Väärtuskasvatus: Pilguheit peeglisse ehk Küsimused, mida koolijuht võiks endalt küsida

5. märts 2021 Tiia Kõnnussaar Tartu ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja - Kommenteeri artiklit
Gary Lewis: „Iseloomukasvatus koolis ei tähenda mitte ainult õpilaste iseloomu voolimist, vaid ka õpetajate enda pidevat eneserefleksiooni.“

Tugevad koolid töötavad selle nimel, et hoida vastastikust austust, vältida hirmu- ja karistuskultuuri ning toetada õpetajate head koostööd, ütleb Briti koolijuht ja haridustegelane Gary Lewis.

Üle-eelmises Õpetajate Lehes alustasime artiklisarja, et heita põgus pilk Gary Lewise ligi 40-aastasele hariduspraktikale ning filosoofiale, mida ta tutvustas Tartu ülikooli eetikakeskuse väärtuskasvatuse konverentsil läinud aasta 3. detsembril.* Selles, sarja kolmandas artiklis kirjeldab Gary Lewis, mis aitab koolikogukonnal õide puhkeda ja mida tuleb koolis vältida.

Millest halba kooli ära tunda?

Nii nagu päriselus ei eksisteeri ideaalset ilmakorda, ei ole olemas ka täiuslikku kooli. Ehk võiks öelda nii, et heaks teeb kooli lakkamatu püüdlus paremuse poole. Seega ei tähenda iseloomukasvatus koolis mitte ainult õpilaste iseloomu voolimist, vaid ka õpetajate pidevat eneserefleksiooni ja -analüüsi. „Kui see puudub, siis pole harv kohata koolielus märke mittetoimivast või mürgisest koolikultuurist,“ märkis Gary Lewis oma ettekandes.

Näiteks võib koolis olla üks seltskond õpetajaid, kes keskendub kritiseerimisele või mõne kolleegi puudustele, kasutades seda oma kehva töö varjamiseks. Või ei tee õpetajad koostööd, on kollektiivina killustunud: iga õpetaja paneb enese taga klassiukse kinni ja tema maailm piirdub klassis tehtavaga. Probleemid võivad olla ka maailmavaatelised: koostööd teevad need õpetajad, kes mõtlevad sarnaselt. „Tekivad klikid, kes võitlevad omavahel positsiooni, ressursside ja territooriumi pärast, ning tugevamad klikid kiusavad nõrgemaid,“ kirjeldab Lewis.

Palju parem ei ole sunnitud koostöö ja kollegiaalsus. Koostööle võib õpetajaid õhutada muudatuste juurutamise alguses, kuid üldiselt peaks koostöö kujunema siiski leebe toetusega ja loomulikul teel.

Veel üks võimalus koolielu sumbumiseks on nn mugav koostöö – koolis väärtustatakse kõigepealt viisakust, leplikkust, vastutulelikkust. Õpetajad võivad eriarvamuste väljendamisest loobuda, kartes riivata kolleegi tundeid. „Sellises koolis on tähtsam hea läbisaamine kui õpetamise tõhusus,“ märgib Lewis.

Millest head kooli ära tunda?

Need olid ohumärgid. Millest aga head kooli ära tunda?

„Heades koolides mõistavad koolijuhid, et kõigepealt tuleb enda poole võita piisav hulk õpetajaid, kes usuvad kooli väärtustesse ja on valmis looma positiivse liikumise, mis haarab kõiki teisi kaasa,“ ütleb Gary Lewis. 200 Briti kooli külastades joonistusid tema sõnul välja selged tunnusjooned, mis iseloomustavad tugevaid koole. „Neis koolides ei tõsteta häält: õpetajad suhtlevad õpilastega austavalt, tunnevad nende vastu huvi ja õpilased austavad omakorda neid. Õpilased avavad uksi täiskasvanutele, täiskasvanud avavad uksi õpilastele, sa näed naeratavaid silmi, naeratavaid suid,“ kirjeldab Lewis. „Kõik, kes teretavad ja räägivad, teevad seda naeratades. Kui sa näed inimest, kes tuleb ja naeratab, on praktiliselt võimatu mitte vastu naeratada. Kui oled aga agressiivne või vihane, pole imestada, kui saad täpselt samasuguse suhtumise osaliseks.“

Nagu Eestis, on ka Ühendkuningriigis koolidel raskusi õpetajate leidmisega. Lewise sõnul on iseloomukasvatuse koolidel kergem õpetajaid leida, sest tegemist on väärtuspõhiste, mitte hirmukoolidega.

