Kuidas innovatsioonile toetust leida?

Keelekümblus on Eesti hariduses väga suur uuendus ja üks Eesti hariduse edulugudest. Samas on meil ikka veel 22 vene põhikooli, kus pole keelekümblust kasutusele võetud ja mille lõpetanud ei suuda eesti keeles suhelda.

Miks ollakse headele ideedele nii pikalt vastu? Ülimalt efektiivset keelekümbluse meetodit on Eestis kasutatud juba üle 20 aasta, kuid ikka veel on meil eraldi pelgalt vene õppekeelega koolid. Neid ja lähedasi küsimusi arutati 14. aprillil lõimitud aine- ja keeleõppe (LAK-õppe) päeva veebikonverentsil „Eesti keelest erineva kodukeelega laps eestikeelses õppes: teooriast praktikani“. Konverentsil osalesid haridusspetsialistid, õpetajad, koolijuhid, üliõpilased ja teised huvilised, kokku üle 450 inimese.

Vastuseisu aitab ületada järjekindlus

Integratsiooni sihtasutuse juhataja Irene Käosaar märkis, et vastuseisu keelekümblusele on olnud alati. Näiteks enne keelekümbluse riikliku programmi käivitamist kirjutas keeleteadlane Mati Hint artikli, kus väitis, et laps suudab hästi õppida ainult oma emakeeles. Tema eesmärk oli kaitsta eesti lapsi venestamise eest, mis tollal just tuure kogus, tunnistas Hint ise hiljem. Tollal väideti ka, et keelekümblus survestab ja assimileerib lapsi, võtab neilt nende emakeele, kultuuri jpm. 

Tänapäeval näeme, et kavakindla tegevusega on nendest hirmudest suuremas osas üle saadud: meie vene gümnaasiumide õpilased õpivad juba 14 aastat 60% õppeainetest eesti keeles ja seda ei peeta enam probleemiks. Alates 2009. aastast on eesti keele õppimine kohustuslik ka vene lasteaias, seal töötab lastega ainult eesti keeles suhtlevaid õpetajaid. Vene põhikoolide lõpetajatest saab ligi kaks kolmandikku eesti keeles hakkama. Aga tõsi, üks kolmandik ei saa ja leidub praegugi neid, kelle arvates muutub emakeelest erinevas keeles õppiv laps poolkeelseks, kaotab oma identiteedi jms.

Käosaar toonitas, et vastuseisu tuleb ületada väärikalt, inimesi informeerides ning keelekümbluse mõju ja tulemusi selgitades. Ta tutvustas ka Kotteri 8-astmelist muutuste elluviimise mudelit, mille elemendid on tugeva meeskonna loomine, selge visioon, kaugemad ja lähemad eesmärgid, suhtlemine inimestega, piisava hulga toetajate leidmine jne. Seda skeemi on Eestis keelekümblust rakendades üldiselt ka jälgitud.

Käosaar lisas, et häid näiteid keelekümbluse mõju kohta on praegu juba väga lihtne tuua, sest kümblusklasside lapsed õpivad ülikoolis, töötavad juristidena, finantsspetsialistidena, omavalitsuste töötajatena, programmi „Noored kooli“ eestvedajatena ning mõned neist on ise ka keelekümbluse õpetajad.

Teadus aitab eelarvamusi kummutada

Ka keelekümbluse kohta tehtud teadusuuringuid on vaja inimestele tutvustada, tõi välja Londoni ülikooli haridusteaduste instituudi lektor Peeter Mehisto. Näiteks kardavad mõned lapsevanemad, et nende kümblusklassis õppiva lapse emakeel kannatab. Teadusuuringud seda ei kinnita, vaid näitavad, et kümblusklassi lapse emakeel on niisama hea kui tavaklassi emakeeles õppivatel õpilastel. Üsna levinud on arvamus, et vähemalt keerulisi õppeaineid, nagu matemaatika või ajalugu, peab laps õppima oma emakeeles, sest siis saab ta asjast lõpuni aru. Teadusuuringud aga näitavad, et kümblusklasside õpilaste tulemused matemaatikas ja ajaloos on niisama head kui tavaklassis oma emakeeles õppivatel lastel. Arvatakse ka, et kümblusklass on ainult keskmisest võimekamatele lastele, kuid uuringute järgi ei lähe nõrgematel õpilastel kümblusklassis halvemini kui tavaklassis. Kui lapsevanemad kardavad, et lapsed ei saa kümblusklassis ikkagi uut keelt korralikult selgeks, siis seegi hirm on alusetu, sest uuringute järgi suudavad kümblusklasside lapsed uues keeles väga hästi suhelda ja saavad kõigest aru, ainult teevad üksikuid grammatikavigu ja nende sõnavara ei ole nii rikkalik kui emakeele kõnelejatel. Samas ei takista üksikud keelelised puudujäägid neil ülikooli astuda ja head töökohta leida.

