Klassijuhataja teema-aasta Tallinnas ehk Klassijuhataja kohale peaks olema konkurss

Tallinna haridusamet sõlmis sügisel oma koolidega hea tahte lepingu, mille sisu on klassijuhataja töö väärtustamine ja toetamine käesoleval õppeaastal ning edaspidigi.

Mis on klassijuhataja teema-aasta eesmärk? Tallinna haridusameti vanemspetsialist Katrin Parve, kes on klassijuhataja teema-aasta eestvedaja, ütleb selgituseks, et sellega tahetakse eelkõige parandada suhtumist klassijuhataja töösse. Praegu räägivad paljud koolijuhid, et neil on klassijuhatajaid keeruline leida. Soovunelm on, et õpetajad konkureeriksid omavahel klassijuhataja ametikohale ja kool saaks valida kandidaatide hulgast kõige sobivamaid. Iga klassijuhataja kandidaat kirjutaks näiteks motivatsioonikirja, miks just tema peaks seda klassi juhatama ja kuidas seda teha tuleks.

Katrin Parve lisab, et klassijuhataja aasta on vaid üks sammuke soovunelma täitumise poole. Osalenud haridusosakondade töötajate koolitusel, tõdes ta, et klassijuhataja teemaga ei ole enamasti keegi tegelnud. Seega minna on veel pikk maa, sest klassijuhataja töö peaks olema igas haridusosakonnas väärtustatud. 

Klassijuhatamine on ju lisatöö.

Katrin Parve: Alguses on see tõesti lisatöö, kuid hiljem pigem aja kokkuhoid. Kui mul olid nooremad klassid, siis korraldasin neile näiteks ekskursioone ja tegemist oli palju, kuid kaheksandas-üheksandas klassis tegid õpilased juba enamiku ettevalmistustest ise. Nad koostasid marsruudi, leidsid vajalikud kontaktid, rääkisid oma vanematega läbi ja lõpuks kandsid mulle kui klassijuhatajale lihtsalt ette, mida olid teinud.

Teiseks muudab klassijuhataja töö õpetamise kergemaks. Kui oma klassiga piisavalt tegeled, siis saad õpilastega sõbraks ja nad õpivad hoolsamalt. Kõigepealt näed oma tundides, et nad püüavad rohkem. Sealt edasi saab aga õpilastele öelda, et kui nad sinu tunnis nii tublid on, suudavad nad teistes ainetes niisamuti tublid olla, ja õpilased saavad aru, et nii ongi. Heast klassijuhatajast on niimoodi kasu ka aineõpetajatele, kes ise klassijuhatajad ei ole.

Kust tuli klassijuhataja teema-aasta idee?

Olen olnud neliteist aastat eri koolides klassijuhataja, viimased üheksa aastat ühe ja sama klassi klassijuhataja Tallinna 32. keskkoolis, ning tean, kui tähtis see töö on. Klassijuhataja teema oli haridusametis aktuaalne juba 2019. aastal, kui koostati Tallinna hariduse arengukava ja Margit Sutropi nõuandel pandi sinna ka väärtuskasvatuse teemad ning klassijuhataja roll. Eelmise kevade distantsõpe näitas aga väga selgelt, kui palju oleneb laste hakkamasaamine klassijuhatajast, ja see andis viimase tõuke, et sügisesel 2020 õpetajate päeval kuulutada käesolev õppeaasta klassijuhataja teema-aastaks.

Kuidas on klassijuhataja teema-aasta läinud?

Tallinna koolid on selle väga hästi vastu võtnud. Meil on 57 üldhariduskooli ja 48 nendest kirjutas alla haridusametiga hea tahte lepingule, millega mõlemad osapooled võtsid endale viis kohustust, mida fookuses hoida. Kõrvale jäid täiskasvanute gümnaasiumid ja eri põhjustel mõned üldhariduskoolid.

Seoses klassijuhataja teema-aastaga tooksin välja sellised märksõnad nagu sinised ja rohelised rinnamärgid, klassijuhatajate nõukoda, õpetajate maja koolitused ja kuu klassijuhataja.

