et saame koos sammhaaval Eesti haridust muuta.
Teist kõigist tulvab energiat isegi läbi arvutiekraani. Aga kas on olnud ka raskusi, millised on suurimad väljakutsed?
Taavi Kreitsmann: Me ei saa üle ega ümber elevandist ruumis − pandeemia olukorras elamine ja toimetamine. Võib-olla kõige suurem väljakutse ongi olnud teadmatus. Ükskõik millist asutust juhtides soovid teha plaane, olla võimalikult hästi valmistunud. Õpetaja- ja koolijuhitöö argipäevaga käivad kaasas ootamatused. Iial ju ei tea, kuidas klassitäis lapsi või toatäis pedagooge mingile uudisele või arengule reageerib. See on ameti võlu ja valu, aga teadmatus ja teatav ärevus, milles kogu ühiskond elab, on kestnud peaaegu aasta. Natuke palju.
Mullu märtsikuus oli ühiskonnas rohkem hirmu, otsuseid tehti üsna kärmelt, kuna oli vaja reageerida. Kui sügis algas, oli teadlikkust juba rohkem ja sai pisut edukamalt planeerida, aga keerdkäike on olnud üksjagu. Akadeemilisel aastal ja õppetööl on teatav raamistik, rong läheb oma rööpaid mööda. Kuid suurim väljakutse on minu jaoks olnud toetada oma inimesi, kes iga päev „põllul“ seda väga erilist õpetamistööd teevad. Motiveerida ja aidata, et nad saaksid omakorda õpilasi edukalt võimestada ja toetada.
Kristi Tarik: Praegu ei ole vahet, kas oled olnud koolijuht kolm päeva, kolm kuud või kolmkümmend aastat. COVID on meie kõigi väljakutse iga tahu pealt. Aga kui viirus välja jätta, oli minu suur väljakutse ikkagi meeskonna tundmaõppimine. Alustasin koolijuhina keset septembrikuud, mil ratas juba veeres. Kuidas saada tuttavaks rohkem kui saja inimesega olukorras, kus ei tohi suuri kogunemisi korraldada? Kuidas tajuda oma meeskonda ja kuidas nemad mind tajuvad?
Mul endal ongi tunne, et ma ei ole koolis palju muud teinud, kui keelanud kõik ära. Ei mingeid ühisüritusi, -lõunaid, jõulupidusid, aktusi. Mõistan muidugi, et keegi ei arva, et asi on minus.
Mul on veel üks tore väljakutse. Meil lammutati osa koolimaja maha ja pean tegelema ehitustöödega. Ehitatakse uut algklasside tiiba, mistõttu maja ei mahuta kõiki õpilasi korraga ära. Nii et väljakutsetest puudust ei tule, aga mul on supermeeskond, oskab näha üllast eesmärki selle kõige taga. Saame hakata end kohe ka vaktsineerima, see on lootusekiir.
Olen ka veendunud, et kui see oleks kõige mugavam ametikoht, ei oleks keegi meist praegu siin intervjuud andmas!
Julia Rozova: Minagi arvan, et viirus on raskendanud iga juhi elu. Aasta tagasi ebatavalisena tundunu on muutunud igapäevaseks. Pikaajaline distantsõpe igale õpilasele ei sobi. Vajalike protsesside korraldamine, käivitamine ja elushoidmine võtab lõviosa juhi ajast. Samas olen juba sedavõrd harjunud, et minu jaoks ei ole enam ime, et iga päev tuleb terviseametiga suhelda ja informatsioon muutub.
Kui rääkida teistest raskustest, siis need ei olegi raskused, pigem väljakutsed, mis teevad tugevamaks ja pädevamaks. Väljakutsed peavadki olema.
Minu kui värske koolijuhi jaoks oli suur avastus, et oluline on tegeleda tähtsate, aga mitte kiirete asjadega. Kuid kõigepealt tuleb endale selgeks teha, mis on tähtis ja mis on kiire. Kahjuks pole see alati lihtne. Kui tulin tööle, oli mul plaanis hakata tegelema kooli visiooni, planeerimise ja väärtustega. Reaalsus oli, et tegelesin aruandlusega ja sellega, mis oli eelmisel aastal tegemata jäänud, ning kindlasti ka COVID-iga. Mulle tundus algul, et kõik need asjad on hästi tähtsad, kuna nõuavad kiiret reageerimist. Mingil hetkel sain aru, et tegelikult need asjad on kiireloomulised ja fookuses tuleb hoida ikkagi tähtsaid asju, mis mõjutavad organisatsiooni kui tervikut. Minu jaoks on väljakutse just tasakaalu hoida.
