Haisev kala ja sissemurdmine naabri juurde
Just niisugust intrigeerivat pealkirja kannab Linda Paltsi ja Monika Urbi blogipostitus, kus nad tutvustavad oma magistritööna valminud A2-taseme õppetekstide kogumikku „Meie elu“.*
Pealkiri tekitab ootuse, et „Meie elu“ tekstid on naljakad ja põnevad. Lugeja saabki teada, mis juhtub siis, kui kala läheb haisema või keegi naabri aknast sisse ronib. Saab ka sisemiselt muhelda, kui selgub, et aknast ronis sisse naaber ise, sest oli võtme sõbra juurde unustanud.
Kogumiku „Meie elu“ autorite saavutus on, et need keerukad ja huvitavad juhtumised on kirja pandud ülilihtsas eesti keeles, mis vastab A2-tasemele. Sageli on A2-taseme õppetekstid väga primitiivsed. Mäletame ju keeleõpikuid, mille esimese otsa peatükkides küsitakse, kas see siin on pliiats, ja vastatakse, et ei, see on vihik. Palts ja Urb on suutnud sellisest kunstlikust õpikukeelest ja õppija taipu alahindavast hoiakust vabaneda ja pakuvad eesti keele õppijale lihtsat, kuid loomulikku eesti keelt, kasutades blogimise stiili. Raamatut võib nimetada isegi bloginovellide kogumikuks.
Kust tuli A2-taseme tekstide idee?
Järgnevalt räägivad Linda Palts ja Monika Urb ning nende juhendaja Mare Kitsnik, kuidas jõuti kogumiku „Meie elu“ ideeni ja mil moel teos valmis.
Mare Kitsnik: „Meie elu“ on magistritööna kahes mõttes uuenduslik. Esiteks on see kirjutatud kahekesi koos. Teiseks on sellel suur praktiline väärtus – eesti keele õppimisest huvitatud saavad seda nüüd raamatupoodidest osta ja lugedes oma keeletunnetust arendada. Mul on hea meel märkida, et „Meie elu“ esimene trükk hakkab raamatupoodides juba otsa saama.
Sellise ebahariliku magistritöö idee tuli Lindalt ja Monikalt, töö sisu ja vormi täpsustamiseks viisime Tartus Werneri kohvikus kolmekesi läbi mitmeid ajurünnakuid. Kogumiku valmimise protsess oli pikk: teoreetilise taustainfoga tutvumine, sihtrühmalt eelinfo kogumine, materjali esialgse variandi kirjutamine, valminud materjali jooksev katsetamine sihtrühmal, ekspertidelt saadud tagasisidega arvestamine, materjali lõplik toimetamine ja illustreerimine.
Linda Palts: Esimest korda ülikooli astudes õppisin eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, kuid olen õpetanud eesti keelt peamiselt võõrkeelena. Seepärast otsustasin ülikoolis selle eriala magistrikraadi omandada. A2-taseme tekstide mõtteni viisid mind mu õpilased, kes küsisid tihti lihtsat lisalugemist. Algul soovitasin neile lasteraamatuid, kuid selgus, et eesti keele õppijale on nende keel tihti raske. Kuna paljudes keeltes on hästi lihtsate lugemistekstide kogumikud olemas, siis mõtlesin, et võiks ka eesti keeles sellise luua.
Monika Urb: Mina õppisin koos Lindaga eesti keele ja kirjanduse õpetajaks ning olen praegugi selle ala peal. Tundus põnev eesti keele kui võõrkeele õpetamise spetsiifikat tundma õppida. Nii astusin koos Lindaga uuesti ülikooli. Magistritöö teemaks võtsime A2-taseme tekstid. Rääkisime sellest keeltekoolide õpetajate ja õpilastega ning kõik ütlesid, et tunnevad sellise õppematerjali vastu huvi. Meil vedas, et saime endale juhendajaks Mare Kitsniku. Koos temaga kestsid meie ajurünnakud Werneri kohvikus tunde, kuni lõpuks kujutasime piisavalt selgelt ette, missugused need lihtsad lugemistekstid olla võiksid. Otsustasime, et need peavad olema hästi loomulikus eesti keeles ja rääkima inimeste igapäevaelust. Valisime blogistiili, sest see ongi kõige lihtsam ja kirjeldab igapäevasündmusi..
LP: Otsustasime ka, et blogis kirjutavad oma tähelepanekutest, emotsioonidest ja ka üllatustest täiskasvanud, nii et täiskasvanud eesti keele õppija saaks ennast tegelastega samastada.
