Ikka kaasaegne Hilda Taba: keskenduge õppimisele, mitte testimisele!

23. apr. 2021 Heiki Raudla peatoimetaja - 1 Kommentaar
Hilda Taba.

Kuna järgmisel aastal möödub Hilda Taba sünnist 120 aastat, on praegu õige aeg küsida, kas tema vägagi nüüdisaegseks osutunud pärandi austamise traditsioon jätkub. Ja kellele see korda peaks minema?

Teadlaste ja kraadiõppurite portaalis Research Gate on Urve Läänemetsa ja Katrin Kalamees-Ruubeli artikkel „The Taba-Tyler Rationales“ (2013) pälvinud eriti viimase aasta-pooleteise jooksul suurt tähelepanu. Kirjutist on praeguseks loetud neliteist ja pool tuhat korda. Uurime, kuidas see teema teadusartikliks vormiti ja mis võiks autorite arvates olla sellise suure tähelepanu põhjus.

Kuidas see palju loetud ja tsiteeritud artikkel sündis?

UL: Selgituseks peab ajas tükk maad tagasi minema. Eks peapõhjus on muidugi huvitava elukäiguga Hilda Taba (1902–1967) ise. Eestis sündinud ja kasvanud, ent maailmas Ameerika õppekavateoreetikuna tunnustatud teadlane, kelle teoseid väärtustatakse ka praegu, 21. sajandil. On temagi kahjuks üks neist, keda kodumaal ei vajatud.

Taba sooritas USA-s nii magistri- kui ka doktoriõpingud ja tema väitekiri „Dynamics of Education“ ilmus 1932. aastal.

Tartu ülikool otsis küll pärast Peeter Põllu ootamatut lahkumist 1930. aastal pedagoogikaprofessorit, ent Hilda Taba valituks ei osutunud. Nii läks ta USA-sse tagasi ja teostas ennast seal.

Teine Taba teos, mis sai maailmas populaarseks õpetajakoolituse õpikuna, oli 1962. aastal ilmunud „Curriculum development: Theory and practice“. Eestisse jõudis aruteluks esimesena 1988. aastal just see, mida siis uuriti õppekavade ja ainekavade uuendamise jaoks. Ilmusid ka mõned artiklid tema kohta (Krull jt).

Ei saa siiski väita, et Hilda Taba on Eestis täiesti tähelepanuta jäänud. Kui süvitsi tema pärandit tuntakse, on teine küsimus. Aastatel 1992. ja 2002. korraldas Tartu ülikool Taba mälestuskonverentsi, kus osalesid ka mõned Taba kunagised kolleegid. 2012. aastal Tartu ülikool Taba 110. sünniaastapäeva siiski tähistada ei soovinud ja nii leidis rahvusvaheline õppekava teooria ja praktika konverents „Hilda Taba 110“ aset Eesti muusika- ja teatriakadeemia koolimuusika instituudi ning rahvusvahelise DKG ühingu Eesti organisatsiooni korraldusel, koostöös haridus- ja teadusministeeriumi, Tallinna ülikooli, Tartu ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli, akadeemilise pedagoogika seltsi ning USA saatkonnaga.

KKR: Konverents pälvis toetavat rahvusvahelist tähelepanu ja mitte ainult maailmakuulsate õppekavateoreetikute (William Pinar, Tero Autio, Ulf Lundgren, Walter Parker) ettekannete, vaid Taba pärandi tänapäevasuse ning fundamentaalsuse esiletõstmise tõttu. Konverentsi järel tegi William Pinar ettepaneku kirjutada Hilda Taba ja Ralph Tyleri retseptsioonist Eestis. Artikli koostamist toetas ja pakkus oma haridusfilosoofia loengutega Tallinna ülikoolis tuge ka professor Tero Autio. Samuti oli abi Karmen Trasbergi koostatud Taba bibliograafiast.

Meie artikkel ilmus 2013. aastal ajakirjas Journal of the American Association for the Advancement of Curriculum studies ja selle sisu on Taba ja Tyleri õppekavateoreetiliste seisukohtade võrdlev analüüs.

Miks seda siis praegu nii palju loetakse? Artikkel on ju üsna „vana“. Kas sellel on mingi eriline sõnum?