Rinnamärgid. Haridusamet on andnud kõikidele klassijuhatajatele, keda on Tallinnas kokku 1955, rinnamärgid ning kutsunud õpetajaid üles neid uhkusega kandma. Õpetajatele saadeti kingituseks 1859 sinist rinnamärki „Olen klassijuhataja“ ning 96 rohelist rinnamärki. Rohelised on antud neile, kes on klassijuhatajad esimest korda elus. Kui alustavatel klassijuhatajatel sai detsembri algul sada päeva ametis oldud, saatsime neile tunnustuseks eritrükina valminud klassijuhataja käsiraamatud, et nad edaspidigi klassijuhatajana vapralt vastu peaks.

Nõukoda. Linnas asutati klassijuhatajate nõukoda, kus arutame klassijuhatajate töö väärtustamise võimalusi. Nõukoja liikmed on kaks haridusameti töötajat, üks koolijuht, TÜ eetikakeskuse esindaja, TLÜ esindaja, neli tegevklassijuhatajat, välisekspert, Heateo sihtasutuse esindaja.

Koolitused. Väga hästi on käima läinud meie koolitusprogramm, mida viib läbi Tallinna õpetajate maja. Koolituste üks läbiviijaid on Signe Vesso Eesti supervisiooni ja coaching’u ühingust. Töötab klassijuhatajate kovisiooni grupp, on koolitused koolide juhtkondadele, kus analüüsitakse klassijuhataja rolli ja ülesandeid. Eraldi koolitused on alustavatele klassijuhatajatele ja nende mentoritele ning see koolitus toimub paarisõppena. Mõned koolitused on juba läbi, teised jätkuvad veebipõhiselt, kõik toimib.

Kuu klassijuhataja. Kõik koolid valivad oma kuu klassijuhatajat ja linn kogu linna kuu klassijuhatajat. Koolid esitavad linnale oma kandidaadid ja linnas teeb komisjon vastavalt statuudile oma valiku. Enamasti on linn tunnustanud kahte kuu klassijuhatajat korraga, sest väga häid kandidaate on mitmeid.

Kas lastevanematega suhtlemise koolitus ka on?

Otseselt kirjas see ei ole, aga Signe Vesso põhimõte on, et koolituse teemad pakuvad välja klassijuhatajad ise. Kui näiteks klassijuhataja ja mentor tahavad rääkida suhetest lapsevanematega, siis õpitoas arutataksegi seda, kuidas lapsevanematega lapse arenguvestlusi läbi viia, kuidas omavahelise suhtlemise kanalid ja viisid lapsevanemaga kokku leppida, kuidas ülesanded õpetaja ja lapsevanema vahel ära jaotada jne. Klassijuhatajad on öelnud, et Signe Vessoga möödub aeg linnulennul ja koolitus saab otsa alati ootamatult.

Kuidas klassijuhataja-aasta kokku võetakse?

5. aprilliks saatsid kõik koolid haridusametile kokkuvõtte sellest, mida nad klassijuhataja aasta jooksul on teinud ja mida sellest õppinud. Seal nad kirjeldavad oma kooli klassijuhatajate rolli, tööülesandeid, vastutusala, missugune on neil klassijuhataja tunnustamise ja motiveerimise süsteem, sealhulgas klassijuhatajatöö tasustamine jne. Need ülevaated on väga huvitavad, sest koolidel on väga mitmesuguseid lahendusi. Selle põhjaliku materjali põhjal loome koostöös Tartu ülikooli eetikakeskusega n-ö ideaalse klassijuhataja mudeli, mille poole peaks iga kool ja klassijuhataja püüdlema.

Meil oli algselt plaanis teha koolide ülevaadetest kokkuvõte klassijuhatajate konverentsil, mis pidi toimuma aprilli lõpus, kuid viiruse tõttu lükkame teema-aasta lõpuürituse edasi 10. septembrile. Siis on meil kavas suurejooneline ja teema-aastale vääriline lõpuüritus. Kuna aga soovime oma õpetajaid ja koole üllatada, siis täpsemalt sellest rääkida kahjuks ei saa. Võime öelda, et tuleb ülelinnaline üritus ning klassijuhataja teema-aasta annab teatepulga üle liikumise ja spordi teema-aastale. 

Kas järgmisel õppeaastal mõtlevad kõik liikumisele ja klassijuhataja unustatakse jälle ära?

Haridusamet veab klassijuhataja teemat edasi. Oleme arutamas, kuidas edasi arendada kuu klassijuhataja valimist – eriti just sellega kaasnevat motivatsioonipaketti.