MK: Sageli arvatakse, et lihtsat teksti on lihtne kirjutada, kuid nii see pole. A2-tase tähendab ju, et inimene ei saa enamikus olukordades veel eesti keelega hakkama. Samas peab lugemistekst olema talle huvitav ja arusaadav. Selle eesmärgi Linda ja Monika saavutasid. Kui valmis tööd viimast korda üle lugesin, olin sõbrannaga kohvikus ja näitasin talle töös olevaid ilusaid pilte. Tema aga hakkas huviga hoopis tekste lugema ega andnud tööd mulle tagasi, sest tahtis teada, mis edasi saab. See on tekstikirjutajatele suurim kompliment, kui eestlased ei saa aru, et tekstid on mõeldud võõrkeeleõppijale, vaid loevad neid kui tavalisi põnevaid jutte. Linda ja Monika jälgisid muidugi, et tekstide sõnavara ja keelestruktuurid oleksid A2-tasemele jõukohased. Ka teemade valikul pidasid nad silmas A2-taseme peamiste vajaduste katmist: reisimine, õppimine, tähtpäevad, toit, turvalisus, lemmikloomad, teater ja kino, tervis, tööelu jmt.
LP: Püüdsime kirjutada kõigest uudse nurga alt. Näiteks turvalisuse teema puhul nägi blogija varast naabri aknast sisse ronimas, lemmiklooma teema puhul suri hamstrike ära. Poeskäigu teema puhul sai mees naiselt ostunimekirja kaasa, kuid kõiki vajalikke kaupu ei leidnud ja otsis nende asemele midagi muud. Viimane punkt naise nimekirjas oli „midagi head“. See oli mehele kõige raskem ülesanne ja lõpuks võttis ta kaks pudelit õlut, sest õlu on alati hea.
MU: Enamik neist blogitekstidest on päriselt juhtunud sündmuste kirjeldused. Me panime kirja endaga juhtunut, uurisime kogu aeg, mis on meie tuttavatega juhtunud, ja lasksime neil sellest lähemalt rääkida.
Kuidas tekste katsetati ja muudeti
Valminud tekstide kohta andsid tagasisidet Tartu rahvaülikoolis ja Tartu ülikoolis eesti keelt teise keelena algtasemel õppivad täiskasvanud, sh üliõpilased. Vastanute hulgas oli 25 eri emakeelega inimest.
LP: Kõigepealt lugesid tekste Tartu rahvaülikooli eesti keele õppijad. Nad pidid täitma iga teksti kohta anonüümse elektroonilise ankeedi, hinnates teksti arusaadavust, sõnavara ja lauseehituse keerukust, aga ka meeldivust ja kasulikkust. Eraldi toodi välja enda jaoks rasked sõnad ja laused. Lugejaid oli aga veel vaja ja siis katsetasime tekste ka Tartu ülikooli eesti keele kursustel osalejatega. Neil oli vaja kodulugemisena eestikeelseid tekste lugeda, kuid raamatukogud olid koroona tõttu suletud. Siis tegime ettepaneku, et nad loeksid meie blogilugusid ning nende kohta tagasisidet annaksid. Nii saime tagasisidet 71 õppijalt, kusjuures nad olid 25 eri emakeelega, mis on samuti oluline. Kokku täideti 360 ankeeti ja nende põhjal hakkasime Monikaga oma tekste jõukohaseks toimetama, arvestades ka juhendaja Mare Kitsniku märkusi tekstide pikkuse, sõnavara, keelestruktuuri jm kohta.
MK: Minul oli huvitav jälgida, kuidas Linda ja Monika tekste toimetades järjest paremini A2-taseme vajadusi tunnetama hakkasid ja tekstid raskuselt sobivaks kohendasid. Kui algses variandis oli „hoopis“, siis lõppvariandis „lõpuks“, mis on A2-tasemele palju arusaadavam. Nii tuli ka „vestlema“ asemele „rääkima“, „vedelema“ asemele „istuma“, „hiilima“ asemele „käima“ ja „palavikualandajast“ sai „paratsetamool“. Väljendi „tume kogu“ asemele tuli „tema“, sest õppijad ei saanud aru, kuidas seostuvad omavahel „tume kogu“, „kogu aeg“ või „kogu raha“. Ka mõistatus „seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline“ tuli lihtsama vastu vahetada. Lauseidki lihtsustati, näiteks lause „Teen ettepaneku, et võiksime laupäeval klubisse tantsima minna“ asemele pandi „Kätlin tahtis klubisse tantsima minna“.
MU: Lasksime oma tekstid ka läbi eesti keele instituudi keeleanalüsaatori. See tõi välja kõik sõnad, mis ei vastanud A2-tasemele.
