Mõtted ja võimalused täielikult eestikeelsele õppele üleminekuks aastaks 2035
Tallinna kunstigümnaasium on eesti õppekeelega kool, kus õpib 840 õpilast, neist neljandiku kodukeele on vene keel. Vene kodukeelega õpilased õpivad põhikoolis keelekümblusklassides. Tavaklassides õppivaid uusimmigrante on sel õppeaastal kokku ligi 30, lapsed on pärit Kolumbiast, Lõuna-Koreast, Itaaliast, LAV-ist, Pakistanist, Keeniast jne.
Viimase 16 aasta jooksul olen töötanud koolis HEV-koordinaatorina, eripedagoogina, keemia- ja keelekümblusklassi õpetajana ning nüüd koolijuhina. Olen veendunud, et iga kool peab leidma endale sobiliku lahenduse vene kodukeele ja teisi maailma keeli rääkivate laste õpetamiseks. Riik aga peab suutma pakkuda koolidele diferentseeritud lahendusi, sest igale piirkonnale ja koolile ei sobi sama lahendus, täiendavaid ressursse eestikeelsele haridusele üleminekul on vaja kõikidel koolidel. Pakun välja neli võimalust, kuidas on võimalik jõuda eesti õppekeelega koolini.
Keelekümblus
Keelekümblus on keeleõppe metoodika, mis on ennast Eestis tõestanud keeleõppe tõhusa vormina. HARNO pakub keelekümbluse rakendamisel tuge, sh koolitusi, ning HTM on töötanud välja süsteemi, kuidas keelekümblusklasside õpetajaid motiveerida. Tallinna kunstigümnaasium on ainus eesti õppekeelega kool, kus on viimase kümne aasta jooksul avatud igal aastal varajase keelekümbluse klass. Jah, me ei järgi otseselt HARNO koostatud varajase keelekümbluse programmi, kuid kõiki põhimõtteid ja ideoloogiat küll.
Lisaks oleme oma kooli keelekümblust arendanud ja avanud ka inglise-eesti ning vene-eesti osalise keelekümbluse klassid. Nendele puudub riiklik programm. Nendes klassides ei ole kõik ainetunnid eestikeelsed, vaid vastavalt siis kas inglis- või venekeelsed. Selle kohta leiab infot meie kooli kodulehel.
Iga õpetaja on keeleõpetaja
Kaasava hariduse lähtepunktist on kõik õpilased, kelle kodune keel erineb kooli õppekeelest, haridusliku erivajadusega (HEV-õpilased) ja peavad saama täiendavat keeleõpet. Kui õpetaja on ülikoolist või täienduskoolituselt saanud põhjaliku eripedagoogilise ettevalmistuse, toetab see muu kodukeelega õppijaid ainetundides. Õpetajad hakkavad automaatselt oma tööd eesmärgistama ja teistmoodi läbi viima.
On väga oluline, et ülikoolide õpetajakoolituses suurendataks eripedagoogilise õppe osakaalu ning pakutaks täiendavalt väga praktilisi eripedagoogika täiendkoolitusi. Igas klassiruumis on vähemalt 5‒8 eri tasemel õpilaste rühma, lisaks erinevale kodukeelele ka andekaid ja õpiraskustes õpilasi. Et kõik saaksid õppida lähtuvalt oma arengutasemest ja jõuda enda jaoks parima hariduseni, on õpetajal vaja tunnid üles ehitada nii, et need on mitmekesised ning lähtuvad mitmesugustest õpioskustest ja -stiilidest. Eripedagoogilist mõttelaadi omaval õpetajal tuleb see iseenesest ja pole vaja igaks tunniks toota kuus erinevat töölehte.
Iga aineõpetaja on eesti lastele ka keeleõpetaja. Näiteks mina keemiaõpetajana võin öelda, et pooltele täiskasvanutele on keemia senimaani võõrkeel. Iga keemiaõpetaja peab oma tunnis pidevalt selgitama keemiakeelt, nt on suur vahe, kas ma räägin hüdrolüüsist või ainete vees lahustamisest. Kui ma ei ole hüdrolüüsi mõistet õpilastele selgitanud, siis ei saa keegi aru, mida ma tunnis räägin või mida kontrolltöös küsin. Selliseid näiteid võib tuua iga aine õpetaja.
Tugipersonal koos õpetajaga
Meil tuleb kõige enam muu kodukeelega lapsi I kooliastmesse ja 1. klassi. Olen mõelnud, et 24‒30-pealise algklassiga alustamisel on igal juhul mõistlik kohe kaasata tugimeeskond (sh sotsiaalpedagoogid, psühholoogid jne). Alustades ühiselt tundide planeerimist ja läbiviimist, saab klassiõpetaja rohkem teadmisi õppe diferentseerimisest, tugimeeskonna liige aga tutvub kiirelt õpilastega ja saab ennetada suuremate õpi- ja käitumisraskuste teket. Varem või hiljem jõuab kätte aeg, kus klassi ja õpetaja koostöö hakkab toimima ega vaja enam tugimeeskonna toetust.
Näiteks kunstigümnaasiumis on abiõpetajana tööl muusikateraapia koolituse läbinud õpetaja. Enamjaolt aitab ta I kooliastmes keelekümblusklasside muu kodukeelega õpilasi 1. klassis. Olen mõelnud ka tugipersonali laialdasemale rakendamisele I kooliastmes, kuid pole seda teemat veel lõpuni läbi mõelnud.
Eesti keele õpetaja lisaks
Loomulikult on koolidel kasu ka praegu HARNO täiendava meetmena eesti keele õpetaja palkamisest muu kodukeelega õpilastele. See aga tõstatab ka küsimusi, nt kust need kõik õpetajad leitakse ja kas eesti keele õpetamine eraldi ruumis kaasab muu kodukeelega lapsi või mitte. Täiendava võimaluse kasutamine, selle kasu ning mõju hindamine on iga kooli puhul vaja täpselt läbi mõelda.
Miks siis on eesti keele õppele ülemineku sihiks võetud aasta 2035? Teame, et varsti tuleb välja uus õppekava. Uut õppekava hakatakse rakendama 1., 4. ja 7. klassist. Muudatusi ei saa rakendada kohe kõikides klassides. Võib alustada ainult 1. klassidega tuleval õppeaastal, siis jõuavad aastaks 2035 need 1. klassi alustanud lõpetada 9. klassi ja kõik järgmised klassid on alustanud sama programmi alusel eestikeelsena.
Turvalist ja rahulikku keeleõppimise keskkonda on vaja nii õpilastel kui õpetajatel. Kindlasti on vaja õpetajatele pakkuda koolitusi ja vajadusel õpetada esialgu eesti keelt teise keelena edasi või määrata konkreetne üleminekuaeg.
Kehra Gümnaasium on eestikeelne kool, kus 2006. aastal alustati 1. klassis osalise varase keelekümblusega. 2012. aasta sügisel avati esimene varase keelekümbluse klass, kus kogu õppetöö toimub eesti keeles. Klasside tähis on C. Infot selle kohta leiab nii kooli kodulehelt kui ka Vikipeedia artiklist.