Teiste teenimine teeb õnnelikuks

Eesti ja Ühendkuningriigi koolide kõige suurem erinevus tundub olevat vabatahtlikutöö pakkumine lastele: britid tegelevad sellega teadlikult, et kasvatada lastes kodanikutunnet ja empaatiat ning vähendada sotsiaalseid barjääre. „Õnne saab tunda ainult siis, kui sa oled teiste vastu lahke,“ ütleb Gary Lewis, „ja seetõttu tuleb lastele anda võimalus teha vabatahtlikutööd. Nii Eestis kui ka Ühendkuningriigis tunnevad valitsused muret sotsiaalsete lõhede suurenemise pärast. Uurimused on näidanud, et lastel, kellel on viletsam taust, on üha raskem edu saavutada. Ent edu üks aluseid on hea iseloom. Kui kool annab võimaluse head iseloomu arendada, on see kõigepealt toeks lastele, kes tulevad kehvadest oludest. „Lapsed ei hakka iseenesest kusagil osalema, neid tuleb julgustada seda tegema ja pakkuda neile võimalusi. Siin on koolil väga tähtis roll,“ märgib Lewis.

Ühendkuningriigi haridusministeeriumis töötati 2019. aastal välja küsimustik, millele Gary Lewis ka oma ettekandes osutas (vt lisalugu kõrval). Küsimustik aitab koolidel ennast hinnata, et saada aru, milline on kooli hetkeseis. On sümpaatne, et lisaks kõigele muule pööratakse selles tähelepanu laste eneseusalduse kasvamisele, kuuluvustundele, empaatiale ja kaasinimeste teenimisele. Killustunud ja äreval sotsiaalmeedia ajastul on neist omadustest väga puudus, ent just neile saab üles ehitada sõbralikuma ja hästi toimiva ühiskonna.


KOMMENTAAR

Väikesed märgid räägivad kooli väärtustest

Nele Punnar.

Nele Punnar, Tartu ülikooli eetikakeskuse väärtuskasvatuse nõustaja:

Oleme koos kolleeg Helen Hirsniku ja eetikakeskuse kriitiliste sõpradega käinud ligi sajas Eestimaa koolis. Oleme näinud väga mitmesugust koolikeskkonda ja kohtunud paljude hea hariduse eest seisvate inimestega.

Nagu ka Gary Lewis oma ettekandes rõhutas, saab koolikülastuste põhjal tõepoolest väita, et juba kooliuksest sisenemine ja esimesed väga põgusad kokkupuuted kooliperega räägivad iseenda eest. Need imepisikesed märgid – kuidas külalist vastu võetakse, kuidas koolipere omavahel suhtleb, millist õhkkonda loob koolijuht oma kohalolekuga, millise ilmega on koridoris vastu tulevad lapsed – räägivad väärtustest, mis seda asutust juhivad. Kas siis teadlikult või mitte.

Eesti koolid on enamasti oma põhiväärtused arengukavasse kirja pannud ning sellele on eelnenud ühised arutelud ja kokkulepped. Kriitiliste sõpradena aitame koolidel leida vastuse küsimusele, kas ja kuidas toetab kooli väärtusi igapäevane praktika: suhtluskultuur, kokkulepped, otsused ja reeglid. Ehk (ja ka see haakub Lewise ettekandega) pöörame tähelepanu teadlikule väärtuskasvatusele ja teadlikkuse kujunemisele eneseanalüüsi abil. Toetame igati mõtet, et hea kool tugineb vastastikusele austusele, lugupidamisele ja koostööle ning et hea suhtluskultuur on midagi, mille poole tuleb iga päev püüelda. Sealjuures on võtmeisikuks teadlik, empaatiline ja väärtustele toetuv koolijuht, kellel lisaks „juhtimisele“ jääb aega kuulata ja oma maja tegemistega päriselt kursis olla.

Väärtuspõhiseks kooliks saamine ja väärtuspõhine kool olemine on kestev protsess, mis sisaldab eneseanalüüsi. Just sel eesmärgil on ellu kutsutud Tartu ülikooli eetikakeskuse tunnustusprogramm „Hea kool kui väärtuspõhine kool“, mis innustab koole oma väärtuste ja nende rakendamise üle mõtlema. Heas koolis ei ole perfektseid lapsi ja täiuslikke õpetajaid, pigem osatakse ja julgetakse seal üles leida oma arenguvõimalused ning nendega tegelda. See on ühine kõigile koolidele, sõltumata rahvustest ja riigipiiridest.


*Vaata lähemalt https://www.eetika.ee/et/hea-kool-lasteaed.


Kuus küsimust koolijuhile

Ühendkuningriigi haridusministeeriumis 2019. aastal välja töötatud küsimustik, mis võimaldab koolidel ennast hinnata, paneb koolijuhi ette vaagimiseks kuus küsimust.

1)  Millist tüüpi on meie kool?

Kui selgelt oleme sõnastanud, millist haridust õpilastele pakume?

Kuidas oleme kindlustanud selle, et kooli kogukonna liikmed (sh töötajad, õpilased, vanemad/hooldajad, omavalitsus) mõistavad ja jagavad meie eesmärke? Kui tõhusalt tegutseme selle nimel, et oleksime oma kooli üle uhked, tunneksime kuuluvustunnet ja tajuksime kooli identiteeti?

2) Millised on vastastikused ootused käitumisele koolis?

Kas oleme selgelt väljendanud, kui tähtsad on koolielus distsipliin ja hea käitumine? Kuidas me seda mõistmist edendame?

