Miks on eestikeelsesse lasteaeda vaja eesti keele õpetajat?

Eesti õppekeelega Tallinna Tuule lasteaias Lasnamäel on tervelt kaks kolmandikku lastest muukeelsed, neist valdav osa vene kodukeelega. Õpetajate jaoks on suur väljakutse õppekasvatustöö ja laste kooliks ettevalmistamisega toime tulla.

Õppealajuhataja Imbi Raasuke räägib, et veel viis aastat tagasi oli igas rühmas neli-viis muukeelset last, kes valdavalt eestikeelses keskkonnas olid sunnitud eesti keelt kasutama. „Rühmaõpetajad said õppetegevusi läbi viia õppekavapõhiselt. Iga aastaga on aga teise kodukeelega laste osakaal lasteaias suurenenud ja praegu on igas rühmas ülekaalus peamiselt vene keelt kõnelevad lapsed. Õpetajad ei saa sellises olukorras enam hakkama.“

Direktor Marian Vares lisab, et kui mõelda muukeelse lapse all teisest riigist tulnut, kes paariks aastaks Eestisse kolib, piisab sellest, et ta õpib eesti keeles aru saama lihtsatest korraldustest ja viisakusväljenditest. „Meil aga on tegemist lastega, kes on Eestis sündinud ja kasvanud, elavad siinses kultuuriruumis ning kavatsevad minna eestikeelsesse kooli – neile nii vähesest keeleoskusest ei piisa.“

Direktori sõnul on lasteaia töökeel eesti keel ja õpetajad räägivad nii õppetegevusi läbi viies kui vabal ajal lastega eesti keeles. „Nii suure muukeelsete laste osakaalu puhul jääb sellest keelekeskkonna loomisel aga väheks. Vene lapsed, kes on lasteaias enamuses, suhtlevad ja mängivad vabal ajal oma emakeeles. Oleme püüdnud võtta rühma mitte üle 22 lapse, aga sedagi on liiga palju, et õpetajad jõuaksid iga lapsega individuaalselt keelt õppida. Ka koolis toimub ju keeleõpe väiksemates rühmades, et see oleks tulemuslik.“

Kas ei ole seadust, mis seda olukorda reguleeriks?

Imbi Raasuke: Koolieelse lasteasutuse seaduses on küll kirjas keha-, kõne-, meele- või vaimupuudega ning eriabi või -hooldust vajavad lapsed, kuid keeleline erivajadus seal ei kajastu. Riiklikus õppekavas on rõhk eesti keele õpetamisel vene õppekeelega lasteaias. Eestikeelses rühmas peaks õpetaja õppekava järgi hakkama saama mõnele muukeelsele lapsele eesti keele õpetamisega. Varem saigi, aga nüüdseks on paljudes eestikeelsetes lasteaedades ja rühmades muukeelsed lapsed ülekaalus, kuna venekeelsed pered soovivad, et laps õpiks eesti keelt. Iga muudatus nõuab ressursse: teadmisi, oskusi ja vahendeid. Leian, et rühma suurus peab sõltuma muukeelsete laste arvust rühmas ja neile lastele tuleb vajadusel pakkuda tugiteenust.

Selline olukord mõjutab ju mitte ainult vene, vaid ka eestikeelseid lapsi.

Imbi Raasuke: Seda küll. Eestlastest lapsevanemad on rahulolematud ja mures, sest õpetajad peavad õppekava lihtsustama-lahjendama ning pühendama üha rohkem tähelepanu vene keelt kõnelevatele lastele. Vene pered seevastu kogevad, et muukeelseid lapsi on rühmas palju ja laps ei hakka kohe eesti keelt rääkima. See probleem ei puuduta ainult Lasnamäed, vaid ka teisi Tallinna ja Ida-Virumaa lasteaedu.

Marian Vares: Võiks ju seada piiri, et üle seitsme muukeelse lapse rühma ei võeta. Sellega aga võtaksime ära võimaluse neilt, kes soovivad, et laps käib eestikeelses lasteaias. Meie piirkonnale mõeldes ei olegi siin piisavalt eestikeelseid lapsi ja maja jääks tühjaks.

Imbi Raasuke: Lugesin kunagi kokku, et Lasnamäel on nelja suure lasteaia jagu lapsi, kelle emakeel on eesti keel. Samas on tublisid vene peresid, kes lapse keeleõpet toetavad või on lausa eraõpetaja võtnud. Kui varasematel aastatel, mil lasteaeda valiti peamiselt elukoha järgi, võis tunda vanemate huvi puudumist või ükskõiksust eesti keele omandamise vastu, siis nüüd on suhtumine palju muutunud.