Kuna klassijuhataja teema-aasta on minu vedada, siis hoian ka mina klassijuhatajaid järgmistelgi õppeaastatel kogu aeg meeles. Kui mingit haridusteemat arutatakse, siis on minu ülesanne välja tuua, kuidas see klassijuhatajaid mõjutab. Ja lõpuks on meie suur eesmärk jõuda riigi ning poliitikuteni, et nendega klassijuhataja töö väärilisest tasustamisest rääkida.

Loe lähemalt https://www.tallinn.ee/est/haridus/Klassijuhataja-teema-aasta-2020-2021.

Keegi ei peaks tundma end üksinda

Anu Kušvid, Tallinna saksa gümnaasiumi humanitaarainete õppetooli juht, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, 11.c klassijuhataja:

Olen kuulnud ütlemist, et 21. sajand olevat kahjuks üksildaste hingede sajand. Klassijuhataja töö on täpselt vastupidise suunaga: jõuda selleni, et ükski õpilane ei tunneks ennast üksinda, et klass oleks igaühele nagu perekond, kuhu ta tahab kuuluda, et oleks, kellega rõõme ja muresid jagada. Klassijuhataja abil sulandub õpilane kooliperre ja klassijuhataja kaasab ka vanemad ühistegemistesse. Tallinna saksa gümnaasiumis töötab praegu 20 meie kooli vilistlast ja kindlasti on klassijuhatajatel olnud tugev mõju nende elukutsevalikule. Ka meie direktor Kaarel Rundu töötab nüüd õlg õla kõrval oma kunagise klassijuhatajaga – klassijuhataja loob järjepidevuse!

Olen oma 38 tööaastast saksa gümnaasiumis vaid ühe olnud ilma oma klassita. Kõiki lende mäletan tänaseni suure armastuse ja soojusega. Aitäh Mark Zuckerbergile Facebooki leiutamise eest – tänu temale olen kursis oma õpilaste tegemistega igal pool maailmas. Liigutav, kui endise klassijuhatajaga jagatakse oma beebide pilte ja muid vahvaid elusündmusi. Muide, ka praeguse 11. klassiga käib kommunikatsioon just selles keskkonnas ja suhtlemine pole ainult ühesuunaline: nädalavahetusel kalapüügil olev noormees jagab telefonikaamera kaudu uhkelt oma saaki või keegi õpilastest kirjutab veel õhtulgi vaimustunult oma lugemis- või filmielamusest.

Tõesti tore, et see ühistel väärtustel põhinev kuuluvustunne kestab tihti läbi elu. Päris üllatav, et ka nüüdsel keerulisel ajal olid mitmed minu klassid klassijuhataja juubeli puhul koondunud ning koostanud montaaže ja videotervitusi. Ühisvaim annab elule värvi.

Arvan, et oma õpilastes tugeva ühtekuuluvuse tunde kujundamine on klassijuhataja missioon. See on ülioluline, sest tõeliselt suuri eesmärke saavutatakse koostöös. Klass peaks olema nagu peremudel, mis õpetab õpilasi teistega arvestama ja oma panust andma.

Meil Tallinna saksa gümnaasiumis on klassijuhataja roll isegi tavalisest suurem, sest meie kümnendasse klassi tulevad õpilased väga erinevatest koolidest ja on ka eri rahvusest. Klassijuhataja on see, kes aitab neil ühiseks pereks kujuneda. See on klassijuhataja väljakutse, sest eesti lapsed ei hakka uues koolis kohe ise aktiivselt kõiges osalema ja koostööd tegema.

Lisaks klassijuhatajaks olemisele olen õnneks ka eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning saan õpilastega paljusid teemasid arutada kirjanduse põhjal. Raamatu tegelaste eksimustest on õpilasel palju lihtsam rääkida kui enda omadest. Nagu kõik klassijuhatajad, olen ka mina käinud oma klassiga kunstinäitustel, kontsertidel, muuseumides, vanalinnas ekskursioonidel. Oleme käinud ühiselt pannkooke söömas ja kahe klassiga ka jõululõunal. Alati kutsun kaasa ka vanemad, kuigi tegu gümnasistidega. Viimatisel Vargamäel käigul meeldis kaasa tulnud vanaemale ja emale näha oma poega autentses keskkonnas Tammsaare katkendite põhjal näitlemas. Ja laval on ikka kõik klassi õpilased, mitte ainult nn andekad. Oleme kohtunud ühistegevuseks ka suvel – ikka selleks, et klassivaim ei kaoks.

