Seksuaalse terviklikkuse toetamine koolis
Teaduspõhine ja järjepidev seksuaalkasvatus ennetab väärkohtlemist ja aitab kaasa noore adekvaatsele enesemääratlusele.
Seksuaalse terviklikkuse toetamine on sama oluline kui laste ja noorte kognitiivne, sotsiaalne ja väärtuspõhine harimine koolis. Tihti näeme aga, et seksuaalsuse teema on justkui „kellegi teise toetada“, märkamata iga täiskasvanu rolli ja vastutust.
7. klassi inimeseõpetuse tund. Astun klassiruumi, mida täidab teismeliste elevus, naer ja põnevus. Hetkega on selge, et klassis on tõstatatud seksuaalsuse teema. Üks poiss hõikab mulle: „Õpetaja, kas sulle ei tundu see natuke imelik, et lasteaias seksi õpetatakse?“ Silman ettevalmistatud tunnikonspekti oma käes ja panen selle lauale, sest täna on olulisemat arutada – oluline on avada neile noortele seksuaalsuse teemat.
Palju küsimusi
Uurin noortelt, mida nad meediast ja mujalt kuulnud on, viidates eelkõige nii klassis kui ühiskonnas kerkinud teema lähtekohale: seksuaalsuse mõiste on oluliselt laiem kui seks ehk seksuaalvahekord. Arutelu on mitmekülgne, noortel on palju küsimusi. Muuhulgas selgitan, et lasteaia seksuaalkasvatuse alus on kehaosade nimetuste tundmine, „minu keha on minu oma” põhimõte ning ujumisriiete reegel: kehaosad, mis jäävad ujumisriiete alla, on privaatsed ning neid ei tohi teised inimesed luba küsimata puudutada.
Teismelistele on kättesaadavad aga hoopis teistsugused mõisted kui lasteaialastele: me räägime meditsiinilistest terminitest, suhete tasandist, murdeea muutustest, tunnetest ja muudest seksuaalsuse osadest. Korraga ei tundugi noortele lasteaia seksuaalkasvatus nii imelik, vaid väga loogiline ja vajalik.
Enne juriidikat …
Ühiskondlikult tundlikel teemadel, nagu selleks on seksuaalne väärkohtlemine, jõuab emotsioonide hajumise järel õigustatult diskussioonini küsimus, kus olid märkajad, aitajad ja reageerijad varem, miks ei julgenud ohvrid rääkida ning kust läheb piir juriidiliselt, moraalselt ning arenguliselt. Sageli jäetakse reageerimata mitte hoolimatusest, vaid väheste teadmiste ja oskuste tõttu teemat käsitleda.
Ennetusmeetmena ning objektiivse hindamise ja reageerimise lihtsustamiseks hariduse kontekstis on Belgia seksuaaltervise kompetentsikeskuses Sensoas välja töötatud lipusüsteem (Frans, 2020). Lipusüsteem on juhendmaterjal laste ja noortega töötavatele spetsialistidele (sh õpetajatele), mis pakub võimaluse hinnata lapse sobilikku ja sobimatut seksuaalkäitumist ja annab juhised pedagoogiliseks reageerimiseks.
Lipusüsteemi järgi hinnatakse käitumist kuue kriteeriumi alusel: nõusolek, vabatahtlikkus, võrdsus, arengu- ja eakohasus, taustasobivus ning mõju eneseaustusele. Kriteeriumitest tulenevalt määratakse käitumisele lipp: roheline, kollane, punane või must.
Vastavalt määratud lipule saab spetsialist kui last toetav täiskasvanu valida sobiva reageerimisviisi, kusjuures roheline ehk sobiv seksuaalkäitumine ei vaja reageerimist, vaid vajadusel positiivset kinnitamist. Reageerimisel lähtutakse eelkõige pedagoogilistest põhimõtetest, eristades sõnumis käitumise sobilik osa (näiteks „see on normaalne, et sul on huvi kehaosade vastu“) ning tuues juurde korrigeerimist vajav osa (näiteks „teiste keha ei tohi luba küsimata puudutada“).
Punase ja musta lipuga hinnatud käitumine tuleb koheselt lõpetada ning kaasata vastavalt olukorrale last ümbritsev võrgustik ja teised spetsialistid. Lisaks aitab lipusüsteemi kasutamine lihtsustada spetsialistide omavahelist suhtlemist laste seksuaalkäitumise kirjeldamisel. Niisiis on enne juriidika poole vaatamist last ümbritsevatel täiskasvanutel lapse toetamiseks palju ära teha.
Teadvustage seksuaalsuse teemasid
Kui räägime enesemääratlemise piiri tõstmisest, sealhulgas Eesti seksuaaltervise liidu #14poleokei kampaania valguses, siis on oluline märkida, et seaduse eesmärk ei ole piirata noorte normaalset seksuaalset arengut, kuhu kuulub ka tervete ja turvaliste suhete loomine võrdsete partneritena, vaid kaitsta neid, kes ennast ise kaitsta ei oska ega suuda – see peakski olema seadusloome eesmärk.
Me ei saa takistada last seksuaalselt arenemast ning meil, koolis töötavatel spetsialistidel, on oluline roll sobiva käitumise kinnitamisel ja ebasobiva märkamisel ning sellele reageerimisel. Meie head koostööpartnerid on lapsevanemad, kes vajavad ka ise tihti selgitust lapse seksuaalset arengut puudutavas ning viitamist asjaolule, et seksuaalne areng on astmeline: tervislikus ja toetatud keskkonnas ei tee noor samme, milleks ta veel valmis ei ole.
Kooli sotsiaalpedagoogina oskan soovida vaid üht: teadvustage seksuaalsuse teemasid, täiendage ennast normaalses seksuaalses arengus, olge inimlikud ja noorte jaoks olemas, sest nii saavad neist täiskasvanud, kes austavad enda ja teiste piire, lahendavad konflikte rahumeelselt ning väärtustavad ühiskonnas kehtivaid norme.
Lipusüsteemi kohta saab rohkem lugeda:
- https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-ennetustoo/lipususteem ja https://opiring.voog.com/koolitused/lipususteem
- Frans, E. (2020). Lipusüsteem: laste ja noorte lubamatule ja sobimatule seksuaalkäitumisele reageerimine. Tallinn: sotsiaalkindlustusameti ohvriabi.
Kolleegid!
Kui me ei tunne ise ARENGUPSÜHHOLOOGIAT ega lähtu koolis-kodus kasvatustöös KÕLBELISTEST põhimõtetest, siis jõuamegi absurdsete teooriate-meetoditeni (eriti, kui nad on välismaise päritoluga) …
Miks oleme TEADUSE õpetajakoolitusest täiesti välja visanud? Just see on loonud tingimused igat laadi kahtlaste koolitajate tegutsemiseks (meil ja mujalgi maailmas). Kas on põhjus selles, et teadus ei võimalda targutamist-originaalitsemist – ta MÕJUB seetõttu VANANA … Aga kangesti tahaks teha midagi uut moodi – olla n-ö innovaatiline!
Nende eristamiseks on vaja just MÕTLEMISVÕIMET, mis järsult maailmas ka allakäiguteel…
Väga olulised selgitused ja tänuväärne töö! Aitäh!