Kui õnnestunult oleme edendanud üksteisega arvestamist ja vastastikust austust (nii laste kui täiskasvanute hulgas), häid kombeid ja lahket käitumist?

Kui õnnestunult oleme kujundanud positiivseid iseloomujooni õpilastes?

3) Kui õnnestunult arendavad õppekavad ja õpetamine lastes paindlikkust ja vastupidavust (ingl resilience) ning eneseusaldust?

Kas meie õppekava toetab õpilaste edasipüüdlikkust ja ambitsioonikust? Kas see annab teadmisi ja kultuurilist kapitali, mis avab neile tulevikus uksi ja annab piisavalt eneseusku ühiskonnaelus osalemiseks?

Kas õppekava toetab efektiivse pedagoogika kasutamist, nõnda et õpilased kogevad edasiminekut ja eneseusalduse kasvu?

4) Kui õnnestunult on õppekavavälised tegevused valitud?

Kas see pakub õpilastele laia valikut kunsti-, loov-, etendus-, spordi- ja väitlusalaseid tegevusi, esitab väljakutseid, annab võimaluse meeskondlikeks ja individuaalseteks tegevusteks, nõnda et õpilased saavad nii avastada uusi huvialasid kui ka arendada olemasolevaid?

Kas oskame kasutada õpilaste iseloomu kujundamiseks osalemist kohalikes, riiklikes või rahvusvahelistes programmides ja organisatsioonides?

Kas nendes osalemine on kõrge kvaliteediga, esitab õpilastele väljakutseid ning edendab nende oskusi? Kas neis osalemine on jätkusuutlik?

Kas õpilastel on küllaldaselt võimalusi võistelda ja esineda? Kas edu tunnustatakse ja tähistatakse?

5)  Kui õnnestunult edendame vabatahtlikkust ja teiste teenimist kui väärtust?

Kas oleme selgelt väljendanud ootust, et õpilased osaleksid eakohases vabatahtlikus töös ja õpiksid kaasinimesi ning kogukonda teenima?

Kas võimalused seda teha on mitmekesised, tähendusrikkad, kvaliteetsed ja jätkusuutlikud?

Kas vabatahtlikutöö ja kogukonna teenimise võimalused toetavad sotsiaalsete barjääride vähendamist inimeste vahel? Kas neid on piisavalt, et edendada õpilastes kodanikutunnet?

6) Kuidas me kindlustame selle, et kõik meie õpilased saavad pakutavast võrdselt kasu?

Kas me oleme teadlikud, mis takistab õpilasi osalemast, ning kuidas me vähendame neid takistusi (sh osalemistasu, ajastus, asukoht, logistika, õpilase eneseusaldus, vanemlik tugi jne)?

Kas toetame kõikvõimaliku taustaga noorte kuuluvus- ja väärtustatuse tunnet?

Kas koolikorraldus, sh õppekavavälised tegevused, on kokku pandud nii, et nad sobiksid omavahel ja aitaksid õpilastel, keda me teenime, end proovile panna?


Rutiin, tunnustamine ja karistamine

Lisaks eeltoodud kuuele küsimusele tasub terast tähelepanu pöörata koolirutiinile ning õpilaste tunnustamise ja karistamise reeglitele. Kui need on läbi mõeldud, ei pea koolijuht pidevalt probleemide lahendamisse sekkuma, vaid kooli töötajad oskavad neid ise lahendada.

Kindlad reeglid ja rutiin. Kas koolielus on selged reeglid, kuidas asjad käivad, ilma et sellest peaks iga kord rääkima? Näiteks: tundide kindel algus, koridoris paremal poolel kõndimine, vaikselt kogunemine. Kas on lapsevanematega suhtlemise reeglid? Kas jälgitakse stressi ja ärevuse taset koolis ja maandatakse seda vajadusel?

Kiitused ja karistused. Kas koolis on läbimõeldud tunnustamise süsteem? Kas kõigile arusaadavalt on sõnastatud, milline käitumine kooli ei sobi? Kas sobimatule käitumisele järgneb alati reaktsioon või reageerib üks õpetaja üht-, teine teistmoodi ja kolmas ignoreerib? Kas meeskonda on piisavalt järjepidevalt koolitatud ja võimestatud, et kõik saaksid tunnustus- ja sanktsioonipoliitikast ühtemoodi aru?

Kas rikkumiste puhul reageeritakse kindlalt ja selgelt? Kas rikkumistele reageerimine on rajatud usaldusele, väärikusele ja toetusele ning arvestab õpilase isiksuse eripära? Kas meeskonnaliikmed teadvustavad, et üleastumisele järgnevad sanktsioonid ei pea olema rasked, küll aga kiired ja vältimatud?

ALLIKAS: GARY LEWIS  2020


Kuulake vestlusringi õpetajatega, kes Tiia Kõnnussaare artiklites sõna võtsid. Vestluse viis läbi Helen Hirsnik TÜ eetikakeskusest.


Loe ka:


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!