Kelly Solovjov: „Tahaks veel rohkem anda ja toetada“

Kelly Solovjov on üks programmi „Noored kooli“ 14. lennuga liitujaist, kes lõpetavad kursuse 2022. aastal. Sügisel alustas ta pedagoogikarjääri Sindi gümnaasiumis, kus õpetab 4., 5. ja 6. klassile inglise keelt.

Olete õppinud keskkonnajuhtimist. Mis viis otsuseni minna kooli õpetajaks?

Tegutsemine vabatahtlikuna Islandil. Läksin Erasmus+ programmi kuuekuulisse vabatahtliku teenistusse. Juhtisin töölaagreid, mis andis hea juhtimiskogemuse. Keskkonnaharidusega seotud laagrites sain ülikoolis õpitut kasutada ja korraldada töötube. Mulle meeldis seejuures nuputada meetodeid, et vabatahtlikel oleks põnev keskkonnateemaga tutvuda.

2019. aasta detsembris tagasi tulles ei olnud mul aimugi, mida edasi teha. Facebookis jäi silma „Noored kooli“ programmi reklaam ja lähemalt uurides tekkiski huvi. Kui pärast teist vooru nägin, kui palju inimesi on väga olulise missiooniga hariduses, siis teadsin, et tahan ka oma panuse anda, ja panin oma visiooni kirja, mida ma õpetajaks olles saavutada tahan.

Mulle sobib lastega tegelemine, mängisin ja toimetasin lapsena hea meelega pisemate sugulastega. Eks see mõte idanes, kuni jõudsingi mööda oma teed „Noored kooli“ programmini. Kui sain rõõmusõnumi, et olen vastu võetud, polnud mul kahtlust, kas see on õige asi, mida teha. Pigem mõtlesin, kuidas võtta kogemusest kõik välja ja mida ise vastu pakkuda saan.

Soovisite õpetada geograafiat Pärnumaal või mujal mõnes väiksemas koolis. Miks just väikses koolis?

Väikses koolis suudad rohkemate õpilastega parema kontakti luua. Oluline on jääda inimeseks, mis minu jaoks tähendab seda, et ma ei ole lihtsalt inimene klassi ees, kes üritab uusi teadmisi anda, vaid tõesti huvitun õpilaste elust ja tegemistest. Suuremas koolis on sellist kontakti luua keerulisem.

Ja kuidas muutus geograafia inglise keeleks?

Valiku suhtes mängis elu natuke vingerpussi. Kui tuli valida kolm ainet, mida õpetada, panin esimeseks geograafia, teiseks inglise keele. Taipasin Islandil ja varasemalt Erasmus+ programmides osaledes ning kaks suve raamatuid müües, et julgus suhelda võõrkeeles avardab silmaringi ja oluline on arendada suhtlusjulgust. Kolmandaks panin ajaloo.

Terve suve otsisime kooli, kus saaksin geograafiat õpetada. 2020. aasta augustis tekkis lootusetuse tunne. Siiski jõudis minuni Sindi gümnaasiumi pakkumine minna sinna inglise keele õpetajaks. Olen ülimalt tänulik, et asjad niimoodi paika loksusid.

Kuidas on õnnestunud lapsi kuulama panna ja kuidas läheb keeleõppimine distantsilt?

Alguses oli paras väljakutse, ja on vahetevahel senini, panna neid kuulama, aga tundub, et olen suutnud luua sellise kontakti, et õpilased austavad mind ja tänu sellele on lihtsam. Usun, et olen austuse välja teeninud sellega, et austan omakorda neid. Oleme korduvalt rääkinud, miks on vastastikune austus oluline ja kuidas nad ennast tunnevad, kui keegi neid ei kuula ega austa.

Tundides mainin ka, et kui mina kuulan neid, siis pean oluliseks, et nemad kuulaksid ka mind. Muidugi on hetki, mil õpilased on energiat täis, möllavad ja trallivad, aga oluline on lasta olla neil nemad ise. Tänu sellele on meil lihtsam tunnis toimetada.

Aeg, millal alustasin teekonda õpetajana, on olnud huvitavam, kui oleks olnud paar aastat tagasi. Distantsõppes keele õpetamine on pannud pingutama, et jõuda õpilasteni sellega, mis neile tulevikus kasuks tuleb. Distantsõpe on pannud õpetajaid kindlasti pöörama rohkem tähelepanu sellele, kuidas veelgi enam toetada laste oskust ennast juhtida ning ka teisi õpioskusi toetada.

