Google’i efekt
Seda, kui aju ei jäta meelde midagi, mis tema meelest on kuhugi salvestatud, nimetatakse Google’i efektiks või digitaalseks amneesiaks. See seab esikohale info asukoha, aga mitte meeldejätmise.
Info talletamine lühiajalisest mälust pikaajalisse tähendab seda, et info lõimitakse isiklike kogemustega. Sel viisil luuakse teadmine, mida saab käänata, pöörata ja vaadata mitmest vaatevinklist. Ikka selleks, et ümbritsevat maailma mõista ja sellega suhestuda.
Kasuta seda või viska ära
Aju tervise kohta on olnud juba pikka aega tarvitusel kõnekäänd „use it or lose it“ (kasuta või viska ära). Varases eas on aju väga plastiline. Ebaküpses ajus on närvirakkude ühendusi ehk sünapse 50% rohkem kui täiskasvanu ajus. Noorukiikka jõudes need sünaptilised ühendused ja närvirakud, mida ei ole eriti kasutatud, ühtäkki hävivad.
Kõige targem on tugevdada nõrgestatud funktsioone ajal, mil kogu see ajukoore „kinnisvara“ on veel alles. Mitmetes maades, sh Skandinaavias, on täheldatud inimeste IQ-taseme langust. Ja seda põhjusel, et me jätame liiga palju mõtlemistööst arvutite ja nutitelefonide kanda ning muutume ise rumalamaks. Mõtlemisega seotud võimed, mida me ei kasuta, kaovad.
Suur osa infost ei jõua kunagi pikaajalisse mällu. Viis, kuidas suhteliselt väike osa infost pikaajalisse mällu pääseb, pole kaugeltki juhuslik. See info valitakse välja kas kasutamissageduse põhjal või sellepärast, et see märgistati kokkupuutumise hetkel ära kui tähtis. „Aga kui laseme oma aju pommitada tuhandete pöidlaharjutustega päevas, on sel tagajärjed,“ kirjutab Anders Hansen „Ekraaniajus“. Mida rohkem harjume me infokillukesi vastu võtma, seda raskem on keskenduda pikkade tekstide lugemisele. „Kui jõuan lehekülgedeni, mis nõuavad rohkem keskendumist, tekib mul kange tahtmine telefoni järele küünitada, nagu ei suudaks ma enam samamoodi pingutada,“ kirjutab ta.
Teabe salvestamine ja seoste moodustamine nõuab tugevat vaimset keskendumist. Töömälus olev teave säilib vaid seni, kuni seda hoidvad neuronid säilitavad elektrilaengu – parimal juhul paar sekundit. Siis on see läinud, jättes meie meelde kas vähe või üldse mitte midagi.
Võistlevate sõnumite sissevool, mis meid võrku ühendudes iga kord tabab, koormab töömälu üle, nii et kinnistumise protsess ei saa isegi alata. Ja pole vahet, kui mitu tundi me surfates veedame, sest need infokillud ei muutu mitte kunagi meiega seotuteks.
Vaimse pingutamise harjumus
Kui inimesel puudub vaimse pingutamise harjumus, siis ei ole küsimus selles, et ta ei taha ennast vaimselt pingutada, vaid ta lihtsalt ei oska seda teha.
„Vaimse pingutuse kogemuseta inimene, kes on ühtäkki silmitsi olukorraga, kus seda vaja läheb, on nagu gravitatsioonivabas keskkonnas üles kasvanu, kes on äkitselt viidud keskkonda, kus valitsevad gravitatsiooniseadused. Ta ei taipa, et selleks, et esemed maha ei kukuks, tuleb neid üleval hoida,“ kirjutab Elkohnon Goldberg oma raamatus „Loovus. Inimaju innovatsiooniajastul“.
See, kuidas ja kui palju aju kasutatakse, avaldab mõju ka aju tervisele. Näiteks kaitseb aktiivne kognitiivne tegevus inimest dementsuse eest. Framinghami ülikoolis tehtud südameuuringute andmetel on dementsuse langust olnud märgata juba mitukümmend aastat: 1970. aastatel võrreldes 1980. aastate algusega 22% ning 1990. aastate lõpu ja 2000. aastate algusega 38%. On ainult üks „aga“: vähenenud dementsust täheldati ainult neil inimestel, kellel oli vähemalt keskharidus.
Nii mõnigi kord küsitakse: „Milleks üldse midagi ära õppida, kui meil on telefonis Google ja Wikipedia?“. Eks ikka sellepärast, et meie mõtlemisvõime ei kaoks.
Kolleegid!
Haritud ja teadusest lähtuva inimese teksti on hea lugeda! Ja kui seda veel mõistetakse ka …