Iga päev panen kirja, mida ma järgmisel päeval teen, ja selles loetelus on kindlasti niinimetatud tähtsate asjadega seotud punktid.
Hästi oluline on veel leida tasakaal töö ja eraelu vahel. Poole aasta jooksul pöörasin oma perele vähem tähelepanu kui tavaliselt. Tahan neid tänada toetuse ja mõistmise eest. Töötan praegu selle kallal, et ka kodust olukorda tasakaalustada.
Mariliis Oder: Ma ei usu raskustesse, vaid väljakutsetesse ja need mulle meeldivad. Olen pidevalt valmis ja häälestanud end sellele, kuidas reageerida. Pigem on olnud enese sees mitmeid diskussioone, kuid tunnetan meeskonna tuge.
Ma toon välja kolm kõige olulisemat väljakutset. Tahtsin alustada kohe kogukonnaga tööd, ma usun kogukonnakooli. Aga koroona on pannud pidurid peale. Ma ei jõua ära oodata, millal tuleb soe kevad, et saan hakata kogukonnaga õues midagi koos tegema.
Teine väljakutse on muutused. Mitte selles mõttes, et ma tahan tohutult midagi muuta, vaid ma usun sügavatesse ja päris muutustesse, mis tulevad meeskonna seest, meeskonnaga koos. Sügisel tehtud küsitlusel sain meeskonnalt mõtlemisainet seni tehtu kohta. Tänu sellele taipasin, et kolleegide jaoks on muutunud rohkem kui minu jaoks. Näiteks läksime üle Stuudiumisse. Mina olen Stuudiumit varem kasutanud, aga kolleegidele oli seegi juba muutus. Mõistsin, et olen ehk liiga palju lähtunud enda kogemusest. Väärtustan väga ausust ja püüan ennast pidevalt analüüsida. Mõistsin, et tuleb vajutada korraks pidurit, et saada aru, mismoodi nemad uue juhi tulemist tajuvad.
Kolmas väljakutse on seotud minu endaga. Olen püüdnud hästi palju kuulata, märgata, tajuda, mismoodi on Kohtla-Nõmme kool varem toiminud. Samas olen püüdnud näidata, mis on nüüd teisiti, olla mina ise, näidates, milline on minu suhtlemisstiil, ja andes mõista, et olen meie inimeste jaoks olemas, et enam ei pea direktori kabinetti minnes koputama ja küsima, kas tohib tülitada. Et nüüd võibki sisse tulla, uks on lahti. Minu jaoks on inimesed kõige olulisemad. Kui inimesed on majas, püüan olla nende päralt ja pärast seda võtan ette paberitöö.
Kas õpetajad on pelgusest siis juba üle saanud?
Mariliis Oder: Täielikult pole veel omaks võetud see, et minu kabinet on kõigi jaoks ja sinna võivad tulla ka lapsed. Veidi pean veel selgitama ka seda, et kui lähen kellegi juurde midagi küsima, siis ei ole kohe tegu probleemiga, vaid ma küsin, sest tunnen huvi ja tahan arutleda. Ma olen enda jaoks selgeks mõelnud, et tahan olla kaasatud koolijuht, üks omade seast, mitte administraator. Loodan, et mu kolleegid saavad aru, et minu töö ongi olla nende jaoks, neid toetada, mitte istuda ainult oma kabinetis ja klaviatuuri klõbistada.
Taavi Kreitsmann: Mäletan oma kooliajast, et direktori kabinetil oli monotoonset värvi uks. Hingasid sügavalt sisse, enne kui sellele koputasid. Palvetasid, et ka terve nahaga välja tuleksid.
See ei pea nii olema. Juhi aega tuleb muidugi austada, aga samas peab ta olema kättesaadav nii kolleegidele kui lastele. Kui tuled noore juhina toimivasse süsteemi, kus on asju mingi aja vältel ühel kindlal moel tehtud, pead seda austama. Sul on ambitsioonid ja kogemuste pagas kuskilt mujalt sfäärist või koolituse käigus kuhjunud ideed, aga pead aktsepteerima, et süsteem, kuhu lülitud, on mingil kujul juba töötanud. Seal oma koha leidmine, inimeste tundmaõppimine võtab aega.
Ei saa salata, esialgu pelgasin, et karastunud pedagoogid mõtlevad: kes on see habetunud naga, kes tuleb ütlema, mismoodi võiks toimetada. Kogemused on üüratult suur väärtus ja ressurss, eriti hariduses. Minul on selles vallas keeruline võistelda, tõenäoliselt ei peakski.