Marian Vares: Vanemate soovi, et laps omandaks eesti keele ja läheks eesti kooli, tuleb tunnustada. Lapsevanemad muutuvad järjest teadlikumaks ja nende keeletase paraneb iga aastaga – 80% teeb lapse arenguvestluse eesti keeles. Venekeelseid lasteaedu on Lasnamäel palju, pere saab panna lapse kolme lasteaia järjekorda ja valib lõpuks just eestikeelse lasteaia. Eestikeelsetel lasteaedadel on üldiselt hea maine.

Kas keelekümblusrühmade loomine aitaks?

Marian Vares: Oleme kaalunud eri variante. Proovisime eesti keele huviringe, aga sellest jäi väheks. Projekti „Professionaalne eestikeelne õpetaja rühmas“ me ei kvalifitseeru, sest oleme eesti õppekeelega lasteaed.

Kuna me ei taha lasteaeda vene keelt veel rohkem juurde tuua, oleks täielik keelekümblusmetoodika ainus võimalus. Siin saab takistuseks rühmade komplekteerimine. Lasteaias käib ka eestikeelseid lapsi, aga neist ei saa üheski vanusegrupis tervet rühma täis, pealegi oleks sel juhul loomulik eestikeelne keskkond veel väiksem. Praegu on lapsed rühmades vanuse järgi, siis tuleks teha liitrühmad. Teine küsimus on pedagoogide valmisolek. Keelekümblusrühmas on töö väga intensiivne, kas iga õpetaja on selleks valmis?

Imbi Raasuke: Küll aga võiks rohkem keelekümblusrühmi olla vene õppekeelega lasteaedades. Tallinna linna statistika järgi on Lasnamäe 29 lasteaias 18 keelekümblusrühma, neist ainult viis vene lasteaias. Sellel on mitmeid põhjusi: kas ei leita õpetajaid, ollakse rutiinis kinni vmt. Loodame, et see muutub.

Millise lahenduse te leidsite?

Marian Vares: Saime aru, et meil jääb inimestest, teadmistest, oskustest puudu ja tuleb midagi ette võtta. Lastevanemate hulgas läbi viidud küsitlusest selgus, et muukeelsed pered soovivad, et laps õpiks lasteaias eesti keelt ja läheks eestikeelsesse kooli, aga vene lasteaedades on vähe võimalusi keel selgeks saada. Kutsusime ümarlauda kokku oma piirkonna eestikeelsed lasteaiad ja uurisime, kas neil on sama mure ja mida nemad on teinud. Otsustasime liituda Tallinna haridusameti ja Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi muutuste juhtimise koolitusprogrammiga, kus võtsimegi oma lasteaia planeeritud muutuseks eesti keele õppe teema. Seadsime eesmärgiks võtta tööle kaks eesti keele õpetajat, kes õpetavad muukeelseid lapsi süvendatult väikestes rühmades ja individuaalselt. Rühmaõpetajad saavad tänu sellele pühendada rohkem aega eesti lastele.

Imbi Raasuke: Üks ümarlaud toimus meil koos Tallinna õppenõustamiskeskusega teemal, kuidas hinnata muukeelse lapse arengut, sealhulgas keele arengut. Selgus, et neid hindamiskriteeriume alles töötatakse välja.

Kas teil õnnestus õpetajad leida?

Marian Vares: Jah, leidsime kaks toredat õpetajat. Üks on kogenum lasteaia valdkonnas, teine on rohkem tuttav keelekümblusmetoodikaga. Meil on seitse aiarühma, mis on kahe õpetaja vahel ära jagatud. Nüüd on igas aiarühmas justkui üks õpetaja juures, sest keele õpetamine peab olema rühma õppekava ja teemadega kooskõlas.

Imbi Raasuke: Ka rühmaõpetajate töö tuli seetõttu pisut ümber korraldada, samuti läbi mõelda, kuidas liikumis- ja muusikaõpetaja saavad eesti keele õpetajatega paremini koostööd teha. Lastevanemate küsitluses oli küsimus ka selle kohta, kui palju vanemad on valmis last toetama. Pooled vastasid, et nad on selleks valmis. Vanemate roll on tohutult suur, keelt saabki õpetada ainult koostöös koduga. Eesti keele õpetajad saadavad lasteaias läbi võetud teemad ja harjutused Eliisi kaudu ka vanematele, et nad saaksid lapsega kodus kõik üle korrata.

