Lennukaaslased loovad uut riigigümnaasiumi

Sügisel avatava Tabasalu riigigümnaasiumi direktor Grete-Stina Haaristo ja õppejuht Jüri Käosaar on mõlemad „Noored kooli“ 9. lennu vilistlased. „Kui vaja, tuleb ka vaielda, aga tänu ühistele arusaamadele kooli alusväärtustest mõistame üksteist pika sissejuhatuseta,“ kirjeldavad Haaristo ja Käosaar oma koostööd. 

Sarnaselt teiste koolidega tuleb distantsilt tööd teha ka uue riigigümnaasiumi loojail. Kas kool saab ikka õigeks ajaks valmis? Mis on parajasti käsil?

Grete-Stina Haaristo: Võib vist öelda, et meil on kõik asjad korraga käsil. Kui eelmine aasta kulus pigem kontseptsiooni väljamõtlemisele, teistelt koolidelt õppimisele ja arutlustele, mis meie koolis olema peab, siis nüüd otsime inimesi, kes hakkavad seda kõike ellu viima – nii õpilasi kui õpetajaid.

Kool kerkib ja ehitus on graafikus. Toimuvad veel hanked: IKT-vahenditele, toitlustaja leidmiseks jm. Hästi palju on abikäsi, kuna RKAS jääb koolimaja eest vastutama.

Jüri Käosaar: Õpilaste sisseastumise põhiosa on lõppenud, on veel mõned järelkajad. Kohe algab õpetajate valik. Taustal valame ideid dokumendi vormi – õppekava koostamise ja üldse igasuguse paberimajandusega.

Õnneks ei ole pandeemia meie plaane mõjutanud. Ei ole vahet, kus arvutitööd teeme. Õpilastega vestlustest jäi 180-st vaid umbes 15 Zoomi, sest tulid piirangud.

Kuidas õpetajate konkurss sujus? Kas teile tuleb ka „Noored kooli“ rahvast?

Grete-Stina Haaristo: Kuna tähtaeg pole kukkunud, ei tea me veel täpselt öelda, kuidas sujus. Ilmselt laekub ka viimasel hetkel avaldusi. Aga loodusteaduste õpetajaid peab vist küll hakkama eraldi otsima.

„Noored kooli“ taustaga inimesi kandideerijate seas on. Oleme lähtunud põhimõttest, et meie õpetajaskond oleks hästi mitmekesine. Kui juba juhtkonnas on kaks „Noored kooli“ suhtumisega inimest, siis õpetajaskond võiks olla parimas mõttes kirjum ja peegeldada läbilõiget ühiskonnast.

Pala koolis oli meil kolm-neli põlvkonda ja see oli ülimalt äge, sest asjad kaaluti igast küljest läbi ja jõuti kuldse keskteeni. Kui koguksime nüüd kokku ainult noored õpetajad, siis tõmbaksime ise endale vee peale, sest põleme kiiresti läbi. Nii et tahame väga erineva tausta, vanuse, kogemuse ja pädevustega inimesi. Teatud väärtused peavad kõigil muidugi samasugused olema, eks me värbamise ajal vaatame, kas õpetaja on valmis teistmoodi lähenema.

Jüri Käosaar: Kandideerijate seas on „Noored kooli“ vilistlasi, kuid neile me mingisugust eelist ei tee, täpselt sama maatriks tuleb kõigil läbida. Esimeses voorus ei ole me CV-d küsinud, pärime pigem motivatsiooni ja kogemuste kohta.

Kuidas kaks „Noored kooli“ sama lennu vilistlast ühe kooli etteotsa sattus?

Grete-Stina Haaristo: Sain aru, et Palal ma igavesti ei tööta ja tahan hariduses endale veel mingi ägeda väljakutse leida. Mõtlesingi riigigümnaasiumile. Tabasalu muutus mulle nii atraktiivseks, et otsustasin kohe kandideerida. Konkursil oli 19 kandidaati ja kolm vooru ning iga kord mõtlesin, et ilmselt mina nüüd edasi ei saa. Aga ikka sain ja see tegi mind väga õnnelikuks. Aasta tagasi, kui eriolukord välja kuulutati, osutusingi valituks.

Tahtsin, et suve alguseks, kui mul Pala koolis töö läbi saab, leiaksin vähemalt ühe meeskonnaliikme õppejuhi näol. Oleme Jüriga kunagi riigigümnaasiumimõtet põrgatanud. Nii kutsusingi teda õppejuhiks, aga Jüri ütles esimese hooga ära.

