Täpselt sellist maailma tahtsimegi

Kui pidada silmas seda, mida olevat öelnud Mark Twain: haridus on teekond upsakast rumaluste uskumisest õnnetusse kõiges kahtlemiseni: siis kas pole see mitte rõõmusõnum sel teisel järjestikusel koroonakevadel. Samal ajal kui vaktsiini, maskide, piirangute jms pooldajad ja vastased üksteist materdavad, tuleks pigem võtta üks silmapilk ning tõdeda heldimusega, et ennäe, haridus tõesti toimib. Vaata vaid: kõik on kriitilised! Enamik kahtleb. Ja peaaegu kõiges. Postmodernism kogu oma täiuses on juba käega katsuda.

Neil päevil, mil kriitikameel ja pluralism ilmakodanikele juba emapiimaga sisse söödetakse, pidi see küll mitu häirekella korraga helisema panema, kui sugestiivne plakat keset tänavat järsku nõudis: „Ära kõhkle!“ Mis mõttes? Kogu aeg peab kõhklema, kuid nüüd, keset kõige suuremat segadust, tuleb lihtsalt kedagi usaldada?

Kuidas võib selline raputus mõjuda tänapäeva haritud moodsa inimese psüühikale, kes maast madalast ainult kõhklema ongi treenitud, kes seab kahtluse alla kõike ja kes teab, et tõenäosusega see-ja-see varitseb teda kusagil koroonaviirus, tõenäosusega too-ja-too ähvardavad vaktsiini tüsistused või mõni muu õnnetus ning et lisaks on märkimisväärne tõenäosus nii või teisiti depressiooni langeda?

Rääkimata siis statistilisest võimalusest, et a) nakatumise korral kulgeb haigus asümptomaatiliselt; b) haigus kulgeb mõõdukalt; c) on eluohtlik; d) nakatad kedagi ise jne.

Motiivid, teave, kimbatus ja manitsejad

Asjaga kursis olevad eksperdid ütlevad seepeale, et vaktsiinidest saadav kasu kaalub võimalikud ohud mitmekümnekordselt üles – ja neil on tuline õigus. Siinkohal ei jätnud ka vabariigi president tegemata peent torget kõigi kõhklejate pihta, kui heitis ette, et inimesed ei mõtle matemaatiliselt. Eks ole siingi oma tõde, ent küllap taipab haritud postmodernne inimene ruttu, et seda loogikat edasi arendades peaksid ka meie tänavad ja iseäranis maanteed autodest tühjad olema. Mõistagi hiiglaslike, ülekaalukate riskide tõttu inimeludele, mida kätkeb endas autosõit võrrelduna kasvõi jalgsi käimisega.

Või kui arvud ja matemaatika tõesti inimeste otsustusi valitseksid, kas siis oleks maailmas veel kohta reliktsetele hingelistele tundmustele, nagu näiteks armumine? Milleks see, kui tõenäosus vaimset või füüsilist vägivalda viljeleva kaasa otsa sattuda on nii hirmuäratav? Reaalsus seevastu …

Kimbatus on haritud ja moodsa inimese pärisosa kahtlemata, aga just seetõttu peaks varem või hiljem küsimärgi alla sattuma ka seesama nägemus inimestest kui mingitest lõputuid tõenäosuslikke arvutusi tegevatest masinatest. Ja veel enam, ilmtingimata langeb lõplik valik käitumise kasuks, mis tõotab vähimat terviseriski – mida iganes see ka tähendama peaks. Meeldib see meile või mitte, inimeste motiivid on eripalgelised ja seda enam avalduvad need segastel aegadel, mil ka kommunikatsioon on paratamatult segasevõitu. Mis sõnumite selgust saabki olla olukorras, kus teave muutub iga päev.

Hoopistükkis oli imelik see, kuidas muidu nii värvikirev ja varjundirohke maailm üleöö kuidagi halvaendeliselt mustvalgeks tõmbus, ka retoorikas. Nõus, see oleks täiesti aktsepteeritav sõjaseisukorras, kus kiirete otsuste vastuvõtmine kaalub üles jagelustele kuluva aja, kuid oleks meil siis midagi sellelaadset. Tänavu ei ole ju isegi eriolukorda välja kuulutatud, ka mullu tehti seda pigem vastutahtsi. Ometi kajas kogu avalik ruum, alates ajalehtede juhtkirjadest kuni igasugu poliitikute ja niisama arvajateni, ühtäkki loosungitest, et kes vaktsineerib – õige!, kes loobub – reetur!, kes poliitika heaks kiidab – tubli!, kes aga meelt avaldab – Kremli agent! jne. Ettevaatlikuks tegigi kogu loo juures asjaolu, et need manitsejad – targad, haritud ja empaatilised – muul ajal nii ennastsalgavalt arvamuste ning maailmavaadete paljususe eest seisavad, sõnades vähemalt.