Üks tore lõimumisvõimalus on teha koostööd vene kooli klassidega. See on noortele vastastikku väga rikastav kogemus. Hea mälestus on jäänud ühisest luuleprojektist Õismäe vene lütseumiga, mil esitasime vastastikku dekadentlikku luulet, muusikat ja kunsti. „Kalevipoega“ lavastasin koostöös 2. klassi juhatajaga nii, et sortse, keda Kalevipoeg lauakoormaga nottis, mängisid kogu 2. klassi mudilased. Selline klassidevaheline tegutsemine ja koostöö on hindamatu väärtusega turvalise koolikeskkonna loomisel. Selle näidendiga, mis sisaldas hulgaliselt tantse ja räppigi, andsime seitse etendust, sealhulgas vene koolide õpilastele. Oli väga tore ja leian, et eesti ja vene koolide õpilased võiksid saada regulaarselt kokku ja ühiselt tegutseda.

Tallinna haridusametile tuleb öelda suur aitäh klassijuhataja teema-aasta eest. Klassijuhtaja on ju olnud aastakümneid või isegi -sadu tagaplaanil ja seda olukorda oli vaja muuta. Me arutame oma koolis klassijuhatajaga seotud teemasid nüüd palju rohkem ja olime tõeliselt kurvad, kui selgus, et kevadine klassijuhatajate konverents lükkub sügisesse. Nii väga oleks tahtnud juba kevadel rahvale näidata, et klassijuhatajatel on samuti oma üritus, et klassijuhatajadki võivad olla tähelepanu keskpunktis.

Kui olin alles esimesi päevi klassijuhataja, siis harjutasin peegli ees üleolevat näoilmet, sest õpilased olid vaid veidi nooremad kui mina. Pilk pidi näitama, kes on boss. Aga ma sain ruttu aru, et klassijuhataja peab olema sõber, kes aitab ühist laeva õigesse voogu triivida. Praegu on mul väga hea meel, et meie kooli õpetajad tahavad klassijuhatajad olla, mõni on tõeliselt kurb, kui jääb klassist ilma. Alustavatele klassijuhatajatele oleme meelsasti mentoriteks, kõik toimub loomulikult, mitte Exceli tabeli järgi.

Mulle meeldib ka, et meie koolis otsitakse klassijuhataja töös uusi võimalusi. Näiteks mina olin eelmisel õppeaastal korraga nii 11. kui ka 12. klassi juhataja. Valmistasime nendega ühiseid lavastusi ette, kaasasime mõlema klassi lapsevanemaid ning ka igapäevane koolielu oli noortele meeldivam. Veel paar õpetajat tahtis korraga kahe klassi juhataja olla, kuid vabu klasse polnud. Minu kolleeg, kelle klassijuhataja mina kunagi olin, on praegu 12. ja 8. klassi juhataja, see hõlbustab klassidevahelist tegevust ning vanemad õpilased saavad noorematele mentoriks olla.

Teiseks katsetatakse meil sellega, et ühel klassil on esimesest õppeaastast kuni põhikooli lõpetamiseni üks ja sama klassijuhataja. Meie koolis on selle kohta juba kaks edulugu. Mulle lapsevanemana see süsteem vist ei meeldiks, sest on hea, kui laps õpib kohanema eri klassijuhatajatega. Teisalt mõistan, et oma pere tunne kujuneb sellise süsteemi puhul veelgi tugevamaks ja ka lapsevanematest saavad selle pere liikmed.

Kolmas variant on, et ühel klassil on kaks klassijuhatajat. Alates seitsmendast klassist õpivad meie saksa haru õpilased osa õppeaineid, nagu matemaatikat, füüsikat, ajalugu jne, saksa keeles. Eesti keel ja kirjandus ning mõned teised ained on eesti keeles. Sellistel klassidel on üks klassijuhataja eestlane ja teine sakslane, kes õpetab saksa keeles. Lastele on see väga rikastav.

Lennujuhatajat, kes juhatab kolme-nelja paralleelkassi korraga, meil ei ole ja see ongi levinud rohkem riigigümnaasiumides.