UL: Küllap on peapõhjus selles, et 21. sajandi alguses hakati mõistma, et mis tahes astme hariduses on esmatähtis ajastu haridusnõudlusele vastav õppesisu. 20. sajandi teisel poolel seati esikohale õppeprotsess. Kogu tähelepanu koondus selle mitmekesistamisele, ka Eestis. Nii arvatigi, et koolipidamise eesmärk on õhinapõhisus ja edutainment (hariduslik meelelahutus). Keegi ei vaidlusta huvitavat õppeprotsessi seda toetavas õppekeskkonnas, ent targalt valitud ning lõimitud õppesisuta pole ka unistuste keskkonnas midagi peale hakata. Just selle kohta on Hilda Taba, küll üsna ammu, väga õigeid lahendusi pakkunud. Taba ülemaailmne tuntus ka 21. sajandil kinnitab, et tema haridusfilosoofilised seisukohad ei vanane, oluline on praegustelgi õppekava tegijatel nendeni kasvada. Materjal on veebist hõlpsasti leitav nii paberil tellimiseks kui ka digitaalselt, sh tema 1932. aasta doktoriväitekiri.

KKR: Ralph Tyleri nelja põhipunkti („Basic Principles of Curriculum and Instruction”, 1949) peeti pikka aega õppekavade koostamise ainuvõimalikuks aluseks. Need on õppe-eesmärgid, õpikogemus, selle organiseerimine ja hindamine. Tyler õpikogemust paraku täpsemalt ei käsitle, seetõttu kujunes olulisimaks väljund ehk mida ja kuidas hinnata. Sellest sai alus USA testitööstusele, mis on praeguseks jõudnud kõikvõimalike rahvusvaheliste ja kodumaiste testideni, sh PISA jt võrdlusuuringuteni. Tyler pakkus Tabale koostöö võimalust ja Tabast sai rahvusvaheliselt tunnustatud professor, keda kutsuti muu hulgas esinema ka Moskvasse ja Leningradi.

UL: Taba koostatud õppekavade arendamise põhimõtted pärinevad aastast 1945 („General Techniques of Curriculum Planning“), täpsema selgituse saavad need 1962. aasta raamatus. Seal esitab ta ka õppesisu valiku põhimõtted: õppesisu valiidsus ning tähendus kavandatud hariduseesmärkide saavutamiseks; õppesisu jõukohasus neile õpilastele, kellele õppekava koostatakse; õppesisu vastavus õpilaste huvidele ja vajadustele ning õppesisu seos oma ühiskonna kultuuri ning tegeliku olukorraga.

Taba järgi on kõige tähtsam seada õiged ja jõukohased eesmärgid ning valida nende saavutamiseks sobiv õppesisu, mis on esitatud lõimitult õppeteemade, alateemade ja põhimõistetena. Rõhutasime meiegi, et oma ühiskonna kultuurikonteksti sobiva õppesisu määratluseta pole võimalik haridusnõudlusele vastavaid riiklikke õppekavu koostadagi.

Millised Hilda Taba haridusfilosoofilised põhimõtted on saanud klassikaks ja taasavastatud väärtusteks? Kuidas need avastati?

UL: Kõige väärtuslikumaks peetakse Taba seisukohti hariduse dünaamikast. Oma doktoritöös esitab Taba käsitluse mingil arenguastmel olevast inimesest (being), kes püüdleb kellekski saamise poole (becoming) nii kodanikuna kui ka teistes sotsiaalsetes rollides. Õppimine kui protsess toob kaasa psüühika arengu, mis on isikuti erinev. Jõudmine kõrgemale intellektuaalsele tasemele sõltub igaühe vaimsest potentsiaalist, ent arenguks on vajalik ka kõlbeline ühisosa, mis tagab eetilise käitumise. See on saavutatav üldtunnustatud normide omaksvõtuga. Et Taba tegeles Ameerikas just kodanikukasvatuse ja ühiskonnaõpetusega, oli see talle eriti tähtis.

Hariduse dünaamika kui printsiip on oluline lähtealus praegugi, sest paratamatult õppija koos hariduse omandamisega areneb. Seda arengut on vaja targalt kavandada igal tasandil – nii riigi, kogukonna kui üksikisiku omal. Praegu väärtustatud individuaalsed õpiteed oleksid mõeldamatud, kui seda põhimõtet ignoreerida.

Taba doktoritöös käsitletakse ka elukestvat õpet, mõistekategooriat kui õppesisu põhielementi ning õppekavaarendust arusaamisega õppimise võimaldamiseks. Oma 1962. aasta õppekavaraamatus hoiatab Taba hindamise fetišeerimise eest, sest eelkõige on oluline teadmiste valik ja nende omandamine. Taba tundis Euroopa hariduse aluspõhimõtteid, eelkõige selle kultuurisisu ja kõlbelise kasvatuse dimensiooni vaba inimese arengus.