Sel aastal oleme pööranud palju tähelepanu varajasele märkamisele. Kuna meil majas logopeedi ei ole, palusime Tallinna õppenõustamiskeskuse spetsialistidel lapsed üle vaadata. Selgus, et kolmandik neist vajab logopeedi tuge, kusjuures venekeelsete laste abivajadus on suurem, sest nende emakeel on jäänud toeta. Laps saab teist keelt õppida siis, kui esimene keel (kodukeel) on arengukohaselt omandatud. Keeleõpe vajab kõrvale tugiteenuseid, mistõttu tugispetsialistid peaksid olema lasteaias või vähemalt regulaarselt kohal käima, et anda juhiseid rühmaõpetajatele. Ka eestikeelsete laste keeleõpe vajab sageli toetamist.

Kuidas eesti keele tegevusi läbi viiakse?

Imbi Raasuke: Õpetajad töötavad erinevalt. Üks õpetaja viib tegevusi rohkem läbi rühmaruumis, teine keeletoas. Rühmas toimub keeleõpe igapäevategevuses ja olukorras, kus laps keelt päriselt kasutab, aga spetsiifilist lähenemist jääb väheks. Keeletoas on õpe sihipärane ja süsteemne, aga laps ei saa õpitut ehk kohe rakendada. Õhtupoolikul tegelevad mõlemad õpetajad lastega ka individuaalselt või väikestes gruppides, et igaüht võimalikult palju toetada. Praegu õpetajad veel otsivad parimat viisi. Tuleb jälgida ka seda, et me last tegevustega üle ei koormaks ning tal jääks aega ka mängida ja niisama olla.

Kas lapsed oskavad eesti keelt nüüd paremini?

Imbi Raasuke: Alustasime sügisel, aga esimesi edusamme on juba näha. Me ei arvanudki, et eesti keele õpetajate tulekuga muutub kõik nagu võluväel. Iga muutus võtab aega. Arvan, et kui eakohaselt arenenud laps saab lasteaias neli aastat järjest kaks korda nädalas 20–30 minutit toetatud keeleõpet koos individuaalse tööga, on ta võimeline viimases rühmas eakaaslaste ja täiskasvanutega eesti keeles suhtlema ning eestikeelsesse kooli minema.

Marian Vares: Enamik meie lastest lähebki eestikeelsesse kooli. Oleme vanematele öelnud, et kui pere sellise otsuse teeb, peab ta olema võimeline last ka toetama. Kindlasti ei ole meie laste keele tase võrdne eesti laste omaga. Kui töötasin veel rühmaõpetajana, oli minu rühmas üks matemaatikas väga nutikas vene poiss, kes kõik arvutusülesanded kiiresti ära tegi. Kevadises koolieelikute arengutestis oli aga tekstülesanne, millest ta keeleliselt aru ei saanud ning sai tulemuseks nulli. Kui sama ülesanne oleks talle antud vene keeles või numbritega, oleks ta selle nagu muuseas ära lahendanud. Seepärast ongi vaja keeleoskusele tugev põhi panna.

Ütlesite, et muukeelsete laste suur osakaal on paljude lasteaedade probleem. Kui saaksite praeguses süsteemis midagi muuta, mida muudaksite?

Marian Vares: Võtaksin vastu määruse, et muukeelne laps eesti õppekeelega lasteaias on rühmas vähemalt kahe lapse eest. Tänu sellele saaks ta rohkem ja süvendatud keeleõpet.

Imbi Raasuke: Kutsuksin haridus- ja teadusministeeriumi üles määratlema ka keelelise erivajaduse ja selle õppe toetamise eestikeelsetes lasteaedades ning tagaksin lastele, kellel on takistusi keele omandamisel, lasteaias tugiteenused. Samuti püüaksin vanemaid rohkem kaasata ja motiveerida.

Tähtis on ka vene lasteaedu järele aidata. Osa vene peresid paneksid lapse hea meelega venekeelsesse lasteaeda, kui seal õpetataks tõhusamalt eesti keelt. Asi on juba paremuse poole läinud, kõigis Lasnamäe lasteaedades on vähemalt üks eesti keele õpetaja, kes teeb seda tööd keeleringina, paljud lasteaiad on liitunud projektiga „Eestikeelne õpetaja venekeelses rühmas“. Arvan, et peab olema mitmesuguseid võimalusi ja variante vastavalt sellele, mida vanemad ootavad ja milline on õpetajate ettevalmistus. Usun, et tulevikus ei jaga me lasteaedu enam eesti ja vene lasteaedadeks ning hea alushariduse saanud laps võib jätkata haridusteed ükskõik millises koolis.