Nurjatu probleem ja vaimuhädad

Pandeemiaga toimetulek on siiski midagi enamat kui mõni ühe tundmatuga võrrand, mõtiskleb meie moodne haritlane. Või on’s maailm tõesti nii labaselt lihtne, et kes end püüdlikult koduseinte vahele müürib, seal igat piirangut takka kiidab ning kaugtööd nokitseb teha (sest ta saab) on eliit, valgustatu ja Tõe vardja, samas kui see, kelle elu seda teha ei võimalda ja kes eri põhjustel vastu vaidleb, on automaatselt vaimust vaene ja ullike? Ja see, kes kasutab oma seaduslikku õigust meelt avaldada ning taob keset kevadist Tallinna südalinna vabas õhus trummi, kujutab endast ohtu riigi julgeolekule, enda tervisele, põhiseaduslikule korrale ja jumal teab millele veel? Muuseas, kes tähele pani, siis tegemist oli matemaatikaõpetajaga.

Ennemini liigitub Sars-CoV-2 järjekordseks peatükiks inimkonna üha täienevas nurjatute probleemide kataloogis. Meenutamaks, nurjatud probleemid ongi nurjatud selle pärast, et oma hoomamatu keerukuse ja vastuolude tõttu neile häid lahendusi õigupoolest ei leidu.

Küsimus on hoopis selles, kas inimesed selle raske ja väga ebameeldiva tõdemusega leppida ning rahu leida suudavad. Laustaudi ohjeldamine on nagu algaja õpetaja esimene tööaasta, kus lennuki juhtimise kõrval tuleb ka selle mootorit parandada. Ainult pandeemia kestab kauem.

Mis haridusse puutub, siis ehk on nüüd pea kõigile selgeks saanud, et sel on oma põhjus, miks õpilasi ajast aega kooli on saadetud – sest paremat lahendust pole lihtsalt võtta. Tuleb välja, et inimeseks olemist õpitakse kõige edukamalt ikkagi inimeste keskel viibides. Kes küll seda oleks uskunud?

Lugusid vaimuhädade süvenemisest distantsõppel on nii palju, et neid ei jõua enam lugedagi. Aga sellest hoolimata näeb meie moodne kahtleja siin ja seal, nii tava- kui sotsiaalmeedias, kuidas targad inimesed vaidlevad kord distantsõppe nn metoodika üle, siis jälle selle üle, miks peaks taibukam ja kiirem vähemus videotunnis aeglasemate järele ootama.

No heakene küll, ehmub postmodernist, endal sünged muremõtted peas kogunemas. Loomulikult võib ka niiviisi arutleda, kuid kuidas sobitub siia see inimlikkus ja empaatia, millest nii palju räägitakse. Metoodika metoodikaks, probleem on ju selles, et osa noori kaob teisel pool ekraani lihtsalt ära. Mis metoodika see sihuke oleks, mis kilomeetrite kauguselt nad ekraani taha naelutaks, kas telepaatia?

Või kui mõtlekski sellise imemeetodi välja, siis kas poleks selle autor juba ammust aega multimiljonär Google’is, mitte aga õpetaja?

Inimeseks olemine ja usalduse hind

Kes või mis see inimene siis lõpuks on, vaeb too kahtleja. Nagu oleks masina moodi, aga päris masin ikka ei ole ka. Miks siis peab kogu aur minema sellele, et need pseudomasinad, maksku mis maksab, aina edasi rühiksid, vaatamata suurele erinevusele jõudluses, vaatamata suuremalegi erinevusele lähtepositsioonis, eriti koduõppel?

Rõhutatakse inimeseks olemist, ent mis oleks veel inimlikum kui see, et kiiremad, tunnistades küll oma vägevust, ei muutuks kõrgiks ja ootaksid teisi järele. Kõiges kahtlev postmodernist teab, et see on vaid üks paljudest vaatenurkadest. Aga ärevus temas kasvab sedavõrd, kuivõrd aeg muudkui läheb ja läheb ja ta ei kuule kedagi isegi sellist küsimust küsimas. 

Oma ebaleva loomusega ta juba aimab, et need, privilegeeritud, kes tänapäeval ülejäänuid järele oodata ei taha, on needsamad, kes viieteistkümne aasta pärast tollaseid eakaaslasi nähes ärrituvad. Sest seletamatul kombel on paljudest neist saanud sellised, kes mõtlevad imelikult, kes valivad valet erakonda, kes avaldavad meelt siis, kui tuleks vagusi olla, kelle võõrandumine on täielik. Aga täna, siin ja praegu, pannaksegi ju idanema tuleviku ebavõrdsuse, tulevaste lõhede seemned ja võib-olla ei olegi selle vältimiseks suurt midagi teha peale leppimise. Või kui, siis nii kiiresti kui võimalik õpilased taas kooli saata, aga see on prioriteet niikuinii. Kui suureks me lõpuks siis tahame, et need lõhed rebeneksid, arutleb nukker postmodernist oma neuroosides.