MK: Analüsaatorist on autoritele palju abi, kuid vahel tundus, et see eksib. Näiteks sõna „finiš“ vastas analüsaatori järgi B2-tasemele, kuid ükski tagasisidet andnud eesti keele õppija seda raskeks ei pidanud. Sõna „leil“ kuulus analüsaatori järgi koguni C1-tasemele, kuid tegemist oli ühe teksti võtmesõnaga ja autorid seda välja ei võtnud, vaid toetasid sellest arusaamist hoopis illustratsiooniga.
Neli tegelaskuju
Tagasisidest selgus, et õppijad tajusid nendes tekstides nelja omaette tegelaskuju, kes vaheldumisi oma blogi kirjutavad. Lõpuks said tegelased endale ka nimed.
LP: Õppijad märkisid jah, et neil oli huvitav jälgida, kuidas neli tegelast oma elust kirjutavad. Lõppvariandis andsime tegelastele ka nimed ja veidi taustainfot ning märkisime iga teksti juures ära, kes parajasti kirjutab. Üks tegelane on 27-aastane Kristiina, kes elab ja töötab Tartus. Seal on ka 36-aastane Tarmo ja tema 34-aastane abikaasa Tuuli. Neil on ka kaks last. Ja siis on veel 20-aastane välisüliõpilane Lin. Kõigil tegelastel on oma iseloom ja oma sündmused. Üliõpilastest lugejatele meeldisid kõige enam just Liniga seotud tekstid. Nad märkisid sageli, et palju Lini elus tuleb neile väga tuttav ette.
MK: Kuna blogi peategelased on kolm naist ja üks mees, arutasime töö lõpufaasis, kas ei peaks soolise tasakaalu huvides Lini noormeheks muutma, kuid me ei teinud seda, sest siis oleks osa juttu muutunud kummaliseks.
LP: Järjestasime lood niimoodi, et jutustajad vahelduksid, vaatasime ka seda, et talve järel tuleks kevad ja siis suvi. Püüdsime järgmisi teemasid eelnevatest välja kasvatada. Kui ühes loos võttis perekond endale kassid, siis mõne aja pärast tuli sisse kassitoiduga loosiauhinna võitmise teema jne.
MU: Muutsime tagasiside põhjal ka sisu. Näiteks ei meeldinud lugejatele, et isa ei läinud kohe oma haigestunud tütre juurde, vaid ajas tööasju edasi, ja seepärast muutsime isa lapse suhtes hoolivamaks. Jõulupeo teemas räägiti mehe ja tema koera seiklustest. Algtaseme õppijate jaoks läks see kõik aga liiga keeruliseks ja lõppvariandist jäi koer välja. Algselt oli loo pealkiri „Jüri koer“, pärast sai sellest „Jõulupidu“.
Illustratsioonid
„Meie elu“ tekstide juures olevad illustratsioonid aitavad lugejal teksti mõista ja eesti keelt otsese tõlketa omandada.
MU: Kui tekstide lõppvariandid olid valmis, asus Linda nende juurde pilte joonistama, et nendega sisu mõistmist toetada.
LP: Algselt oli plaan teha iga teksti juurde üks pilt. Esimene pilt oli „Haisev kala“. Hiljem tegin mõnele tekstile siiski neli-viis pilti. Mõne juurde on ka vajalikke sõnu juurde kirjutatud. Näiteks jalgratta pildi juurde on kirjutatud „sadul“, „ratas“, „kett“ jne. Soolaleivapeo teema juures on mõnel pildil jutumullid inimeste ütlustega.
MK: Õppijad kirjutasid tagasisides, et elasid tegelastele siiralt kaasa, mõnikord nimetasid mõnd tegelaskuju vaesekeseks, teinekord väljendasid rahulolu, kui probleemid lahenesid. Üks õppija sai loetud tekstist teada, et Viljandis on Paala järv, ning lubas seda vaatama minna.
LP: Üks vastanu kirjutas: „Nendes tekstides on ju kirjeldatud täpselt meie elu“ ja sealt tekkiski meil mõte panna kogumiku pealkirjaks „Meie elu“.
Kellele „Meie elu“ vaja on?
Rahva Raamatus oli „Meie elu“ tükk aega eesti keele õppematerjalide müügi tipus. Facebookis jagati seda lühikese ajaga mitu tuhat korda.
MK: See tähendab, et kasutajad on kogumiku üles leidnud. Mina ise olen saanud seda kasutada oma didaktika koolitustel nii tudengite kui tulevaste eesti keele majade õpetajatega. Eriti tore on siis, kui õppijad saavad kogumikus sisalduvatest naljadest aru.
LP: Eesti keele majade õpetajad tellisid neid raamatuid endale kohe. Harno tellis kogumikke ka välismaa kõrgkoolidele, kus õpetatakse eesti keelt. Minu enda õpilased on ostnud neid kodus lugemiseks.
MU: Üks mu logopeedist klassiõde tundis huvi, kas tekstikogumikku saaks ka logopeedide töös kasutada.