Jüri Käosaar: Olin tollal Rae valda rajatud uue Kindluse kooli õppejuht ja ütlesin tõesti, et ma ei tule. Aga mingil ajal sain aru, et minu tugevused, huvid ja Kindluse kooli vajadused ei jookse hästi kokku. Siis tuligi Tabasalu gümnaasiumi töökuulutus ja uurisin Grete-Stinalt, kas tal on inimene juba olemas. Kandideerisin. Meie ühised ideed tekkisid juba kahe aasta eest, kui Kohtla-Järve riigigümnaasiumisse kandideerisime, kuid seal valituks ei osutunud.

Mõtleme ühtemoodi ja täiendame teineteist. Mina ajaloolasena vaatan natuke sügavamalt kultuuriaineid, Grete-Stina bioloogina jällegi loodusteadusi. Õppekava ehitades on hea mõtteid vahetada.

Kuivõrd ühine taust ja meelelaad aitab vältida mõttetuid vaidlusi, või tuleb vaidlused ikka ära pidada?

Grete-Stina Haaristo: Kui Jüriga töölepingu sõlmisime, oli meil jutuks, kas see hakkab kuidagi meie töösuhet segama, et tunneme üksteist juba nagu mõnda aega ja oleme sõbrad. Jüri ütles, et kui on vaja vaielda ja tülli minna, siis vaidleme ja läheme tülli, kuid ärme hoia tagasi, kui on vaja asju arutada. Aga meil ei ole senimaani üldse erimeelsusi olnud. Seepärast ongi hea võtta tööle inimene, keda juba tunned: saad ära jätta eeltöö, kus seletad pikalt mingit oma mõtet.

Kooli alusväärtustest või sellest, kuidas näeme haridust ja mis on õpilasele kõige parem, ei pea me üldse rääkima, vaid saame minna konkreetselt selle juurde, mida teha, et asjad ellu viia. Saame asuda kohe tegudele. See hoiab palju aega kokku.

Meie mõttemuster on küll erinev, Jüri on hästi süsteemne, tema pea kogu aeg arvutab midagi! Mina ei ole selline süsteemne inimene, aga väärtused ja arusaam haridusest on üks ning see teeb asjad lihtsaks.

Jüri Käosaar: Oleme suuremad hõõrumised minevikus ära hõõrunud ja igasuguses olukorras teineteist näinud. Ütlesin Grete-Stinale kohe alguses, et ta teab minu kiikse ja seda, et võin vahel väljenduda reljeefselt. Ma ei mõtle halvasti, aga ütlen vahel kiiremini, kui jõuan mõelda. Nüüd olen end teadlikult vaos hoidnud. Mina tean jällegi Grete-Stiina konnasilmasid. Mingites asjades oleme vaielnud, aga selliseid inimeseks olemise hõõrumisi meil palju ei ole.

Kui ma räägin mingi dokumendi kirjutamisest, siis tean, et Grete-Stina saab minust poolelt sõnalt aru.

Millistele põhimõtetele uus riigigümnaasium tugineb?

Jüri Käosaar: Esimene põhimõte on muidugi see, et oleme kõik – õpetajad, õpilased, administraator, kohvikutöötajad ja teised – õppija jaoks. Meie eesmärk on õppija terviklik areng.

Õppekorralduses lõhume ära seinad ainete vahel. Kui praegu on õpilase tunniplaanis ajalugu, kirjandus, siis meie paneme need kokku kultuuriteaduste valdkonnaks ja õpetajad vaatavad ise, kuidas õpet korraldavad. Aluseks on riiklikud õpiväljundid, aga neid ei pea nii ainekeskselt vaatama.

Näiteks renessansi puhul räägib ajalooõpetaja poliitilisest ajaloost, kirjandusõpetaja kirjanduse vaatest. Tegelikult on ju kõikides ainetes täpselt sama õpiväljund, aga seost ei ole tekkinud. Meie eesmärk on lõimida ained väljundipõhiseks. See ei tähenda muidugi, et kõike tuleb lõimida lõimimise pärast, aga tuleb vaadata, kust leiab kontakte, et tekiks tervik.

Kolmas suur sammas on valikuvabadus, millega käib paratamatult kaasas vastutus. Oleme võtnud vastu otsuse, et 15 kursust ehk siis veidi alla ühe kuuendiku gümnasisti teekonnast on valikained, mille ta paneb täiesti ise kokku. Meil ei ole suundasid, oleme pannud riikliku õppekava miinimumprogrammile natuke ise juurde – matemaatikat, keeli ja õppija võimestamise mooduli –, aga ülejäänud 15 kursust valib ta meie pakutavatest valikainetest kolme aasta jooksul.

