Tallinna keskraamatukogu kuu raamat: Meelis Kupits „Täiesti tavaline merereis” (2020)
Rasketest aegadest on ikka püütud üle saada nalja ja naeruga. Hirmsadki juhtumised on tagantjärele vahel päris naljakad, sestap on suured inimesed läbi aegade hoolega armastanud kokku koguda ja välja anda anekdoodikogumikke, nt sõduri-, tudengi- ning nõukaaja naljadest. Lugejaid naerutavad nii vanad naljad (vt Sirje A. Rei „Eesti sajanditagused naljad“) kui kõige värskemad „säutsupääsukesed“ Keiti Vilms, Mart Juur …
Lapsi aga tõmbab hoopis vahvate piltide poole. Aastaid on Eesti lasteaialaste lemmikud Soome autorite Aino Havukaineni ja Sami Toivoneni Teedu ja Peedu lood, mida ikka uuesti soovitakse lugeda, samuti Mauri Kunnase raamatud. Nende ühine joon on pöörase tegevustiku kõrval just nimelt naljakad illustratsioonid. Veidi suurematele teevad nalja Andy Griffithsi ja Terry Dentoni puuonniraamatud, samuti Julian Clary sari Julgete-nimelisest hüääniperest.
Juuni alguses võib näha, kuidas raamatukogus koomiksiriiul loetud päevadega tühjeneb – lastel on lõpuks ometi aega lugeda omal vabal valikul midagi lõbusat ja kerget, mis teeb tuju heaks. Paraku on Eesti omamaiseid koomiksiraamatuid endiselt napilt. Esimese hooga meenuvadki autoritest vaid vanameister Olimar Kallas ja Joonas Sildre. Eesti kultuurkapitali ja Eesti meremuuseumi toel ning viimase 85 aasta juubeli puhul nägi aga kirjastuses Tänapäev 2020. a trükivalgust veel üks vägagi omanäoline koomiksiraamat: „Täiesti tavaline merereis“.
Raamat algab kirjeldusega, milline vaatepilt võis avaneda 1970. aastatel Tallinna sadamas ja kuidas tollal üldse tööstuslik kalapüük käis. Pisidetailideni saab piltidelt selgeks, millised nägid välja kalalaevad ja püügiriistad, milliseid kalu püüti, mis ametikohti ja ülesandeid meeskonna iga liige laeval täitis jne. Siis seisab ühel päeval Tallinna sadamakai ääres traalerist ümber ehitatud ja värskelt remonditud noodalaev Soela, valmis meeskonda ja varustust pardale võtma. Järgnevatel lehekülgedel seiklevad Soela ja tema 23 meeskonnaliiget nii jäisel Põhjamerel kui palava Aafrika lähistel, tormilainetes ja vaiksetel vetel, ületatakse ekvaator ja peetakse laeval jõulegi. Nagu muuseas ilmutab end lugejale selgitavaid kommentaare jagama aeg-ajalt ka laeva kaitsevaim, kotermann Ortwin. Lõpuks jõuab Soela taas kodusadamasse ja kuudepikkune seiklus võetakse kokku: „Oli üks tavaline merereis.“
Raamat on põnev sümbioos mitmest žanrist, olles ühtaegu nii ajalooalane teadmiskirjandus kui koomiksivormis (vähemalt osalt tõestisündidnud) naljakate seikade kogumik. Autor on leidnud huvitava mooduse, kuidas kirjutada ajaloo argistest asjadest, kõnealusel juhul Nõukogude aja kalapüügist nii, et seda oleks põnev lugeda ka tänapäeval. Selgub, et Meelis Kupitsale, kes on ametilt eelkõige seotud lennundusega, kuid huvitub ka merenduse ajaloost, on see juba mitmes kord koomiksiraamatut kirjutada-joonistada. Varem on temalt ilmunud lennunduse teemal „Rahutud ajad ja lisalugu Vesi paneb rattad käima“ (Eesti koomiksiselts, 2013) ja „Maast lahti: juhtumeid lendamise ajaloost“ (Valgus, 1998), kuhu koguti kokku aastatel 1990–1996 ajakirjas Põhjanael ja ajalehes Meie Meel ilmunud lood.
Meelis Kupitsa stiil nii kirjas kui pildis on muhe ja mõnus, nii sobib „Täiesti tavaline merereis“ iseseisvalt lugeda juba parajas kainikueas, aga koos sõnaseletaja-täiskasvanuga noorematelegi ja on huvitav lugemine ka täiskasvanule. Eriti soovitatav tehnikahuvilistele poistele, nii väikestele kui suurtele!