MK: Mõned on öelnud, et sellesse kogumikku tuleks lisada harjutusi ja siis saaks sellest ideaalse keeleõpiku. Tegelikult on ka lihtsalt lugemine keeleõppes väga oluline, sest aitab arendada alateadlikku keeletunnetust. Lugedes saavad keeleõppijad aru, et alati ei olegi vaja iga sõna täpselt ära tõlkida ja grammatiliselt analüüsida, sest kontekst aitab tervikut mõista ja tähendusi aimata.
Loodan, et „Meie elu“ on heaks eeskujuks teistele magistrantidele. Nad näevad, et magistritööna saab päris suuri ja vajalikke asju ära teha, seda eriti siis, kui teha tööd mitmekesi.
LP: Eks me tajusime ka seda, et teeme Eesti ühiskonnale vajalikku tööd, kui aitame mujalt Eestisse tulnud inimestele eesti keele õppimist kergemaks muuta. Huvitaval kombel olen leidnud ka oma emas hea mõttekaaslase. Ta töötas pikalt eesti koolis eesti keele õpetajana, aga tegi kannapöörde ja õpetab nüüd eesti keelt vene õppekeelega koolis Ida-Virumaal. Ütleb, et see on talle täiesti uus ja väga huvitav kogemus.
MK: Sellised kogumikud nagu „Meie elu“ aitavad inimestel aru saada, et eesti keel ei ole maailma kõige raskem keel, kui on olemas õppijale jõukohased õppematerjalid ja need on lisaks haaravad. Niimoodi õpitakse eesti keelt hea meelega ja suure huviga. Mis võiks siis olla järgmine samm? Kas selliseid lihtsaid lugemistekste on vaja ka meie vene õppekeelega koolidele, näiteks viienda klassi õpilasele iseseisvaks lugemiseks?
LP: Mina kahjuks ei julge nii väikestele lastele kirjutada. Aga kindlasti on ka vene koolide õpilastele kerget ja huvitavat lugemisvara vaja. Ilmselt peavad sellises vanuses õpilased ise blogi kirjutama, sest kui täiskasvanu lastele kirjutab, võib tekst kergesti kunstlikuks muutuda.
A2-taseme lugemistekstide kogumik „Meie elu“
A2-taseme lugemistekstide kogumik „Meie elu“ ilmus 2020. aasta lõpul. Kogumik on mõeldud täiskasvanud eesti keele õppijale iseseisvalt lugemiseks. Autorid on Tartu ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledži eesti keele õpetaja Linda Palts ja Tartu Kivilinna kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Monika Urb. Kogumik „Meie elu“ on kirjutatud magistritööna. Juhendaja oli Tartu ülikooli eesti keele kui teise keele kaasprofessor, paljude tänapäevaste õppematerjalide koostaja Mare Kitsnik. Magistritöö leidis äramärkimist 2020. aasta üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil ja kogumik „Meie elu“ valiti ka 2020. aasta keeleteo konkursi lõppvooru.
KOMMENTAAR
Kasutan „Meie elu“ selle ilmumisest saadik
Ly Leedu, Multilingua keelekeskuse metoodik ja eesti keele õpetaja:
Olen „Meie elu“ lugemistekste kasutanud juba mitu kuud, alates selle ilmumisest. Minu hinnangul jääb A2.1 õppijatele raskeks, aga A2.2 on neile puremiseks paras pähkel. Väga hästi sobib lisalugemiseks „E nagu Eesti“ õpiku juurde alates 9. teemast. Sel juhul võiks lugeda mitte järjest, vaid teemade juurde sobivaid tekste.
Ühe õppijaga kasutan „Meie elu“ kodutööks, ta loeb igaks tunniks ühe teksti ja jutustab selle siis ümber. Selle õppija sõnul on tekstid huvitavad, täiskasvanule sobivad, suures osas jõukohased (mõni on raskem ka). Ta toob välja, et nii kordab ja omandab ta eri teemade sõnavara. Tunnis on üks teema, aga paralleelselt kordame ka teisi. Teemade valik tuleb Eesti elust, näiteks meie saunakultuur, pühad, kombed ja eestlase hobid. Sel moel on tekstid märkamatult abiks ka eksamiks ettevalmistamisel.
Ühes minigrupis kasutan „Meie elu“ tekste lugemiseks ja ekspromptteemadeks, kui tunni alguses selgub, et üks õppijatest puudub, ja teistega ei taha ilma temata uue teemaga edasi minna.
Kokkuvõtteks kiidan: see lugemik on tänapäevane, päevakohane, eluline ja täiskasvanutele mõeldud, motiveerib nii õppijat kui õpetajat rääkima inimestest ja elust Eestis. Ootan koos õppijatega järge!