Helsingi hõlbustab puudujate naasmist kooli

30. apr. 2021 Opettaja - Kommenteeri artiklit

Tutvustame oma lugejatele, millest kirjutab põhjanaabrite õpetajate ajakiri Opettaja.
Artiklid valib ja tõlgib Silja Aavik, kes on töötanud kakskümmend aastat õpetajana Helsingi eesti koolis.
Valides püüab ta märgata teemasid, mis on päevakorral ka Eestimaa koolides.
Ülevaated ilmuvad iga kuu viimases lehenumbris.


Helsingi hõlbustab puudujate naasmist kooli

Illustratsioon: Anna-Sofia Nieminen / Opettaja

Tekst: Anna-Sofia Nieminen

Ote-õpetajate* töö on tekitada lootust, ütleb eripedagoog Anni Helotie. Ta alustas ote-õpetajana käesoleva aasta alguses. Ote-õpetajad õpetavad neid keskastme (7.–9. kl) õpilasi, kes on palju puudunud või kelle koolitee on hoopiski katkenud. Töötatakse paaris sotsiaaltöötajaga ja eesmärk on tuua õpilased tagasi tavapärasele koolitööle. Edenetakse sammhaaval.

Sageli on koolides peamine eesmärk, et noor saaks põhikooli lõputunnistuse. „Meie oleme oma töös rõõmsad ka selle üle, kui mõni nooruk tuleb koolitundi kasvõi 20 minutiks,“ ütleb Helotie. Pikaajaliste puudumiste tagamaad on erinevad, kuid üha rohkem kerkivad esile vaimse tervise probleemid. Põhjusteks võivad olla nii kiusamine kui ka liiga hilja avastatud õpiraskused.

„Kõik pole popitegijad. Suur osa tahab koolis käia, kui vaid suudaks,“ on Helotie märganud.

Läinud aastal tehtud olukorra ülevaate tulemusena selgus, et Soomes on vähemalt 4000 õpilast, kelle õpingud on rohkete puudumiste tõttu tuntavalt häiritud. Koolides tegutseva õpilashoolekande üks kohustus on puudumistesse koheselt sekkuda. Kui õpetaja, lapsevanema, sotsiaalpedagoogi, psühholoogi ja medõe ühiste pingutuste abil õpilast koolitööle tagasi ei võideta, tuleb pöörduda muude ametite poole, et selgitada täpsemalt välja vajaliku toe ulatus. Selleks võib olla lastekaitse või sotsiaalhoolekanne.

Kohalikud omavalitsused on arendanud eri viise liigpuudumiste probleemi lahendamiseks. Helsingi linn kasutab selleks ote-õpetajate paaristööd. „Individuaalset abi on vaja just neil õpilastel, kellel võivad põhikooliõpingud täielikult katkeda, sest nende puudutud õppetundide arv on paisunud liialt suureks,“ tõdeb pealinna põhikoolide piirkonna juht Taina Tervonen.

Ote-õpetamine algas Helsingis tagasihoidlikul moel aastal 2010 ja muutus tavapäraseks 2017. Praegu töötab Helsingis viis ote-tööpaari (eripedagoog ja sotsiaaltöötaja), kel igaühel juhendada kaheksa õpilast, ehk Helsingis on kokku 40 ote-õpetuskohta.

Varem pole Helsingis olnud nii paindlikku toetamismudelit, mis võimaldab osutada noorukile abi nii õppimis- kui argipäevategevustes. Koolides on küll olemas kõik võimalused erilise toetuse pakkumiseks ja seda on nende laste puhul ka proovitud, kuid muredest ülesaamiseks on neist jäänud väheks. Ote-õpetusse pääsemiseks pead olema puutunud kokku nii lastekaitse kui ka sotsiaalhoolekandega. Kõikidele ote-rühma õpilastele peab olema määratud eriline toetus ja nende õpetamine pole seotud kindla klassi õppekavaga, vaid tegeletakse spetsiaalse mahajäämusega. Noored on ote-õpetuses tavaliselt ühe õppeaasta.

2019/2020. õppeaastal andis ote-õpetus häid tulemusi 87% puhul osalenutest: kes sai lõputunnistuse, kes läks tagasi endisesse kooli, osal jätkus ote-õppetöö ja mõni vahetas elukohta. 13% puhul ei toonud toetus soovitud tulemust, sest õpilased kas polnud nõus selliselt õppima või puudus tõhus koostöö perega. Sel juhul läks õpilane tagasi oma endisesse kooli ja talle püüti leida koolisiseseid toetusvõimalusi.

Anni Helotie enda töökoht on Arabia (koht Helsingis) põhikool, aga ote-õpilased tulevad sinna mitmest eri koolist. Nad osalevad ote-õpetuses 2–4 tundi päevas sõltuvalt enesetundest. Tundides viibib ka sotsiaaltöötaja, kes aitab ja toetab. Õpilased täidavad oma kooli aineõpetajatelt saadud ülesandeid, eesmärgid on äärmiselt vahelduvad, mõni üritab saada rahuldavat hinnet, teine püüab valmistuda gümnaasiumiõpinguteks. Mõte on selles, et õpilased pääseksid individuaalse toetuse abil tagasi oma endisesse kooli. Helotie usub, et ote-õpetajate töö kannab vilja. Isegi kui kõik noored ei jõua lõputunnistuseni, aga on söandanud vastu võtta ote-õpetaja abi, annab see võimaluse, et nad julgevad edaspidi võtta vastu abi oma vaimse tervise probleemide lahendamiseks.

