Hea tugivõrgustik lasteaias vähendab muresid koolis

Veerandis Eesti koolides ja kolmandikus lasteaedades ei saa lapsed hariduse tugiteenuseid, selgus 2020. aasta lõpus avaldatud riigikontrolli aruandest. Ometi on hästi toimiva tugisüsteemi olemasolu lasteaias hindamatu väärtusega.

Ilmatsalu Lepatriinu lasteaiast, mis pälvis 2020. aasta väärtuskasvatuse lasteaia tiitli, ilmus tutvustav lugu 19. märtsi Õpetajate Lehes. Paljude teiste heade külgede kõrval on lasteaia tugevus hästi toimiv tugisüsteem.

Lasteaias, kus käib 134 last, on kaheksa rühma, neist kaks sobitusrühmad. Ühes sobitusrühmas on ametis täiskohaga tugiisik, kes pakub tuge kahele lapsele, kuid sisuliselt toetab ka teisi lapsi ja rühma meeskonda. Lisaks on igas rühmas lapsi, kes vajavad ühel või teisel moel täiendavat tuge, räägib õppealajuhataja Liina Järvsoo. „Lasteaias on täiskohaga logopeed ja minu teada ainsana Tartumaal sotsiaalpedagoog. Tartu linn on loonud igasse lasteaeda 0,2 koormusega HEVKO-ametikoha. HEVKO ülesandeid täidan mina ise ja kuna mul on eripedagoogi haridus, teen praegu väikese koormusega ka eripedagoogi tööd.“

Liina Järvsoo sõnul ei piisa üksnes spetsialistide olemasolust, sama tähtis on, et tugisüsteem tõhusalt ja hästi toimiks. „Asjatundlikkus, süsteemsus, järjepidevus, info liikumine, avatus, ausus, usaldus,“ loetleb ta olulisi põhimõtteid, mis edu tagavad. „Logopeed keskendub kõneteraapiale, mina eripedagoogina toetan tunnetustegevuse arengut ja sotsiaalpedagoog, kellel on ka psühholoogi haridus, aitab käitumisraskustega lastel oma tunnete ja emotsioonide kontrollimisega toime tulla. Otsisime eripedagoogi pikalt, aga leidsime sotsiaalpedagoogi, kes on lühikese ajaga suutnud oma valdkonnas luua hästi toimiva süsteemi, viinud läbi tegevusi nii lapsega individuaalselt kui teiste spetsialistide ja õpetajatega koostöös, korraldanud maakondlikke ja üle-eestilisi koolitusi ning pälvis ka Tartu 2020. aasta tugispetsialisti tiitli.“

Kuidas probleemi märgata?

Et lapse abivajadust võimalikult vara märgata, vaatavad tugispetsialistid kõik lapsed, nii uued tulijad kui ka vanad olijad, pärast suvepuhkust lasteaeda tulles üle. „Enamasti jälgime last rühmakeskkonnas, kus tema eneseteenindus-, suhtlemis- ja mänguoskus on hästi näha. Mõnikord on vaja vaadata, kuidas laps võõras keskkonnas käitub: kuidas ta võtab kontakti võõra täiskasvanuga, korraldustest aru saab jne. Kui selgub, et laps vajab lisatuge, tuleb talle seda esimesel võimalusel pakkuda,“ tõdeb Liina Järvsoo.

Sügiseti on igal rühmal lastevanemate koosolek, kus osalevad ka direktor, majandusjuhataja ja tugispetsialistid. „Tutvustame ennast, räägime vanematele, mis on teatud vanuses eakohane ja mille pärast ei ole vaja muretseda, millal tuleks meie poole pöörduda, kuidas me lapsi hindame ja toetame. Augustis hakkame rühmades korraldama ka ümarlaudu, kus räägime põhjalikult läbi kõik tuge vajavad lapsed. Paneme paika süsteemi ja tähtajad, kuidas me tööle hakkame, lepime kokku, kes kui palju ja kuidas aidata saab, kellele lastest on vaja teha individuaalne arengukava, kuidas muusika- ja liikumisõpetaja saavad last toetada. Kui oleme spetsialistidega arendamist vajavad valdkonnad ja toetavad tegevused kokku leppinud, kaasame alati ka lapsevanema ja anname nõu, kuidas last kodus toetada. Ühtlasi püüame kokku leppida, et nõudmised lasteaias ja kodus oleksid samad.“

Kuidas süsteem toimib?