Nagu Grete-Stina on öelnud, gümnaasiumi eesmärk ei ole spetsialiseerumine, saad katsetada. Kes aga tahab spetsialiseeruda, saab seda teha. Näiteks üks valikainete pakkuja on TalTech ja kui sind huvitab näiteks IT, saad endale selle valdkonna kokku panna.

Õpilased, kellel ei ole veel nii selget teadmist, saavad valida ja kogeda, kas meeldib või mitte. Äkki õnnestub vähemalt mõnel õpilasel kõrgkooli minnes vältida pettumust, et valitud eriala pole üldse see, mida ta lootis.

Grete-Stina Haaristo: Hästi oluline on paindlikkus ja individuaalne lähenemine, see laieneb ka õpetajatele. Eks me kõik ole natuke erinevad ja vajame töötamiseks ja õppimiseks isesuguseid tingimusi, proovime seda koolis igati arvestada.

Üks oluline asi, millele keskendume, on see, et kuigi räägime üldpädevustest, kaovad need ikkagi kuskile ära. On justkui iga õpetaja asi oma aine raames neid anda, aga süsteemset lähenemist pole. Õpilase võimestamise mooduli läbivad kõik Tabasalu gümnaasiumi õpilased ja kolme aasta jooksul õpivadki õppima õppimist, ajaplaneerimist, eesmärkide seadmist, eneseanalüüsi, rahatarkust, karjääriplaneerimist – asju, mille kohta tihti ütleme, et neid meile koolis ei õpetatud. Tahame, et mitte ükski meie vilistlane ei saaks niiviisi öelda.

Mida te oma varasemalt tööteelt kaasa võtsite?

Grete-Stina Haaristo: Palal oli meil hästi tore kollektiiv, kõik pingutasid ühise eesmärgi nimel. Tähtis oli inimlik suhtumine, hoolimine, rääkimine ja kuulamine, kogukonna kaasamine. Eks siin Tabasalus on mõnes mõttes keerulisem. Me ei saa öelda, et oleme väike maakool ja see on kogukonna keskus. Aga endiselt usun, et ka siin on võimalik kogukonnavaimu tekitada. Võib-olla alguses rohkem koolis sees, aga järjest haarates väljastpoolt inimesi kampa.

Jüri Käosaar: Minu „töölapsepõlv“ jääb Kiviõli 1. keskkooli. Võtan sealt kaasa õpilasekesksuse ja lõiminguusu: õppekavast saab väga palju kokku panna, kui eesmärk on õpiväljund, mitte aine.

Töötan väikse koormusega ka Tallinna ülikoolis, kust olen saanud armastuse tõenduspõhisuse vastu: kas me teame või arvame, ja kui teame, siis mille põhjal väidame, et teame.

Uute asjade puhul on oluline juba eos läbi mõelda, kust saame andmed, mis kinnitavad meie teooriaid või lükkavad need ümber. Selline süsteemsus ja andmetega töötlemine käib mul kuklakompuutris kogu aeg. Juba mõtlen, mida õpilaste ja õpetajate käest küsida, et saaksime kohe alguses anda kõige paremas mõttes hinnanguid, kuidas meil läheb, et me ei tegeleks probleemidega alles siis, kui need probleemiks muutuvad. Kuna läheme üle mentorgruppide, mitte klasside peale, siis millist andmestikku peaksime igal nädalal korjama, mis annaks meile indikatsioonid, kui kellelgi hakkab probleem tekkima.

GRETE-STINA HAARISTO

• 2015–2017 „Noored kooli“ 9. lend
• 2015–2017 Pala kooli õpetaja
• 2017–2020 Pala kooli direktor
• Alates 2020 märts – Tabasalu gümnaasiumi direktor

JÜRI KÄOSAAR

• 2015–2017 „Noored kooli“ 9. lend
• 2015–2019 Kiviõli 1. keskkooli õpetaja
• 2020 jaanuar–juuni Kindluse kooli õppejuht
• Alates 2018 Tallinna ülikooli kooliarenduse konsultant
• Alates 2020 juuli Tabasalu gümnaasiumi õppejuht

Mida hindate teineteise juures kõige rohkem?

Grete-Stia Haaristo: Hindan Jüri süsteemset lähenemist, analüüsioskust ja et tema siht on alati efektiivsus. Ükski meie tegevus ei saa alata enne, kui Jüri on saanud vastuse küsimusele „Mis on selle eesmärk?“. 

Jüri Käosaar: Grete-Stina juures hindan kõige rohkem seda, kuidas ta näeb kõikide otsuste juures ennekõike inimest, tema soove, vajadusi ning huve.