Mehisto märkis, et inimeste vastuseisu aitab ületada keelekümbluse eesmärkide selge väljatoomine. Eesmärk on õpetada muukeelsele lapsele eesti keel nii hästi selgeks, et ta suudaks vabalt Eesti ülikoolis õppida või eesti töökollektiivis töötada, aga ka see, et ta oskaks väga hästi oma emakeelt, väärtustaks nii eesti kui ka oma kultuuri ja omandaks riikliku õppekavaga ette nähtud üldpädevused.

Kolmandaks on inimestel hea teada, et maailmas on keelekümblus üsna laialt levinud. Näiteks Ameerikas õpivad indiaanlased oma unustatud emakeeli (mohoogi, odžibvei, navaho jt) just kümblusmeetodil uuesti kasutama, sest see meetod on kõige tõhusam. Maailma riikides on väga levinud prantsuse, hispaania, saksa, ukraina, vene, aga ka heebrea, hiina ja jaapani keele omandamine just kümblusmeetodil. 

Mehisto toonitas, et kvaliteetne keelekümblus sobib pea kõigile õpilastele, kvaliteetne on kümblus aga siis, kui õpetajad teevad koostööd, juhtkond toetab neid, vähemalt pooli õppeaineid õpetatakse eesti keeles ja riik toetab kümblusklassidele õppematerjalide väljatöötamist, õpetajate koolitamist, teadlaste kaasamist jne. Eestis on see õnneks nii olnudki.

Järgnevalt kuulati miniloenguid, mida pidasid inglise keele ja testimise dotsent Ene Alas Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudist; psühholingvistika kaasprofessor Virve-Anneli  Vihman ning eesti keele kui võõrkeele didaktika kaasprofessor Mare Kitsnik, mõlemad TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudist.

Keelekümblus puust ja punasena

Konverentsi vaheajal näidati 2003. aastal tehtud dokumentaalfilmi „Keelekümblejad“, kus kolmanda klassi vene kodukeelega lapsed vaidlesid tuliselt selle üle, kas mängupüssiga võib inimest sihtida. Emotsionaalne pinge oli kõrge, kuid lapsed rääkisid kõigest ikkagi ainult eesti keeles ega kasutanud vene keelt isegi kogemata mitte. Kõigest kolme aastaga olid nad saanud eesti keele nii hästi selgeks.

Pärast filmi rääkisid kunagised kümblusklasside lapsed veebi kaudu, kuidas neil on elus läinud. Oli neid, kes elasid välismaal ja said seal väga hästi hakkama, oli neid, kes olid jõudnud Eestis kõrgetele ametikohtadele, oli kodanikuaktiviste. Mitmed neist arvasid, et eesti ja vene lapsed võiksid õppida ühes ja samas koolimajas, olgu siis eraldi klassides, nii et vene lastel on keelekümblus ja eesti lastele tavaline õpe, kuid pakuti ka segaklasse, kus eesti ja vene lapsed oleksid ühes klassis koos ja toimuks kahepoolne keelekümblus.

Liigutav oli vaadata, kuidas kõik kunagised Läänemere gümnaasiumi keelekümblusklasside õpilased tervitasid oma sõnavõtu lõpus oma kümblusõpetajat Maire Kebbinaud, samuti keelekümbluse Eestisse toojaid Peeter Mehistot ja Irene Käosaart.

Keelekümblus eesti õppekeelega koolides

Meie vene koolides on keelekümblus üsna levinud, kuid eesti õppekeelega koolides mitte kuigivõrd. Ainult Kuristiku ja Jüri gümnaasium on sellega esile tõusnud, et neil õpitakse mõningaid õppeaineid inglise keeles, kuigi seadus lubab kõigis koolides õppida 40% õppeainetest mis tahes keeles. Inglise kolledži direktor Toomas Kruusimägi meenutas, et üksikud õpetajad on siiski kasutanud kümblusmeetodit juba väga ammu. Näiteks kui tema käis Westholmi gümnaasiumis, ei tõlkinud tema inglise keele õpetaja mitte midagi eesti keelde ja see meetod töötas juba siis väga hästi.