Liina Järvsoo ütleb, et vajadusel ei peljata küsida abi ka väljastpoolt maja. „On olnud kriitilisi olukordi, kui on vaja kaasata lastekaitse. Kiireloomuliste asjade puhul tegutseme kohe, töötame ka õhtuti ja nädalavahetustel ega jää ootama vastuvõtuaega. Kui tekib kahtlus kodus väärkoheldud lapsest, on meie kohus sellest lastekaitsele teatada. Usun, et iga vanem tahab oma lapsele parimat, aga vahel jääb oskustest puudu. Tihti ei tule just erivajadusega laste vanemad oma lastega toime ja meie kohus on neid mitte hukka mõista, vaid neile abi ja tuge pakkuda.“

Õppealajuhataja lisab, et ükskõik, kui palju õpetajad koolis ja koolitustel baasteadmisi on saanud, pannakse iga keerulisema juhtumi puhul meeskonnaga pead kokku ja mõeldakse koos, mis on proovimata ja mida võiks veel teha. Õpetajad on avatud ja nõus eri variante katsetama.

Kuidas luua häid suhteid?

„Tugispetsialist üksi ei saa last aidata, selleks on vaja kogu meeskonda,“ rõhutab Liina Järvsoo. „Olen seda meelt, et ükskõik kui head tööd teeb tugispetsialist, lapse kõige suuremad toetajad on siiski tema vanemad ja rühmaõpetajad. Meie tugispetsialistid teevad iga päev Eliisi süsteemi sissekandeid selle kohta, mida nad lastega on teinud, samuti jagavad seal soovitusi. Vanemal on igal hetkel võimalik vaadata, mitu korda laps lasteaias üht või teist teenust on saanud ning milliseid oskusi temaga kodus harjutada ja kinnistada. Sama saavad teha päeva jooksul rühmaõpetajad. Infot vahetamata on koostöö võimatu. Pidev ja aus infovahetus aitabki luua usaldusliku suhte.“

Liina Järvsoo on käinud Tartu kolleegidele oma lasteaia tugisüsteemi tööst rääkimas ning kogenud, et kõige suurem murekoht lasteaedades on suhted vanemate ja juhtkonnaga. „Usalduse ja hea koostöö alus on läbipaistev infovahetus,“ rõhutab ta. „Üks, milles saame teistele oma häid kogemusi jagada, ongi Eliisi keskkonna kasutamine, mida paljud majad alles katsetavad. Meil on kogemus, mis töötab, mis mitte, ning tekkinud järjepidevus. Anname e-keskkonnas vanematele võimalikult palju tagasisidet, sest ei ole ühtki asja, mida peaks nende eest varjama.“

Ümarlaudu tehakse lasteaias õppealajuhataja sõnul vastavalt vajadusele kogu aasta jooksul. „Mis iganes probleem: vanemate lahutus, lemmiklooma surm või muu mure, mida täiskasvanu ei pruugi tajuda, võib last sügavalt mõjutada ning seda on lasteaias tema käitumisest näha. Meie töö on märgata, lahendusi otsida ja lapsele tuge pakkuda.“

Kuidas probleeme ennetada?

Õppealajuhataja ülesanne on anda ka õpetajatele tagasisidet selle kohta, mis on väga hästi ja mis parandamist vajab. Tema sõnul näeb just hommikuringis nii õpetaja tööd kui ka laste sotsiaalseid oskusi: oskust kuulata, julgust vastata, seda, kas laps mõtleb kaasa või tema tähelepanu hajub. „Kui õpetaja tegeleb korraga 20 lapsega, ei pruugi ta märgata, et mõni neist vaatab hoopis aknast välja ega suuda teemale keskenduda. Seda märkab kõrvaltvaataja. Ilma konstruktiivse tagasisideta ei saakski õpetaja oma tööd teha, muidugi on tähtis, kuidas midagi öelda.

