Eesti Haridusteaduste Ajakirja värskes erinumbris keskendutakse üldpädevustele

Eelmise aasta märtsist saati on paljud õpetajad, õpilased ja lapsevanemad kiiresti aru saanud, kuivõrd tähtsad on üldpädevused. Eesti riiklikes õppekavades on neile juba pikemat aega tähelepanu pööratud ja nii tuuakse praegu meid rahvusvaheliselt ka eeskujuks – meie õpilased ja õpetajad on uue reaalsusega paremini kohanenud kui nende saatusekaaslased paljudes teistes riikides.

Miks? Sest distantsõppel on vaja palju enam õpioskusi kui muidu, digivahenditega õppides on vaja paremat digipädevust, rohkem üksi olles on enda emotsioonidega toimetulekuks vaja head enesemääratluspädevust, distantsilt teistega suhtlemiseks sotsiaalset pädevust jne. Eestis on pööratud neile teemadele õppekava kõrval palju tähelepanu ka uuringutes, mille tulemusel on valminud käsiraamatud üldpädevuste arendamiseks põhikoolis ja gümnaasiumis.

Samas on nende uuringute teadustulemused avaldatud sageli võõrkeelsetes väljaannetes või tutvustatud neid rahvusvahelistel konverentsidel ning kohalik eestikeelne lugeja pole neid ehk kuigi palju näinud. Seetõttu otsustasime juba mõne aasta eest, et Eesti Haridusteaduste Ajakirjas tuleb avaldada erinumber üldpädevuste teemal. Äsja see ilmuski, kajastades uuringuid üldpädevuste määratlemisest, hindamisest ja arendamisest.

Riiklikes õppekavades nimetatud üldpädevustest käsitletakse artiklites kõige enam sotsiaalset ja kodanikupädevust, millele keskenduvad kolm artiklit, kuid esindatud on ka suurem osa ülejäänud üldpädevustest. Erandiks on vaid digipädevus, mille kohta eraldi artikleid ei ole. Küll võib öelda, et üks artikkel katab süsteemselt kõiki üldpädevusi.

Üldpädevuste erinumbri toimetaja on lisaks käesoleva artikli autorile Tallinna ülikooli professor Eve Kikas. Erinumbris on kokku 12 artiklit. Kaks artiklit kirjeldavad üldpädevusi, kaks keskenduvad kirjeldamise kõrval ka hindamisele, kaks ainult hindamisele ja kolm käsitlevad uurimusi üldpädevuste arendamisest. Kõige lõpuks on esitatud kaks uusi raamatuid tutvustavat artiklit. Artiklite autoreid on kokku 27 ning nad esindavad kaheksat asutust ja koguni 14 struktuuriüksust. See mitmekesisus kajastab hästi üldpädevuste teema laiapõhjalisust ja annab ühtlasi hea ülevaate eri uurimisrühmade teadustööst.

Keith Devlin on kirjutanud põhjaliku essee sellest, kuidas matemaatika õppimine ja õpetamine vajab ümbermõtestamist. Ta leiab, et matemaatika õpetamine toimub sageli nii, nagu see oli sobilik vabrikutööliste õpetamise ajastul enam kui sajand tagasi. Selliselt saadud tulemused ei ole aga tänapäeval vajalikud ning samal ajal jäävad tahaplaanile need oskused, mida tegelikult vaja oleks. Matemaatika õpetamisel püütakse õpilasi panna sageli võistlema arvutitega ja pööratakse vähe tähelepanu matemaatilise mõtteviisi kujundamisele. Tema hinnangul tuleb õpilastest kujundada dirigente, kes oskavad õigeid küsimusi küsida ja erinevaid tööriistu probleemide lahendamiseks üheskoos tööle panna. Matemaatiku tööriistad on tema sõnul esmalt Google, Wikipedia, e-post (mille kasutamise eelduseks on sõprade ring) ja YouTube. Alles neist tagapool on matemaatikaspetsiifiline tarkvara. Need mõtted on heaks lähtekohaks matemaatika õpetamise eesmärkide, ainekavade, õppematerjalide ja hindamisvahendite ümbermõtestamiseks.

Eesti autoritest tutvustavad Halliki Põlda, Triin Roosalu, Katrin Karu, Lianne Teder ja Maigi Lepik praktikute arusaamu üldpädevustest mitteformaalõppes. Nende uuringu põhjal on mitteformaalõppel üldpädevuste arendamisel väga oluline roll, kuid osa pädevusi – digipädevus ning matemaatika-, loodusteaduste ja tehnoloogiaalane pädevus – on vähe tähelepanu saanud. Krista Loogma, Birgit Peterson ja Sirje Rekkor analüüsivad, kuidas arendatakse Eestis ettevõtluspädevust ja rakendatakse ettevõtluspedagoogikat kutsehariduses. Anni Tamm võtab aluseks Schwartzi portreeküsimustiku, mille abil kirjeldab kümmet põhiväärtust ja nendega seonduvaid motivatsioonilisi eesmärke. Väärtuste kõrval kirjeldatakse ka tajutud hoolivust ning leitakse, et huvitaval kombel seostub õpetajate hoolivus paljude väärtustega, aga eakaaslaste oma mitte. Margus Pedaste, Tauno Palts, Tiina Kraav ja Kerli Orav-Puurand toovad teooriale tuginedes välja, et seda pädevust võiks vaadelda kui komplekssete probleemide lahendamise oskust ja leiavad andmetele tuginedes sellele ka kinnitust. Mari-Liis Kaldoja, Anni Mäeots, Merli Tolli ja Helen Saareoja tutvustavad kolmeaastaste laste sotsiaal-emotsionaalse arengu hindamisvahendit. Helen Saareoja ja Mari-Liis Kaldoja pakuvad välja põneva pilgujälgimistehnoloogial põhineva metoodika väikelaste sotsiaalse pädevuse hindamiseks. Krista Merilo, Eve Eisenschmidt ja Eve Kikas rakendavad programmi „Õpime mõttega“ kolmanda klassi õpilastega ja näitavad, et juba lühiajalisel sekkumisel ilmneb positiivne mõju õpilaste oskusele valida tõhusaid õpistrateegiaid. Helen Hint ja Anni Jürine näitasid, kuidas protsessikeskse kirjutamise metoodika toetab nii kirjutamist hõlbustavate hoiakute kui ka efektiivsemate praktikate kujunemist. Mare Kitsnik ja Jekaterina Petuhhova leidsid oma uuringus, et mängustatud koostöötegevused sobivad 8.–9. klassi õpilaste sotsiaalse ja kodanikupädevuse arendamiseks. Uuritavatel tekkisid positiivsemad hoiakud teise rahvusrühma suhtes. Raamatututvustustest esimene on Rain Mikserilt, kes tutvustab 2020. aasta lõpus avaldatud kogumikku „Üldpädevused gümnaasiumis“ ja teine Edgar Krullilt, kes on põhjalikult analüüsinud samuti 2020. aastal ilmunud kogumikku „Haridusmõte“.

Eesti Haridusteaduste Ajakirja üldpädevuste erinumbrisse koondatud huvitavad artiklid, milles kaetakse lai vanusrühm ning rakendatakse mitmekülgselt nii kvalitatiivset kui ka kvantitatiivset uurimisviisi. Mitmed artiklid on hea eeskuju ka metoodilises mõttes.