Noored õpetajad ei julgevat klassijuhatajaks hakata sõjakate lapsevanemate pärast. Tegelikult on nood erandlik nähtus ja ka siis tingib vanema konfliktse käitumise mure oma lapse pärast. Arvan, et on hea, kui lapsevanem oma murega kooli tuleb, sest olemas on ju tugisüsteemid. Tegelikult on klassijuhataja ja tema klassi vanemad otsekui sugulased, kellel on ühised lapsed kasvatada!

Üldiselt on vanemad väga toetavad ja ootavad klassijuhatajalt kutset koostööle. Äsja lõppenud rahatarkuse kuulgi kutsusin ühe isa sellel teemal oma klassile veebikeskkonnas rääkima ja ta oli õnnelik, et sai seda teha. Mõned vanemad on veel järjekorras. Omal algatusel lapsevanem kahjuks tihti kooli ei tule, klassijuhataja peab teda innustama ja sütitama. Minu eelmisel kevadel lõpetanud klassile õnnestus ärgitada kõik vanemad ja mõni vanavanemgi ühiselt esinema ja rõõmu oli sellest nii noortele kui ka vanemaile endile. Siinkohal tahan öelda aitäh mobiilsideoperaatoritele, kes hinnad nii alla on viinud. Vahel on olnud vaja lapsevanematega väga pikalt vestelda ja ajal, mil meiliühendust veel polnud, tõi see näiteks ekskursioonide organiseerimise ajal mulle kaasa väga suured arved.

Riigikord on muutunud, presidendid ja rahaühikud vahetunud, kliima on soojenenud, aga klassijuhataja on jäänud ja tema töö on oma põhiolemuselt ju sama: suunata lapse individuaalset arengut ja kujundada tal ka oma kooliperesse kuulumise tunnet. Olen vahel püüdnud sõnastada klassijuhataja definitsiooni. See ei ole mul õnnestunud. Olen alati jõudnud arusaamisele, et sõnadesse pandud definitsioon justkui pisendaks seda ametit.

Kõlab natuke suurusehullustusena, aga tegelikult kõik see, mis ma oma klassiga teen, vormib ju nende tulevast käitumist ning kujundab ka nende kultuuri- ja poliitikahuvi. Kui meie õpilased ellu astuvad, jäävad ju kõik need suured probleemid, mis maailmas on, nende õlgadele ja oleneb ikka klassijuhatajast ka, kas nad teevad siis õigeid valikuid ja kas meie tulevikumaailm tuleb praegusest parem. Ma siiralt usun sellesse, et tuleb küll.

KÜSIMUS JA VASTUS

Olete esimest korda elus klassijuhataja. Kuidas on läinud?

Anni Väli, Tallinna 32. keskkooli 5. klassi juhataja:

Igatsesin juba ammu klassijuhatajaks ja sain täpselt sellise klassi, millest olin unistanud. Kuna minu klassis on väga suur toredate, kuid pisut riuklike poiste ülekaal (17 poissi ja 9 tüdrukut), siis tuleb nii kaasõpilaste kui ka aineõpetajatega ikka konflikte ette. Näiteks ühele aineõpetajale eksponeeriti isegi keskmist sõrme ja seda pahandust tuli siis klaarida. Samuti on meil tulnud ära õppida internetis viisakalt suhtlemine ja teistelt nõusoleku küsimine, kui soovime nende kohta veebis informatsiooni (näiteks pilti) jagada. Meeldiv üllatus on olnud aga see, kui kiiresti lapsed mu omaks võtsid. Üsna algusest peale olin kohe nende „kooliemme“, kellega oma muresid ja rõõme jagatakse. 

Mentor teotab mind, olen vajanud tema abi näiteks „paberite“ täitmisel. Samuti oleme omavahel arutanud, kuidas mitmesuguseid olukordi ja probleeme lahendada. Mul on väga tore mentor Eret Hünninen ja ka meie õppealajuhataja Rita Laur-Reinumägi on aidanud probleemsemate õpilaste puhul otsusele jõuda, kuidas edasi toimetada. Samuti olen temaga arutanud oma ideid, mis on mõne kolleegi jaoks liialt lennukad tundunud. Tema arvates ei ole miski liiga lennukas ja väärib alati proovimist. Põhiline ongi, et ta on mind ära kuulanud ja oskab alati nõu anda. Ta on ise väga hea klassijuhataja, kes oma klassiga palju tegeleb ja neid väga toetab. 

