Jah, väärikalt vananeda!

9. apr. 2021 Enda Naaber kirjanik, ajakirjanik - Kommenteeri artiklit
Enda Naaber.

Oma esimese õpetaja Lore Tiigiga Muhust sattusime omal ajal mõlemad Kuressaarde elama, töötama. See tegi tee tema juurde lühemaks kui varem. Iga kord maakodust tulles külastasin teda ja tema suures aias vestlesime elust endast.

„Viimasel ajal kuulen tuttavaid rääkivat: vananeda tuleb väärikalt!“ möönis mu õpetaja. Ja kohe lisas: „Aastad ei ole koormaks siis, kui su füüsis ja vaimujõud on tugevad.“ Ja me mõlemad olime päri, et eluvundamendi ehitab inimene lapsepõlves. Ning meenutasime ühiseid kooliaastaid. Et aeg on nii kiirelt läinud.

20 aastat oli mul mu Muhu kodus võimalus jälgida inimeste vananemist. Tädi, kes jäi üksiklaseks, elas vitaalselt. Ja teadlikult ennast „kulutades“. See tähendab, ta leidis vaimujõudu piiblist, füüsilist jõudu maatöid tehes. Vaimult oli ta nii tugev, et see andis tuge tema füüsisele. Ta kiindumine piiblisse oli nii suur, et luges mulle tihti sealt lugusid ette. Ja vahel sõnas sealjuures: „Jumalasõna aitab elada, aitab väärikalt vananeda. Kui sa, laps, seda praegu ei mõista, siis aastaid hiljem ikka.“

Sõna, mis väärib ausammast

On läinud aastaid ja koguni kümnenditena. Kui paar aastat tagasi tervitas Saaremaa raamatuklubi minu tulemist 80-aastaste hulka, siis meenuski tädi oma pika elueaga ja lihtsate õpetustega. Näiteks kord aitasin tal kaevust ämbritega vett kanda. Aga algul jäime kaevurakendite juurde pikalt juttu ajama. Ja siis ma talle pihtisin.

„Ma olen nii üksi olnud! Aga hiljuti leidsin endale sõbra.“

Tädi: „Tunnen ma teda?“

Mina: „Tunned küll … Vaata seda kastanipuud siin kaevurakete lähedal! Ta on ka nii üksi. Rohkem kastaneid meil ei ole. Aga just torm tegi temale liiga ja vist seepärast, et ta on üksi. Oli üksi. Nüüd oleme sõbrad.“

Ja tädi mõistis mind. Sel õhtul suure toa akna all jälle piiblit lugedes kutsus tädi mind enda juurde ja rääkis elukannatustest, üksindusest, vananemisest. Ja kuidas tugevaks saada ning jääda. Mida vanemaks tädi sai, seda sagedamini me piibli juures kahekesi olime. Seda sagedamini kuulsin sõna „väärikas“.

Sellele sõnale võiks püstitada ausamba, eks!

Kui vahel head tuttavad ja sõbrad helistavad, siis on need vanainimeste jutud. Ja ma leian suureks rõõmuks, et need on väärikad jutuajamised. Me väldime kahte asja: ilmast rääkimist ja oma tervise üle kurtmist. Sest, elu on lühike ja seda ei maksa raisata. On muidugi hädaldajaid, kuid … neid ma lõpuni ei kuula.

Hea, kui inimesega on nali

Saaremaa raamatuklubi on põhiliselt pensionäride klubi. Ma ütleksin – see on väärikate klubi. See on vaimseid väärtusi kasvatav klubi, kus kõige noorem on 54-, kõige vanem 93-aastane. Ja me tuleme omadega toime, viies mitmesuguseid üritusi läbi. Nendest olen juba üle 20 aasta eeskuju võtnud.

Meil oli poetess ja prosaist Almi Tugevaga ükskord pikem vestlus Kessu kohvikus. Temaga on alati huvitav rääkida INIMESEST. Elust üldse. Tema tuletab mulle meelde tädi, kellest eespool juttu oli.