Õnneks asusin ametisse organisatsiooni seest, tundsin inimesi ja mul oli olnud aega nendega sünergiat luua. Aga olukorras, kus noor juht tuleb väljastpoolt, on oma koht leida ning kehtivat süsteemi ja traditsioone kombata väga oluline. Haridussüsteem on konservatiivne ja muudatuste elluviimine seal pika vinnaga tegevus. See on valdkond, kus muutused juurduvad pika aja vältel, ka nende mõju saab sageli analüüsida alles aastate pärast. Inimesed peavad olema muudatuste sees juba eos, sest kui ühel hetkel lähed kollektiivi ette ja ütled, et teatud kuupäevast hakkame tegema vaat nii – sellega tõenäoliselt kaugele ei sõua. Inimeste kaasamine, kogukond on koolipidamise juures kriitiline komponent.
Kristi Tarik: Tunnengi, et saan praegu teha väga vähe selleks, et kogukond mind ja mina neid tundma õpiks. Ma ei ela siin, ma ei ole kogukonna liige. Aga nii suure kooli juht – meil õpib seitsesada õpilast – peab olema kogukonna juht. Ma ei ole isegi lapsevanemaid näinud! Veebis võin infot anda, aga näidata iseennast, oma energiat, soojust on väga raske. Mind tunnevad õpetajad-õpilased. See on üks osa meeskonnast. Mul on kahju, aga annan endale aru ja ka aega, praegu kõike korraga ei saa.
Julia Rozova: Ka mina olen Maardus uus inimene, elan Tallinnas. Iga väike linn on väga eriline ja seal on oma kogukond. Tegime uue arengukava neljaks aastaks ja minu suur plaan oli, et saame kokku aulas: vanemad, lapsed, õpetajad, linnavalitsuse esindajad. Teeme rühmatöid, arutame meie kooli tulevikku ja igaüks saab panustada. Ma ei teadnud, et ei teki võimalust neid plaane ellu rakendada. Eks saame seda teha õppeaasta lõpuks või uue alguseks. Juba mõtlesin korraldada veebikonverentsi, aga pole hea, kui olen siin üksi ja arvutite taga on 800 inimest. Ma väga-väga ootan, et saaks juba plaane ellu viia ja kogukonnaga rohkem tuttavaks.
Mulle meeldib, et õpetajad tulevad minu juurde ja arutavad minuga küsimusi ja probleeme. Esimesel koosolekul, kui sain meeskonnaga tuttavaks, ütlesin, et minu uksed on neile alati avatud. Nad said sellest väga kiiresti aru. Tunnen, et nad on minu suhtes positiivselt häälestatud. Mind rõõmustab, et meil tekkis hea kontakt.
Mariliis Oder: Igaüks peab leidma juhtimisstiili, mis tema südamele rahu toob ja on tema jaoks õige. Loodan, et meeskond ühel hetkel mõistab või ongi juba mõistnud, et mina usun neisse, olen nende jaoks olemas. Ma tõesti väärtustan neid ja näen, et meie tugevused loovad eelduse suurteks tegudeks. Kohtla-Nõmme kool on pärleid täis.
Ütlesin sügisel välja, et tahan kogukonnaga osaluskohviku vormis maha istuda ja arutleda. Mul on küll vedanud, et elan siinsamas, kolmsada meetrit koolist, ja justkui olen kogukonna liige, aga samas ei ole ma saanud kõigile otsa vaadata, oma ei ole, kuid ma olen valmis vaeva nägema. Loodan, et kevad toob muutuse.
Taavi Kreitsmann: Rääkisime lõviosa ajast väljakutsetest, millest küll puudust ei tule, aga tegelikult on rõõme ja tänutunde hetki väga palju. Haridusvaldkonna töö on selles mõttes mõnus, et saab nii palju tagasi. Me ei äga vaid murekoorma ja väljakutsete all – mündil on ka teine, üüratult soe ja tänuväärt pool. Muidugi pead olema valmis endast üksjagu andma. Töö ja eraelu vahekord kipub täitsa uppi minema.
Kristi Tarik: Haridusmaailmas on fenomenaalseid inimesi, kellega on uskumatult tore koostööd teha. Minu maja on neid inimesi täis.
Mariliis Oder: Olen Kristiga nõus. Ma ei taha naiivsena kõlada, aga minu arust on haridusvaldkond iseenesest ja koolijuhi töö üks suur rõõm. Inimesed, kes töötavad sinuga koos, ja lapsed – see teeb iga tööpäeva imeliseks! Mina julgen küll öelda, et jumaldan iga aspekti!
Koolijuhtide vanuseline jaotus (seisuga 01.10.2020)
- Kuni 29 a – 1
- 30–39 a – 51
- 40–49 a – 140
- 50–59 a – 185
- 60 ja vanemad – 140
Uues koolis alustas sügisel direktoriametis 15 inimest.