Kui pikaks kujuneb praegu teie koolipäev?

Koolipäev algab kell 8.05 veebitundidega. Üritan kolmest tunnist nädalas kaks veebis teha, et olla võimalikult palju õpilaste jaoks olemas ja abiks. Kella 13–14 paiku lõpetan veebitundidega. Tundide vahel sisustan aja ettevalmistustega algavaks veebitunniks või vastan kirjadele, kus küsitakse abi. Pärast veebitunde liigun värskes õhus, sest ekraani vaatamine ja veebis õpilastega kontakti loomine on paras energiaröövel.

Pärast jooksutiiru ja koduseid toimetamisi vaatan üle järgmise päeva tundide plaanid ning annan tagasisidet neile, kel on ülesanded tehtud. Olen õhtuinimene ja võtan päevase aja liigutamiseks, et rohkem päevavalgust näha ja energiat koguda. Oleneb päevast, aga kell 20–21 panen arvuti kinni. Juhtub ka, et vastan mõne õpilase küsimusele hiljem.

Kellelt saate abi ja tuge ning kes on eeskujuks?

Minu suur tänu kuulub mu elukaaslasele ning vanematele. Kui lennukaaslastega naljatasime enne kooliaasta algust, et lähedased peavad valmistuma selleks, et iga jutuajamine meiega jõuab koolini, siis nii ongi: alati on mõni naljakas seik või mure, millest tahaks rääkida. Lähedased on vapralt vastu pidanud, kuulanud, andnud nõu, jaganud mõtteid.

Oluline on ennast koolist välja lülitada. Teeb suurt rõõmu, kui lähedased märkavad, et olen mattumas koolimõtetesse, ja viivad mõtted mujale.

Sindi gümnaasiumis olen tutvunud paljude toredate õpetajatega, kes on nõu ja jõuga alati olemas. Kogenud pedagoogidelt saab praktilist nõu. Sel õppeaastal liitus meiega veel paar nooremat õpetajat, kellega on olnud hea jagada nii muresid kui rõõme. Pole kunagi tundnud, et olen sel teekonnal üksinda, ja see on Sindi kooli kogemuse veelgi paremaks teinud.

Minu eeskujuks on 36 toredat maailmamuutjat „Noored kooli“ 14. lennust, kes on nendega tutvumise hetkest alates olnud mulle inspiratsiooniks oma suhtumise ning jätkuva tahtega muuta midagi nende laste elus, kes neil klassis on. On südantsoojendav teadmine, et üle Eesti on nii palju ägedaid inimesi.

Te armastavat huumorit. Kas see on ka koolis aidanud?

Huumor on väga oluline osa minu elust, see on koolis palju aidanud. Kontaktõppe ajal läksin alati hea meelega õpetajate tuppa. Seal sai naljakaid seiku rääkida, mis andis palju energiat, et õpilastega edasi toimetada. Esimesel päeval leidsin paar õpetajat, kellega mul on täpselt sama veider huumorimeel – kui hommikul õpetajate tuppa läksin, sai kohe päev n-ö käima tõmmatud veidrate naljade ning teineteise kallal nokkimisega.

Ja ega klassiruumis ka huumorita hakkama saa. Olen mõistnud, et ei tohi asjadesse liiga tõsiselt suhtuda. Kui ei lähe nii, nagu tahtsid, siis tuleb võtta kogemus järgmiseks korraks kaasa ja naerda selle üle, mis juhtus. Õpilastele on vist üllatav olnud, et ma klassis teen nalja ja naeran nende naljade peale. Olen korduvalt pisarateni naerma hakanud, mille peale on õpilased isegi šokis olnud.

Üks senini naerma ajav hetki oli, kui küsisin õpilase käest tõlget sõnale bumpy, mille üks tähendus on ‘konarlik’. Õpilane otsis oma tõlgitud sõnad välja ning luges tähenduse ‘muhmakas’. Tema üllatunud ja segaduses nägu oli nii siiras, et ma ei suutnud naeru tagasi hoida. Läksin näost punaseks ja laste reaktsioon sellele, kuidas ma naersin, pani mind veel rohkem naerma. Sõna „muhmakas“ on meil selle rühmaga senimaani kasutuses. Eriti tore on, kui seesama õpilane saadab mulle meili ja tervitab mind: „Tere, muhmakas!“ Sellised hetked hoiavad pikalt särtsu. 

