Keelekaste: Ä-st ja pääst
Kui õ-tähte seostab eestlane vaata et une pealt Masinguga, siis ä-tähe ja Forseliuse seos talle nii pähe kulunud ei ole. Ometi oli juba enne kolmekümnendat eluaastat tormisel Läänemerel hukkunud koolmeister Bengt Gottfried Forselius see, kes selle täpitähe 17. sajandi lõpus meie tähestikku, aabitsasse ja kirja tõi. (Tõsi, siis ei olnud ä veel täpitäht; täppide, teaduslikumalt öeldes treema asemel märgiti ä-d, nagu ka ö-d ja ü-d väikese e-ga alustähe kohal.)
Ö– ja ü-täht olid kasutusel varemgi, näiteks leiame need juba Wanradti-Koelli katekismusest (1535): „röem“ (rõõm), „wöy“ (või), „sündnüt“ (sündinud), „üxpenes“ (ükspäinis) … Kuid ä-le, nagu näitab ka too „üxpenes“, vastas seal e: „heddas“ (hädas), „jelles“ (jälle), „lebby“ (läbi). 16.-17. sajandil kasutatigi ä-hääliku tähistamiseks põhiliselt e-d ning ka eh-d ja æ-d: „erra“ (ära), „tehhalle“ (tähele), „mehje“ (mäe), „pehw“ (päev), „wehga“ (väga), „hægkama“ (ägama), „kæsk“ (käsk), „tæna“ (täna) … Tooni andis ju saksa keel, kuid sakslastele valmistasid ä-häälik ja selle ülesmärkimine parajat peavalu – nad kuulsid ä-d teisiti kui eestlased ja panid teda kirja oma parema äranägemise järgi.
Aga vaat siis tuligi Forselius ning hakkas saksa keele meelsete, tagurlike ja omakasupüüdlike pastorite kiuste pihta sellega, mida meie nüüd vanaks kirjaviisiks nimetame. Muu hulgas loobus ta saksalikest võõrtähtedest c, f, q, v, x, y ja z, pani ä-häälikut märkima ä-tähe ning lisas selle ka alfabeeti, andes talle viimaks täisväärtusliku tähe staatuse. Kui näiteks Heinrich Stahl oli 17. sajandi korrapäratus kirjaviisis „härra“, „hääl“ ja „täht“ kirjutanud veel „erra“, „Hehl“ ja „Techt“, siis Forselius ja tema uuenduste hilisem jõutaja Johann Hornung kirjutasid juba „ärra“, „Hääl“ ja „Täht“.
Teab mis sage kirjatäht ä meil küll ei ole: õ-st, ö-st ja ü-st sagedam, ent ülejäänud vokaalidest siiski harvem. Ja pingereas kõrgemale ei upita teda isegi sellised palavalt armastatud igapäevased sõnad nagu „nääl“, „jäääär“, „sääreväristaja“ ja „äänisjärv“. Palju rohkem esineks ä-d meie kirjas siis, kui me pruugiksime selliste sõnade nagu „teadma“, „seal“, „hea“ ja „pea“ asemel tänapäevalgi endiselt sõnu „täädma“, „sääl“, „hää“ ja „pää“.
Omal ajal põhjustas ää ja ea sääraseis sõnus üksjagu ütlemist. Näiteks Jakob Hurt, „pää“ eestkostja, pidi 1871. aastal „pea“ pooldajatele põhjendama: „Esiteks on ää siin vanem ja päris hääl ja suurem hulk Eestlasi räägib ka nüüdgi nõnda. Tõiseks teeme nõnda kirjotates mõnikord ka vahet. Näituseks: pea on varsti, kohe, ruttu, aga pää tuttav iho jago.“ 1872. aastal otsustaski Eesti kirjameeste selts eesotsas Hurdaga, muu hulgas soome kirjakeelt eeskujuks võttes, ametlikult „pää“ kasuks.
Ent vaidlused ää ja ea ümber kestsid visalt edasi. Kuulsusrikkal Tapa keelekonverentsil (1908) lepiti kokku, et „hää“ ja „pää“ olgu ikkagi „hea“ ja „pea“. Aga „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu“ (1918) ilmumise ajaks oli jõutud kompromissile: olgu siis pealegi (või päälegi!) „hea“ ja „pea“ kõrval lubatud „hää“ ja „pää“. Ka järgnevad õigekeelsussõnaraamatud lubasid rööpseid võimalusi – kuni aastani 1953, mil ilmunud „Väikeses õigekeelsuse sõnaraamatus“ jäeti rööpvormide vähendamise ja rahvuskirjakeele ühtsuse-ühtluse huvides õigus, mida aeg on kinnistanud, üksnes sõnale „pea“. See sõna oli tolleks ajaks levinum, elulähedasem – ja kui hoi polloi hääldab „pea“, siis ka kirjutatagu „pea“!
Hiljem ei ole „pää“ ja „pea“ enam nii palju segadust ja vaidlusi põhjustanud ning ehk just see ongi lubanud ka piire lõdvendada – hilisematest ÕS-idest leiame jälle nii „pea“ kui ka „pää“. Viimast kasutades oleks lihtsalt mõistlik arvestada, et see ei kuulu päris kirjakeelde ega neutraalstiili, vaid on „pea“ harvem ja värvikam, lõunaeestipärane rööbik.
„Pea“ lõunaeestiliku ja algsema, ä-dega tüvevariandi – selle, mille eest võitles Hurt ja mida mõned, vahel halvas ja vahel hääs mõttes isepäised seniajani pruugivad – leiab tegelikult veel „pea“ käändevormidest „pähe“ ja „päid“ ning sellistest toredatest sõnadest nagu „päis“, „päitsed“ ja „päädima“!