Hilda Taba „päranduse“ avastasid Ameerika koolijuhid juba 1994. aastal ja sellele tuginedes kirjeldasid nad tulevikuprognoosina endaga hästi toime tulevat, haritud ning sotsiaalselt võimekat inimest.

Mida teie artiklist on kõige enam esile tõstetud?

KKR: Kui nimetada vaid mõnda aspekti, siis ollakse nõus, et sotsiaalsed protsessid pole lineaarsed ja arvestada tuleb paljusid haridust mõjutavaid tegureid, eriti oma kultuurikonteksti. Kindlasti see, et õppesisu valik olgu eluga seotud ja edendagu elukestvat õpet. Meie väidetega, et pole mõtet vastandada õpilaskesksust ja õpetajakesksust ning et ikka austatakse autoriteete, mitte autoritaarsust, on palju kaasamõtlejaid. Ka seda, et õpetaja olgu laia silmaringiga intellektuaal, kes oskab korraldada õpilastele tähenduslikku ja arusaamisega õppimist, mitte ei keskendu kontrollile ning hindamisele, ja hindab rakenduslikku teadmist, on märgatud. Arvukad artikli lugejad ise on tõestus ka sellele, et õppekava teooriat on vaja tunda, kui soovime, et õppekava oleks sillaks õpilase ja kultuuri vahel.

Kui palju teatakse Hilda Tabast ja tema töödest Eestis? Mida saaks praegugi kasutada?

KKR: Eestis on Ilmamaa kirjastuses ilmunud raamat „Kasvatus ja haridus“ (2015), mis sisaldab Taba doktoriväitekirja ja kaheksat tema artiklit. Väitekirja osa pealkirjaks on kummalisel kombel pandud „Kasvatuse dünaamika“. Paraku on tõlkes palju muudki kaduma läinud, seetõttu on Taba siiski õigem lugeda originaalis. Lugeda võiks ka Jaan Tõnissoni instituudi õpetajale mõeldud materjali „Hilda Taba sotsialiseerumisest ja õppekavadest“ (2015, 38 lk), mis on kokkuvõte tema olulistest pedagoogilistest ideedest.

UL: Rakendada saab kõike eelnimetatut, mida pole sugugi vähe. Eestis tuntakse õppekavateooriat ja haridusfilosoofiat kahetsusväärselt vähe. Õppekavade koostajatel tuleks lugeda paljude autorite, sh kindlasti ka Hilda Taba töid. Euroopalik Bildungi-traditsioon on rakendust leidnud juba Hiinaski, mõistetud on hariduse kõlbelist komponenti ja moraalset tähendust rahvahariduse korraldamisel.

Nõustugem John Deweyga, kes nimetas haridust sillaks õppija ja kultuuri vahel, kuid ka sellega, et need sillad on eri ühiskondades ja aegadel erineva konstruktsiooniga. Mõistkem, et see sild tähendab keskendumist õppimise organiseerimisele sobiva õppesisu ja metoodika seisukohalt, mitte kontrollile ja hindamisele. Lugemus, mis ületab iseenese tarkuse, aitaks kindlasti siinmailgi mõista, et ka praegu on Eesti-sugusele riigile rahvahariduseks tarvis mitmesuguste õppeainetega, targalt valitud ning lõimitud õppesisuga ja oma kultuuri arvestavaid õppekavu.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Ikka kaasaegne Hilda Taba: keskenduge õppimisele, mitte testimisele!”

  1. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID,
    olles märganud, et suur osa tänaseid õpetajaid ei saa enam keerulisema semantikaga (mõistelisusega) tekstidest aru (!?), lisan paar mõtet –

    1) õigus on Urve Läänemetsal, et praegu ei tea õpetajad Hilda Tabast praktiliselt mitte midagi (pole ka imestada, arvestades, kuis tänapäeval õpetajaks saadakse). Ehkk 30 aastat tagasi oli ta nimi kõigil suus …

    2) Taba kõige geniaalsem (samas imelihtne) mõte seoses õppekavaga oli – õpetaja peaks alati lähtuma sellest, KELLELE ja MILLEKS ta antud tunnis ainet ÕPETAB!
    Selles ütlemises on dialektiliselt ühendatud õpetamise konkreetne ja arengufilosoofiline külg, mis tuleks igal koolitamisel küll põhjalikult avada …

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!