Almi: „Vahel tundub, et maailm on liiga kuri. Aga siis kohtad häid inimesi … Jah, neid inimesi, kes on oma aastatest hoolimata elujõus, tublid, õnnelikud.“

Mina: „Hindan inimestes väga tarkust, elutarkust. Väärikust.“

Almi: „Miks mõni kohe ei suuda olla tugev?“

Mina: „Usu, kõik algab lapsepõlvest.“

Almi: „Seda küll. Jah, raskuste all ei vaju iga inimene kokku.“

Mina: „Armastatakse rääkida juurtest … Võib-olla mõni ei tunneta oma juuri. On nagu sügisene puuleht porilombis?“

Almi: „Vaata, inimesel peab olema tugev usk ellu, kõigesse heasse. Jumalasse.“

Mina: „Ma tean, sul on see usk.“

Me rääkisime siis ka ühistest tuttavatest. Ja meil oli meenutada palju head.

Kirjanik, väärikas Jüri Tuulik.
Foto: Arvi Kriis

Mulle meenub ka üks vestlus Kessu kohvikus kirjanik Jüri Tuulikuga.

Olin just värskelt üle lugenud Jüri esimese raamatu „Tund enne väljasõitu“. Võtsin selle kohvikusse kaasa, et autorile mõnda kohta raamatust lugeda ja olla siis uudishimulik oma küsimustega. Ma lugesin jutust „Emad ei unusta“ alguse.

„Suvehommiku kaste on soe.

Ta läks üle hõbedaselt läikiva õuemuru paljajalu. Jäljed jäid temast maha – tuhmid ja ebamäärased, nagu oleks keegi lumes sumbanud. See oli vanasti, kui jalg astus kergelt ja keha oli üks suur tahtmine tantsida või hüpata. Nüüd läks ta aegamisi – aastad olid jalaastumise vaevaliseks väsitanud ning sammu lühikeseks ahendanud.“

Ja siis ütlesin Jürile: „Sa märkad ja mõistad inimesi. Ja sa kirjutad nendest, nagu nad on. Need inimesed, abrukalased ja saarlased, on väärikad. Kirjutada väärikalt tähendab ise ka olla väärikas. Kuidas sa seda oled suutnud?“

Ootasin põnevusega, mida kirjanik vastab. Ja ta vastas: „Teada ju, et elu pole meelakkumine! Ja mõnikord sattub meepotti tõrvatilk … Aga elus on ju nii palju ka naljakat. Ma ei ole üksi. Minuga on nali.“

„Jah, ja sa ei naera läbi pisarate. Su nali on siiras!“

„Enda, oled sa kuulnud inimestest või kohanud neid, kes naljast aru ei saa? Need on kõige õnnetumad inimesed nii nooruses kui vanaduses.“

Ma lugesin talle veel katkendi.

„Ma käisin juba mitmendat õhtut rannas, istusin vanale kummuli keeratud lodjale, tõmbasin jalad enda alla ja vaatasin merele.

Tavaliselt vaikis õhtuks tuul ning loojudes värvis päike mere verekalt punaseks.“ („Südasuvi“)

„Jah, mind on aidanud ja aitab meri,“ tunnistas Jüri Tuulik.

Näe, päike!

Pihtisin Jürile: „Mind aitavad mets, puud, linnud …“ Ja me rääkisime looduslastest. Et nad on tugevad. Usaldasin Jürile: „Kirjanik Almi Tugev on tugev naine. Tedagi miilustab meri.“

„Aga Enda … Kas tead, mis on inimestele kõige suurem jõuallikas? Päike. Tavaliselt me räägime siis VALGUSE mõjujõust.“ Ja kirjanik jutustas veel paljudest oma eakatest väärikatest tuttavatest.

Mina: „Jüri, naljaheitmine on suuresti su varujõud!“ Jüri ütles mõtlikult ja vaikselt: „See on SAATUSE kõrvaltee.“

Meie viimane kohtumine toimus Kuressaares Ferrumi kaubamaja ees. Ta väljus sealt aeglaselt, näost kahvatu, väsinud ilmega. Ja siis hüüatas äkki: „Näe, päike!“ Rohkemat ta ei öelnud. See oli ta teretus mulle, see oli tema hüvastijätt. Paari kuu pärast lahkus ta teispoolsusesse.

Hea on mõelda väärikatest inimestest!

Just õpetaja Lore Tiigilt on aga mulle ka kaasa antud elutarkust, mis mahub sõnadesse: „Enda, aeg koob elust värvilise kanga ja see on kunst, mis inimest rikastab.“ See oli siis, kui ta oli linnas hooldekodus, kus teda vahel külastasin. Temale kuuluvad ka tarkusesõnad: „Oska elus leida väärikaid jalgsiradu!“


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!