*Ote-õpetus on põhikoolide ja lastekaitse koostöö selliste 7.–9. klassi õpilaste toetamiseks, kes on palju puudunud või kelle koolitee on katkenud.


Mentorid appi uutele õpetajatele

Illustratsioon: 123rf / Opettaja

Tekst: Riitta Korkeakivi

Soome õpetajate ametiühing on teinud ettepaneku hakata riiklikult rahastama mentoreid, kes juhendavad esimese kahe tööaasta jooksul vastseid õpetajahariduse saanud pedagooge.

Ametiühing soovib, et äsja õpetajatööd alustanud õpetajatele oleks seadusega tagatud juhendamine kahe esimese tööaasta vältel.

Mentorlus algaks 2023. aastal ja õpetajad osaleksid seitsmeliikmelistes rühmades kokku 18 tundi aastas.

Küsimustele mentorluse kohta vastab ametiühingu vanemspetsialist Päivi Lyhykäinen.

Mida mentorlus endast kujutab?

Mentorluses annab kogenud kolleeg nõu ja näpunäiteid tööelu alustavale õpetajale. Enamasti toimub mentorlus rühmatööna. Mentor saab töö eest tasu, kuid juhendatavad osalevad juhendamistundides väljaspool oma tööaega.

Kes võib mentorlusest osa võtta?

Mentorluse korraldamise otsuse teeb koolijuht. Kõik direktorid pole uutele õpetajatele siiski sellist võimalust pakkunud. Seepärast tuligi ametiühing välja ettepanekuga, et mentorlus oleks seadusest tulenevalt uutele õpetajatele tagatud ning seda rahastaks riik.

Kui palju selline mentorlus maksma läheks?

Esialgsete arvutuste järgi maksaks mentorlus 6–9 miljonit eurot aastas. Ametiühing peab vajalikuks, et võetaks arvesse, kui palju igal aastal uusi õpetajaid koolitööle tuleb. Hinnanguliselt lisandub neid u 4000 aastas.

Milleks mentoreid vaja on?

Mentorluse abil saab tööheaolu paremaks muuta. Kõige rohkem vajavad sellist abi uued õpetajad, kellele tööelu algus mõjub stressirohkelt ja raskelt. Esimesed viis aastat on otsustavad, kas kõrgelt koolitatud õpetaja püsib valitud elukutse juures. Just mentori abi ja nõuanded aitavad igapäevatöös vastu pidada.


Kiusamise väljajuurimine pole pelgalt kooli kohustus

Sirkku Ingervo, klassiõpetaja ja eripedagoog, kasvatusteaduste magister

Kiusamine pole probleem pelgalt koolis. See, mis toimub õpetajate toas, leiab aset ka klassiruumis. Mis juhtub klassitoas, seda tuleb ette ka ühiskonnas laiemalt: kodudes, töökohtadel ja vabal ajal.

Vastutust koolis toimuva kiusamise eest ei tohi veeretada üksnes haridusasutuste või üksikute õpetajate ja õpilaste kanda. Vastutuse peab võtma kogu ühiskond.

Kiusamist on esinenud ilmast ilma. Juba liivakastieas jäetakse osa lapsi mängust välja. Vastu enda tahtmist üksijäämine närib enesehinnangut ja loob soodsa pinnase sattumaks kiusatavaks. Üksijäetut on lihtne torkida, kuna lähedal pole kedagi talle kaitset pakkumas.

Võtmeroll kiusamise ennetustöös on üksildaseks jäänud õpilase sõpruskonda tagasitoomine. Seda võimaldab sotsiaalsete oskuste õpetamine, empaatiaülesanded ning õppeaasta jooksul tehtav rühmitamine (klassisiseste väikerühmade liikmete vahetamine).

Koolides tegeldakse kiusamise ennetustööga äärmiselt tõsiselt, olulisel kohal on koostöö kodustega. Ise sekkun iga päev laste halvustava või tõrjuva kõnepruugi korral ja seda nii õppe- kui ka vahetunni ajal. Väga harva on kohe aru saada, kes seltskonnast see kiusatu on, rääkimata tema kaitseks väljaastumisest. On olukordi, kui kiusatu ise naerab enda pihta suunatud pilgetele kaasa, sest soovib püsida rühma liikmena.

Kõrvaltvaatajale võib paista, et teistest eraldunu on üksi omast vabast tahtest. Vähesed julgevad öelda midagi kiusajale, sest kardavad ise kiusatava rolli. Raske on saavutada olukorda, kus igaüks nii õpetajate kui õpilaste hulgas tunneb end sedavõrd väärtuslikuna, et teda ei või halvasti kohelda. 

Kiusamine on meie argipäevas nagu umbrohi, mida on vaja pidevalt välja juurida. Kiusamisest lahti saamiseks polegi niivõrd vaja vastavat koolitust, kuivõrd osutada iga päev empaatiat ja ilmutada kodanikujulgust. Kiusamine jätab meisse eluaegsed armid, aga me mäletame ka hetki, mil meie kaitseks välja astuti. Selle põlvkondi kestnud kiusamiste ahela saame läbi lõigata.

Halvim pole mitte pahade kurjus, vaid heade vaikimine!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!