On aga veel midagi, üks tähelepanek sellest kevadest, mis moodsale haritud inimesele senini rahu ei anna. Ta on õppinud, et kui üldse kedagi usaldada, siis teadlasi. Isegi kui nad tõde ei paku, pakuvad nad parajasti saada olevat parimal viisil korrastatud teadmust. Nõnda ta siis neid loebki. Nõnda kuuleb ta pedagoogikateadlaselt, et „suhted lastega alluvad täpselt samale loogikale kui mistahes muud inimestevahelised suhted“ ja et kui klassis on halvasti käituvaid lapsi, siis „on kehtestamisest selle sõna kontrollivas tähenduses siiski väga vähe kasu“. Vähem käske, keelde, kehtestamist, rohkem usaldust noorte ja inimeste vastu üldse, loeb ta ka mujalt.

Ta vajub mõttesse. Mis siis kevadel õigupoolest juhtus: inimesed hakkasid haigestuma, piiranguid ei järgnenud. Peaminister rõhus inimeste vastutustundele. Nakatumisnäidud aga muudkui tõusid, piiranguid ei järgnenud, peaministri palumine muutus tungivamaks. Nakkus levis juba lausaliselt, jõudsime maailmas esikohale, arstid ägasid ülekoormuse all, riik pandi jõuga lukku ja peaminister lülitus hea õpetaja rollist üle kurjaks õpetajaks („Suvi jääb ära!“).

Saab seda talle süüks panna, et ta lihtsalt usaldas? Selgus, et 97% inimestest täitis korraldusi eeskujulikult, vene emakeelega inimesed veel usinamaltki kui eestlased. Ja mis oli selle usalduse hind? Minimaalselt poolteist kuud üleriiklikke piiranguid, suurel osal õpilastel kolm kevadist koolikuud nagu niuhti ära lõigatud.

Vähemus määrab saatuse

Kui kahtled kõiges, siis pole õigust jagada hinnanguid, leiab meie postmodernistlik kangelane. Aga ometi hämmastab teda see karjuv vastuolu: ka olukorras, kus ülekaalukas enamik on seaduskuulekas, määrab kõigi ühise saatuse ikkagi selle marginaalse vähemuse käitumine. Ja ainsad meetmed, mis korra järk-järgult taastasid, olid jõumeetmed, mitte aga hea sõna, kokkulepped või usalduslik veenmine. Pealegi, inimesed ise pooldasid ja tahtsidki riigilt kõige jõulisemat, kõige kontrollivamat enesekehtestamist, nähes, et miski muu ei tööta.

Seda kõike silmas pidades peatub kahtleja mõte nüüd korraks koolil. Kui teadlase sõnutsi kehtivad seal samad reeglid mis ühiskonnaski ja ühiskonna ülemäärasel usaldamisel kannatavad kõik, mis omakorda tingib sunnimeetmete kasutamise, siis – miks on koolis vastupidi? Meil on ju ühtluskool, mistõttu pea iga klass ja iga kool on miniatuurne väljavõte kogu ühiskonnast. Miks siis peab mikrotasandil üks korrarikkumisega silmitsi seisev õpetaja hakkama saama pelgalt hea sõna ja ei millegi muuga, samas kui makrotasandil lahendatakse need probleemid rahumeeli sunnimeetmetega ning rahva enamik ise kiidab need heaks? Eriti nähes, et analoogselt piisab vaid ühest õpilasest kogu klassi peale, et rikkuda õppetöö mitte üheks õppetunniks, vaid märksa pikemaks ajaks.

Postmodernismis kasvanud mõtleja on nüüdseks nii lootusetult väsinud oma juurdlemisest, et jätab selle kus see ja teine ja läheb proovib õnne mindfulness’i praktiseerimisega. Ta lohutab end, et kuigi kõiges kahelda tähendab ümberpööratult sama mis mitte kedagi usaldada – alati mitte ka teadlasi ja sellest on pisut kahju –, siis vähemasti on ta analüüsiv ja haritud inimene. Ja mida rohkem temasuguseid sirgub, seda paremaks paigaks muutub kogu maailm, olgu või laustaudi kiuste. Vist.

Loo autor pole ei koroona-, maskide-, vaktsiinide-, piirangute-, postmodernismi- ega ka tegelikult üldse mitte millegi eitaja. Küll aga on ta saanud kaks doosi AstraZeneca vaktsiini, kogemata sealjuures ühtegi kõrvalmõju.