Riigieksam, olümpiamängud ja ausus
Milline seos on neil kolmel? Väga otsene! Hiljuti toimunud eesti keele riigieksam ei ole pelgalt eesti keele eksam, vaid midagi palju enamat – see on küpsuseksam. Justkui tunnistus sellest, kas õpilane on valmis ehk küps iseseisvalt maailmaga silmitsi seisma.
Teada on, et selleks eksamiks ei saa „ära õppida“. Saab vaid valmistuda, millega tuleb alustada võimalikult varakult. Mul on tavaks 10. klassi esimeses eesti keele tunnis öelda: „Tänasega algab valmistumine riigieksamiks – kõik tööd, mida teeme, on sammuke ideaalsele eksamisooritusele lähemale.“ See on nagu olümpiamängudeks valmistumine – eeltöö käib mitu aastat ja lõpus on vaid tippvormi lihvimine. See lihvimine toimus küll sel aastal distantsilt, kuid see ei saanud märkimisväärselt eksamiks valmisolekut kahandada.
Distantsilt õpetamine andis palju võimalusi individuaalseks tööks õpilastega, mida kontakttundides polegi lihtne teha. Sain anda kõigile suuliselt tagasisidet nende kirjandite või muude tööde kohta. Sain kõigi õpilastega vestelda ja nende vead läbi arutada. Teistel õpilastel olid samal ajal nn silmaringiülesanded – vaatasid või kuulasid harivaid saateid („Plekktrumm“, „Ööülikool“ jms) või lugesid esseesid ja kirjutasid lühiarutelusid nende kohta. Õpilaste sõnul andis selline individuaalne lähenemine neile kindlustunde, mulle endale tegelikult ka.
See lihvimisperiood andis võimaluse ka ausust õppida. Mina pidin ka muidugi usaldama. Ütlesin oma abiturientidele, et kui midagi muud selle viimase kuuga juurde ei õpi, siis veidike ausust jõuab ikka ära õppida. Töid üle vaadates võisin aususe hindeks küll viied panna. See tegi rõõmu.
Ja siis tuli lõppsooritus – eksam ise. Kõik tulid kohale, keegi ei loobunud! Vaatamata tundele, et õpilased pidanuks eksamiks valmis olema, nägin ikkagi õpilast, kes esimesed poolteist tundi lihtsalt istus, pea käte vahel. Kartsin juba, et näen allaandmist, õnneks läks teisiti. Samas oli õpilasi, kes asusid kohe keskendunult kirjutama. Oli ka neid, kes kirjutasid viimse minutini. Kõik said eksamitöö valmis, keegi ei murdunud.
Oli siis eksam raske? Vaatasin tekste – tundusid lihtsad; vaatasin küsimusi – enam nii lihtsad ei tundunudki. Kirjanditeemad olid toredad. Julgesin mõelda, et nende hulgast leiab küll igaüks sobiva – on ju harjutatud, analüüsitud, tagasisidestatud. Pärast õpilased jagasid muljeid, et oli ikkagi päris krõbe eksam, keskmisest raskem. Kaks kuud tulemuste ootust tundub neile nüüd igavik. Eksam aga on tehtud, minu töö samuti.
Kirjandi juures on kõik asjad toredad: teema teada saamine või valimine on erutav, kirjutamine ise pakub mitu kirgastumise tundi, kõhklused on erutavad ja ka arendavad. (Ahastust kirjutades ja järgnevat katarsist pole ise kogenud.)
Olla kirjandiõpetaja on innukate õpilaste puhul meeldiv ja innustav. Härgamisi edenejate puhul tuleb rahuldus raskest tööst.
Kuid siiski – milleks on eksamikirjand hea? Ükskõik kuidas ka teemasid ei koosta – ikka läheb nii, et saatus ehk hindaja soosib neid, kel õnnestub kirjutada metapoeedina. Teed kuidagi teisiti, oled ehtne poeet või väärtusanalüütik ja kukud käpuli või koguni läbi.
Mulle meeldib selle artikli autori selge jutt ja särav pilk. Ent küpsust ma küll mõõdaksin kuidagi teisiti kui kirjandi läbi. Rakvere 1. Keskkooli ajaloos peab olema seni puuduv koht koolist kirjandivõimetuse tõttu lahkunud Kalju Saaberi jaoks. Eksamikirjandiga, küll ülikooli omaga on läbi kukkunud Olev Remsu ja siinkirjutaja. Niisiis on küpsuse indikaatoril kindlasti ka oma pahupool. Kuidas leida ja kõrvaldada viga – see oli filosoof Popperi kreedo!