Kõige parem oleks, kui suudaksime probleeme ennetada. Ennetustöö kestab sellest hetkest, kui lasteaed avatakse, hetkeni, kui see suletakse. Näiteks saab õpetaja läbi mõelda, keda lastest kelle kõrvale istuma panna, anda ette teada, et kümne minuti pärast alustatakse teist tegevust, et üleminek ei oleks lastele raske jne. Suureks abiks on olnud ennetustöös sotsiaalpedagoogi eestvedamisel kõikidesse rühmadesse ja õue loodud rahupesad. Leian, et kõige tähtsam, mida tuleb lasteaias õpetada, on tundekasvatus ja sotsiaalsed oskused. Lugemise ja arvutamise õppimiseks on lapsele loodud hea baas, kui lasteaias on pandud rohkem rõhku just üldoskustele.“

INTERVJUU

Liis-Marii Võik, töötasite varem sotsiaalpedagoogina koolis, kuidas te lasteaeda sattusite?

Koolis töötades sain üsna ruttu aru, et tahan olla just lasteaia sotsiaalpedagoog. Lapse probleemid saavad enamasti alguse enne kooli ning koolimineku ajaks on mingid käitumismustrid juba välja kujunenud ja probleemid kuhjunud. Selle asemel et koolis tulekahju kustutada, tuleks alustada varajase märkamisega lasteaias, kus saab veel probleeme ennetada ja lapsele ning perele tuge pakkuda. Just lasteaias peab olema hea tugivõrgustik, siis oleks koolis muresid vähem.

Kuidas te lapsi toetate?

Mina tegelen peamiselt käitumisraskustega lastega. Sügisel jälgin last mitmesuguses keskkonnas ja püüan aru saada, kas tema probleemne käitumine avaldub rühmaruumis, õues, liikumis- või muusikategevuses, ning mis seda põhjustab. Kõigepealt vaatame õpetajatega, mida me saame rühmas muuta.

Individuaalselt tegelen lastega alates kolmandast eluaastast ka oma kabinetis. Pean väga tähtsaks tundekasvatust. Alustamegi tunnetega seotud sõnavara õppimisest. Lasteaialapsel on alguses keeruline aru saada ja öelda, mida ja miks ta tunneb, see nõuab harjutamist. Õpetan last mängu- ja kunstiteraapia võtete abil enda ja teiste tundeid märkama ja väljendama, tutvustan talle rahunemisvõtteid ja hingamistehnikaid. Püüan leida igale lapsele just talle sobiva meetodi või tehnika. Mulle meeldib oma töös kasutada oskuste õpet, mis tähendab, et lapsele ei öelda, et ta käitub halvasti, vaid et tal on võimalik uus ja huvitav oskus omandada. Mõnel lapsel on vaja õppida oskust rahulikuks jääda, teisel oskust julgem olla jne. 

Eesmärk on, et laps ei kasutaks endast välja minnes esimesena käsi-jalgu, vaid prooviks olukorra sõnadega ära lahendada. Kui ta oskab õpetajale öelda, et on praegu vihane, saab selle tundega edasi tegelda.

Hea on see, et lasteaias saab tundekasvatust teha mänguliselt ja laps õpibki kõige paremini mängu kaudu. Arenguvestlustel, igapäevases suhtluses, aga ka Eliisi kaudu jagan teadmisi ja võtteid ka vanematele ja rühmaõpetajatele, et nad saaksid lapsega omandatud oskusi ka kodus ja rühmas harjutada.

Teie algatusel loodi Ilmatsalu lasteaeda rahupesad. Mis need on?

Need on hubased pesad, mis on sisustatud raamatute ja muude vahenditega ning on mõeldud rahustavateks tegevusteks. Iga rühm on sisustanud oma rahupesa isemoodi ja see ongi rühma nägu. Rahupesa ei ole karistusnurk, kuhu konfliktne või pahandust teinud laps saata, vaid meeldiv koht, kus tahetakse olla ja kus on mõnus. Laps võib seal olla üksi, koos sõbraga või soovi korral ka koos õpetajaga.

Esimestena võtsid rahupesa kasutusele kahe sobitusrühma lapsed, kes lõpetavad kevadel lasteaia ja lähevad sügisel kooli. Olen nende üle väga uhke, sest tean, et nad oskavad ja julgevad öelda, mida tunnevad. Mul on hea meel, et saadame kooli lapsed, kellel on korralik pagas võtteid, et oma tugevate tunnetega hakkama saada.