Huvitav näide on eesti õppekeelega Tallinna kunstigümnaasium, kus keelekümbluses on 250 muukeelset õpilast, peamiselt vene lapsed, aga esindatud on ka tai, süüria, korea, suahiili, urdu, itaalia keel. Kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults märkis, et lapsevanemate ebakindluse ületamiseks on vaja neile näidata, kui palju on keelekümblus lapsele juba andnud. Näiteks kui lapsevanemad näevad arenguvestlusel, et nende laps räägib õpetajaga vabalt eesti keeles, on nad olnud pisarateni liigutatud. Sults lisas, et esile tuleb tõsta ka seda, et kümblusklasside lapsed on tavaklasside lastest aktiivsemad küsimuste esitajad ja ettepanekute tegijad, sest kümbluses kasutatakse nii palju aktiivõpet.

Nõudlus arenguhüppe järele on suur

HARNO õppekava ja õppevara osakonna juhataja Kristjan Oad rõhutas, et Eesti on riik, kus on hea elada, sisseränne edaspidi kindlasti kasvab ning nõudlus keeleõppe arenguhüppe järele on suur. Oad ütles, arendades lõimitud aine- ja keeleõpet, anname me eestlusele hoogu juurde ja tähtsamat tööd Eestis ei olegi.

Ta ütles, et sisserändajatel on võimalus saada eestlasteks, ja andis ka eestlase 21. sajandile vastava definitsiooni – eestlane on see, kes oskab eesti keelt ja tahab, et Eestil läheks hästi. Ta soovitas naeratada kõigile, kes räägivad eesti keelt vigadega, ja rõõmustada, et nad õpivad eesti keelt.

HTM-i mitmekeelse ja kaasava hariduse osakonna juhataja Ingar Dubolazov tõi välja, et keeleõppe arenguhüpe eeldab suuremat rahatoetust ja Euroopa Liidu uuel rahastusperioodil saabki Eesti EL-i tõukefondi keeleõppevaldkonna arendamise vahenditest 46 miljonit eurot, millest 16–17 läheb keeletehnoloogia ja täiskasvanute keeleõppe arendamiseks ning 30 miljonit ülikoolide jõustamiseks, et nad töötaksid koolide jaoks välja kõige nüüdisaegsemaid keeleõppe materjale ja viiksid läbi vastavaid koolitusi. Teiseks jätkub ministeeriumil töö projektiga „+1 õpetaja“, milles saavad vene õppekeelega lasteaiad ja koolid tellida endale professionaalse eestikeelse lisaõpetaja. Kolmandaks on ministeeriumil kavas muuta muukeelsete õpilastega koolide töötingimusi vabamaks, seda näiteks täiendavate eesti keele tundide, õpiabitundide ja keeleõppe tasemerühmade osas. 

Paralleelkonverents

LAK-õppe konverentsi ettekandeid saatsid küsimused ja kommentaarid Vimeo vestlusruumis, nii et seal toimunud mõttevahetust nimetati tagantjärele isegi paralleelkonverentsiks. 

Kui Virve-Anneli Vihman rääkis keele omandamise psühholoogilistest protsessidest, siis arutati, kuidas see kõik toimub kakskeelse lapse puhul, kas uut keelt on parem õppida lapse või täiskasvanuna jms. Kui varasemalt on üsna järjekindlalt väidetud, et kõige lihtsamini saab inimene uue keele selgeks enne kümnendat eluaastat, siis sellel konverentsil osalenud täiskasvanute eesti keele õpetajad ei olnud selle väitega päris nõus. Nad kirjutasid vestlusruumi, et täiskasvanu suudab uue keele ühe-kahe aastaga selgeks saada. Näiteks vahetusõpilased on saanud.

Tekkis ka mõttevahetus selle üle, millal rakendati Eestis keelekümblust esimest korda. Väideti, et enne keelekümbluse riiklikku programmi, mis käivitati 22 aasta tagasi, katsetati kümblust Aseris, Kohtla-Järvel ja Tartus (Annelinna gümnaasium) ja et juba 1992. aastal kirjutas Ülle Rannut nende koolide tulemustest ülevaate.

Vestlusruumis tõsteti esile ka keelekümbluse meetodi seost reformpedagoogika põhimõtetega: aktiivõpe ja mängude kaudu õppimine, learning by doing, rühmadena õppimine ja rühmas üksteise aitamine jms. Kaks aasta tagasi jõudsid need reformpedagoogika printsiibid meie vene õppekeelega koolide kümblusklassidesse.

Küsiti, kas keelekümblus on kõigile lastele jõukohane. Vastus oli, et kellel läheks raskelt emakeelses õppes, sellel on raskem ka keelekümbluses – vahet pole.