Olen kindel, et lähen oma praeguse vahva viienda klassiga suure rõõmuga järgmisse õppeaastasse. Olen sattunud väga ägeda pundi klassijuhatajaks. Tunnen, et olen täitsa õnnega koos.

Kuigi klassijuhatajad on olnud alati oma klassi jaoks väga olulised, siis käesoleval klassijuhataja teema-aastal on selle tööga kaasnevad mured-rõõmud kõigile rohkem nähtavad. Samas ei ole ma inimene, kes välispidist väärtustamist tohutult hinnata oskaks. Kõige olulisem on, et mu õpilased on rahul.

Tamara Tšamjan, Haabersti vene gümnaasiumi 1. klassi juhataja:

Eks ma tundsin natuke hirmu, kui sügisel 1. keelekümblusklassi klassijuhatajaks hakkasin. Tundsin tohutut vastutust, kuid samas oli ka põnev. Alguses oli õpilaste konflikte raske lahendada, sest kartsin midagi valesti teha. Pelgasin ka lastevanematega kontakti luua, kuna kõik inimesed on erinevad ja igaühele oli vaja leida sobiv lähenemine. Kuid juba esimese kuu jooksul sain aru, et pole midagi hullu, leidsime kiiresti ühise keele.

Ma osalen alustavate klassijuhatajate õpikoja koolitustel. Need kohtumised on aidanud mul oma kogemusi jagada ja teiste omadega tutvuda. Sain teada, et mured on kõigil klassijuhatajatel tihti samad ja lahendused enamasti samuti. Ma kindlasti jätkan klassijuhatajana. Mulle väga meeldib lastega koos õppida ja maailma avastada.

Tänu klassijuhataja aastale on hakatud meie ametist rohkem rääkima, korraldatakse põnevaid õpikodasid, valitakse kuu klassijuhatajat, mis on ju nii lihtne võimalus klassijuhatajaid tunnustada. Arvan, et klassijuhataja töö suuremaks väärtustamiseks ongi vaja neid rohkem tunnustada (preemiad, lisatasu, koolitused jne).

Elina Ivanov, Kadrioru saksa gümnaasiumi 6. klassi juhataja:

Äärmiselt positiivselt üllatas mind märkamine, kuidas klassijuhataja roll muudab aineõpetaja töö mõtestatumaks ja tähenduslikumaks. Klassijuhataja õpikodades käsitletud teooriaid ja meetodeid pole ma veel jõudnud kasutada, kuid teiste toredate klassijuhatajatega kogemusi jagades olen püüdnud neilt õppida ja mitte samadesse ämbritesse astuda. Näiteks olen püüdnud liiga rutakatest hinnangutest hoiduda.

Kavatsen minna oma nubludega üheksanda klassini välja, kui midagi ette ei tule. Nii põnev on jälgida nende arengut ning sellesse panustada. Minu meelest on nad teinud selle kaheksa kuuga suure hüppe edasi.

Kui kõik oleks minu teha, siis ma leiaksin riigi rahast võimaluse klassijuhatajate tööd paremini tasustada. Ma korraldaksin ka klassijuhatajate tänuüritusi õppeaasta lõpus.

Helen Linnok, Tallinna tehnikagümnaasiumi 5. klassi juhataja:

Häid emotsioone on mulle andnud laste individuaalne areng. Üllatav ja südantsoojendav on näha, kuidas õpilased toetavad üksteist, öeldes õnnestumise korral vastastikku häid sõnu. Samuti on liigutav, kui õpilane teatab, sära silmis, et ta oli tunnis eeskujulik ja sai selle eest kiituse. Klassijuhataja töö on värvikirev! Rõõmude kõrval on muidugi ka probleeme, mis on väljakutse eriti esimest aastat alustavale klassijuhatajale. Mitterahuldavad hinded, puudumised ja kiuslik käitumine on mõned raskused, millega silmitsi seista. Parim preemia on see, kui näen, et koolitustelt omandatud teadmised ja varasemad kogemused aitavad õpilasi õigele teele juhatada. Eriti olen rahul õpetajate maja koolitusega, kus ülesannete käigus saime õpetajatega jagada kogemusi. Oma kogemust jagades sain kinnitust, et olen õigel teel. Tänu koolitustele, olen hakanud rohkem märkama nii enda kui ka kolleegide õnnestumisi.