Austatud ja kallis Inge Unt (15. detsember 1928 – 25. mai 2021)
90. sünnipäeval avaldasime Tartus soovi ka saja aasta juubelil Sind õnnitleda, aga läks teisiti. Täna saadan Sulle viimase – hüvastijätukirja.
Saanud Inger Kraavilt teate Inge Undi lahkumisest, hakkasid mu käed vist esmakordselt elus värisema. See kevad on olnud meeletult raske. Minu elust on jäädavalt lahkunud kaks suurepärast naist – märtsis lahkus minu kallis Reet, kellega 55 aastat läbi elu rühitud ja lapsi kasvatatud, ja nüüd Sina – minu hea akadeemiline ema. Selles olukorras pole mõtet sõnadel Sinu pikast ja viljakast eluteest, sest sõnad on kaotanud niikuinii praegu oma tähenduse ja jõu.
Meie, Sinu kaasaegsed, teame Su teed Eesti pedagoogika radadel just didaktika, aga ka arengupsühholoogia ja pedagoogika ajaloo vallas – oled põlvkonnast, kes käsitles lapse arengut terviklikult; nagu rõhutas Sinu võitluskaaslane akadeemik Heino Liimets – laps on integreeritud tervik. Koos toonaste mõttekaaslastega viisite ellu Aleksander Elango mõtet õpetajate uurimiskursustest, millest kujunes välja Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut (ÜPUI). Oled ju rõhutanud, et just tänu ÜPUI-lastele valmis ka Sinu doktoritöö, mille kaitsmist Vilniuses mõni aeg tagasi Tartus meenutasime. Kuigi kuulasin Su loengut esmakordselt juba 60 aastat tagasi Tallinna Pedagoogilises Instituudis, algas meie PÄRIS (tänane moesõna) teaduspõhine koostöö uurimiskursustel ja ÜPUI-s. Aituma selle eest!
Professorina Tartus ja Tallinnas ning kateedrijuhatajana Tartus aitasid luua Eesti pedagoogikateaduse püsivundamenti. Küll tundub, et sellele alusele ei osata nüüd enam ehitada väärikat hoonet, aga loodame ikka – alus on päriselt tugev.
Kallis Inge, oled asumas oma viimasele pikale teele Elysioni väljadele, kus Sind ootavad juba Aleksander Elango ja kõik need teised. Head teed, meie auväärne akadeemiline ema, loodame ikka kohtuda! See lohutagu Sinu peret ja sõpru.
Peep Leppik paljude ÜPUI-laste, pedagoogikateadlaste ja õpetajategi nimel