Eesti keele õpetajad oma tööst

Merle Pöder:

Mina töötan kahe 3–4-aastaste ja kahe koolieelikute rühmaga.

3–4-aastastega tegutseme eesti keeles kord nädalas terve päeva rühmaruumis. Jagan lapsed väikestesse gruppidesse ja tegelen iga grupiga paarkümmend minutit. Ülejäänud aja vaatame raamatuid, joonistame, mängime, teeme asju, mis lastele meeldivad. Rühmas töötamise eelis on, et laps saab olla talle tuttavas ja turvalises keskkonnas, mis on just väikeste puhul tähtis.

Koolieelikud võtan kaks korda nädalas keeletuppa, kus ma keelekümblusmetoodika põhimõtete järgi räägin lastega ainult eesti keeles. Seal ruumis on meil n-ö rääkivad seinad ja palju huvitavaid õppevahendeid. Näitan projektorist ekraanile pilte, õpime sõnu ja väljendeid ka kõnekaartide abil. Hästi palju panen rõhku dialoogile. Kui laps vastab mulle vene keeles, peegeldan talle alati eesti keeles tagasi. Vigadele ma tähelepanu ei pööra, tähtis on, et laps julgeks rääkida, siis ta kõne areneb. Ükski laps ei ole mulle veel öelnud, et eesti keel on raske.

Ma ei võta gruppi üle nelja lapse. Mida vähem lapsi korraga tunnis on, seda individuaalsemalt saan neile läheneda ja igaüks saab rohkem sõna. Tund on mul ette valmistatud, aga kui lapsi huvitab muu teema, lähen nendega kaasa.

Põnev on töötada nii väiksemate kui ka suurematega. Mõlemas grupis on lapsi, kellel on küllalt suur sõnavara ja kes tahavad rääkida. On ka neid, kelle puhul on näha, et teda ei toetata kodus piisavalt, ei korrata ülesandeid, mida ma vanematele saadan. 

Oleme teise eesti keele õpetajaga arutanud, et kui rühmas on iga nädal uus teema, on tempo vene kodukeelega lapse jaoks liiga kiire ja ta ei saa asju selgeks. Järgmisest aastast tahaks võtta kuu aega järjest üht teemat, mille peale saab kasvatada uusi teadmisi, samas korrata kogu aeg vanu.

Minu jaoks on oluline, et mul tekiks lapsega usalduslik suhe. Selle loomine on võtnud mõnega vähem, mõnega rohkem aega. Liiga vara on veel oma tööle hinnangut anda, aga näen, et olen suutnud lastes eesti keele vastu huvi äratada. Kõige suurem areng on toimunud laste suhtumises ja soovis eesti keelt õppida. Nad on hakanud aru saama, et eesti keel ei ole ainult käskude-keeldude keel, vaid selles saab ka mängida ja toredaid asju teha.

Kaire Kotkas:

Mina tegelen 4–5- ja 5–6-aastaste lastega. Töötame lastega keeletoas, kuhu nad tulevad nagu teise keelekeskkonda: lülitavad end ümber ja püüavad rääkida eesti keeles. Paremini keelt oskavad lapsed võtan tundi gruppidena, nendega, kellel keelebaasi pole, tegelen kahekaupa või individuaalselt.

Töötasin varem lasteaias, kus olid keelekümblusrühmad, ja olen käinud paljudel koolitustel – näen, et see metoodika sobib lastele väga hästi.

Lapsele ei jää asjad ühekorraga meelde, seepärast alustame iga tundi kordamisest. Rutiin on keeleõppes väga tähtis, aga kasutan ka palju mängulisi võtteid: mänge, tantse, laule, laulumänge.

Koolitustel olen õppinud, et koos käelise tegevusega omandab laps sõnu ja väljendeid paremini, seepärast meisterdame, joonistame, värvime hästi palju. Vaatame pilte ning jutustame sellest, mida näeme, lasen lastel küsimustele vastata ja sõnu välja kirjutada. Lisaks kasutame digitaalset jutupliiatsit, puslesid, õppemänge, vaatame õppevideoid.

Suur osa materjalidest tuleb õpetajal ise teha, mille peale kulub palju aega. Arvan, et keelekümbluse materjalid võiksid olla paremini kättesaadavad ja neid võiks rohkem jagada. Jutupliiatsi juurde kuuluvad rääkivad raamatud on praegu mõeldud ainult keelekümblusrühmadele. Kui me tahame, et kõik lapsed eesti keelt oskaksid, võiks riik luua ühtse süsteemi ja keeleõpet igakülgselt toetada.