Distantsõppel on ka lapsed loomingulised. Ühte veebitundi sisenes Siim Kallas. Naljaga mõtlesin, et milline au, kui minu tundi tuleb vaatlema nii tuntud inimene. Kauaks teda ei olnud, aga naerma ajas küll.

Kas mõnikord on olnud ebakindlust või kahtlust oma valikus ja kuidas olete sellest üle saanud?

Muidugi on olnud raskeid hetki, kus mõtlen, et ei jaksa, tahaks puhata ja aja maha võtta, kuid sellist mõtet, et nüüd on kõik ja kooli ma tagasi ei lähe, pole olnud.

Siin lähebki suur tänu toetajatele, kes motiveerivad ja tuletavad meelde, et see, mida sa teed, ei olegi kerge, kuid on väga oluline. Raskematel hetkedel on elukaaslane olnud loominguline ja leidnud viise, kuidas ma kiiresti energia tagasi saaksin. Saan kahtlustest üle ja olengi taas valmis pingutama.

Mida olete õpetades laste ja enda juures avastanud?

Olen avastanud, et lapsed on nii uudishimulikud, kui palju sa lubad neil olla. Uudishimu võib kaduda, kui neile ei anta kindlust, et nad uurivad või teevad midagi ägedat. Neid ümbritsev keskkond mängib suurt rolli ja õpetaja vastutus on väga suur. Lapsed on tohutult enesekriitilised ega hinda seda, mida on hästi teinud. Kui annan tagasisidet, kuidas nad on arenenud ja mida hästi teinud, toovad nad välja hoopiski selle, mis hästi ei läinud. Sellest on kahju, sest edasi aitavad positiivsed mõtted. Olen üritanud panna neid analüüsima hästi tehtut, et neil oleks tulevikus lihtsam olukordi positiivses võtmes lahata.

Olen avastanud, et mulle meeldib lastega töötada. Leida viise, kuidas luua neis tahet uut omandada. See tekitab isegi sõltuvust ja muude asjadega tegeldes kipuvad mõtted minema sellele, kuidas lastel oleks veel põnevam ning huvitavam õppida.

Kas on olnud ka üllatusi?

On, mitmeid. Lapsed poevad hinge ja tahadki nende jaoks olemas olla. Üllatas laste omavaheline läbisaamine. Algul oli keeruline panna neid koostööd tegema. Tihti peab sellistele asjadele rohkemgi rõhku panema kui ainele. Eks see on ka katsumus, kuidas lõimida sotsiaalseid oskusi ainega, mida õpetad.

Kooliaasta alguses sain aru, et enamik käib koolis pigem hinnete kui teadmiste pärast. See pani mind mõtlema, et ise olin kooliajal pikalt samasugune. Minu suhtumine muutus tänu venna märkustele, et oluline on keskenduda nendele teadmistele, millest on tulevikus kasu, aga mitte tuupida seda, mis ei huvita, pelgalt hea hinde pärast.

Ma ei uskunud, et õpilaste motivatsioon teadmisi omandada ei tule uudishimust, vaid hindest. Töid kätte saades vaadatakse enamasti kohe hinnet, ei vaadata vigu, et nendest õppida. Üritan vähe hindelisi töid teha, et nad hakkaksid rohkem teadmisi hindama.

Mis teeb selles töös rõõmu?

See, kui õpilasteni jõuab midagi, mis on enda jaoks oluline. Hea on näha laste arengut ja seda, kui nad tahavad koostööd teha ega tähtsusta seda, kellega koos nad seda teevad. Südantsoojendav muutus on, et lapsed ei küsi enam enne igat töölehte või tunnikontrolli, kas see on hindele. Nad on mõistnud, et minule on tunnikontrollid pigem tagasiside: millele peame tunnis veel tähelepanu pöörama, et nad asja selgeks saaksid. Nad on rohkem hakanud mõtestama õppimist kui protsessi. Kõige suurem rõõm tulebki õpilastelt. Kui nad tahavad sinuga jagada seda, mida on teinud, nii head kui halba, või kuidas neil on läinud.

Olenemata väljakutsetest kontaktõppe ja distantsõppe vaheldumisega, olen rahul. Ettevalmistuskoolituse alguses, kui mul polnud aimugi, milline on tegelikkus koolis, kujutasin asju teisiti ette, kuid see ei ole mind heidutanud. Mõtlen, et tahan veel rohkem anda ja lapsi toetada – missioonitunne on kasvanud! Kõik, mis viimase poole aasta jooksul on toimunud, tekitab elevust: mida veel aeg toob ja kuhu ma sel teekonnal jõuan.