2019. aasta lõpust 2021. aasta kevadeni viis Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi informaatika didaktika töörühm läbi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud programmeerimiskursuse „Tehnoloogia tarbijast loojaks“. Kursus oli mõeldud noortele vanuses 16–26 eluaastat ja selle eesmärk oli tutvustada programmeerimist ning sellega seotut neile, kel varasem kokkupuude programmeerimisega puudus või oli vähene.

Kursus oli kümme nädalat pikk, kuid koolides varieerus selle kestus 5‒16 nädalani. Kursus põhines gümnaasiumi uue programmeerimise valikkursuse digiõpikul, mille on samuti koostanud Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi informaatika didaktika töörühm. Kursuse esimesel seitsmel nädalal oli vaja igal nädalal digiõpikust materjali lugeda ja enesekontrolliülesandeid lahendada, arvestuseks tuli lahendada nõutud Pythoni programmeerimisülesanded (olenevalt nädalast 2–5 ülesannet) ning sooritada nädalatest (10 küsimust) vähemalt 90% edukusega. Programmeerimisülesannete lahendused esitati töörühma koostatud keskkonnas lahendus.ut.ee, kust õppija saab oma lahenduse kohta automaatset tagasisidet. Kursuse lõpuosa keskendus digilahenduse arendusprojektile, kordamisele ja arvestustööle. Digilahenduse arendusprojekt tehti individuaalselt või 2–3-liikmelistes rühmades.

Suurt noorte huvi programmeerimise vastu näitas asjaolu, et kursusele registreerus kokku 1386 õppijat 116 õppeasutusest ja ka neid, kes polnud seotud ühegi õppeasutusega. Nagu õppijate eelküsitlus näitas, registreeruti kursusele eelkõige huvi pärast. Kursuse lõpetas ülikooli tunnistusega 587 õppijat (registreerunutest 42%), kuid programmeerimisest algteadmisi said teisedki. Nii kirjutas üks, kel ülikooli tunnistus jäi küll saamata: „Algselt valisin kursuse, sest see köitis mu tähelepanu. Mida kauem sellega tegelesin, seda rohkem kursus mulle meeldima hakkas. Varasemalt arvasin, et programmeerimine on minu jaoks liiga segane ja tüütu, kuid tänu kursusele mõistsin, et programmeerimine on palju põnevam ja rahustavam tegevus, kui ma ette kujutada oskasin.“ Kursusel osalejate osas ei saa öelda, et programmeerimine oleks meeste pärusmaa, sest tütarlapsed said kursusega sama hästi hakkama kui noormehed. Kuue esimese nädala töödega said hakkama umbes 850 õppijat ning arvestustööle pääsemise tingimused täitis enam kui 700. Mõnele õppijale käis aga kursus üle jõu ning jäi pooleli. Kursuse mittelõpetanud tõid oma kommentaarides välja, et tempo oli nende jaoks liiga kiire, seda eriti koolides, kus oli kursuse jaoks lühem aeg planeeritud, ning lõpunädalate teemad olid liiga keerulised. Kursuse lõpetanute hulgas oli aga ka neid, kes hindasid, et teemad olid liiga lihtsad, nad soovisid, et olnuks keerulisemaid ülesandeid edasijõudnutele lisaks. 

Kursusese õnnestumisse panustasid ka koolides töötavad informaatikaõpetajad. Nendest Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi, Jaan Poska gümnaasiumi ja Võru gümnaasiumi õpetajad suutsid ligi 90% oma õppijatest viia ülikooli tunnistusele vastavale tasemele. Kuna programmeerimisoskusega informaatikaõpetajaid koolides nappis, tulid appi pädevad lapsevanemad, IT valdkonnas töötavad inimesed kui ka Tartu ülikooli informaatika eriala üliõpilased, kes olid nõus noori kaugmentoritena toetama. Et õpetamine ladusalt sujuks, korraldas töörühm neile kursuse „Programmeerimise õpetamine gümnaasiumiastmes“, millel said osaleda ka koolide informaatikaõpetajad. Koolide õpetajaid ja kaugmentoreid motiveeris noori programmeerimise algteadmiste saamisel toetama nende enda sõnul eelkõige soov panustada ühiskonda, mõjutades järgmist põlvkonda.

Kõiki korraldajate pakutud võimalusi hindasid kursusel osalenud kõrgelt. Üllatavalt eelistasid õppijad tekstilisi õppematerjale videotele. Kursus oli planeeritud viisil, et õppijatel võtaks see kaheksa tundi nädalas. Põhjuseid, miks kulus enam kui kaheksa tundi nädalas, panid õppijad lõppankeeti kirja mitmeid. Oli neid, kel ei olnud vajalikke õpioskusi („Ma ei ole kunagi eriti hea olnud iseseisvalt õppimises, mistõttu kulus mul ka asjade enesele selgeks tegemiseks rohkem aega.“), kes ei soovinud või julgenud abi küsida („Ma ei saanud tihtipeale ülesandega hakkama, kuid ei tahtnud kellegi käest abi küsida. Seega kulus mul ühe ülesande lahendamise peale 3 tundi.“), aga ka neid, kes püüdsid täiuslikult materjali omandada („Võtsin kõik teemad korralikult läbi ning ei läinud enne edasi, kui sellest aru sain.“).

Lisaks programmeerimisoskustele tutvustati õpilastele informaatika valdkonna teemasid laiemalt silmaringi materjalides. Sellega muutus osalejate arvamus informaatika valdkonna tööst. Kui enne kursust peeti informaatikaga seotud ameteid keerukateks ja kõrgel tasemel oskusi nõudvateks, siis see arvamus kursuse lõpuks oluliselt muutus. Kui kursuse lõpetanud nõustusid lõppankeedis kõige rohkem väidetega, et nad said programmeerimisega hästi hakkama ja programmeerimine on neile sobiv ala, siis kursuse mittelõpetanud hindasid kõige kõrgemalt, et tänu läbitud kursusele on neil parem ettekujutus programmeerimisega seotud elukutsetest. Seega andis kursus osalenutele ka teavet, kas informaatika valdkond sobib neile või ei. Loodetavasti aitab see vähendada hilisemat väljalangust informaatika erialadelt. Nii kirjutas üks kursuse lõpetanu: „Kursus oli minu jaoks test, kas programmeerimine mind huvitab. See aitas selguseni jõuda, et programmeerimine ei ole täielikult minu ala, kuid seda võib kooli kõrvalt õppida küll.” Samas on loota, et paljude kursuse läbinutega kohtume peagi Tartu ülikoolis, sest 39% lõpetanutest plaanib kasutada kursuse arvestust sisseastumisel.

Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi kogemus näitab aina suurenevat ühiskonna huvi programmeerimise õppimise vastu. See omakorda tähendab, et märkimisväärselt on suurenenud koolide huvi programmeerimise õpetamise vastu. Tartu ülikoolis saab programmeerimise õpetamiseks vajaliku ettevalmistuse matemaatika- ja informaatikaõpetaja erialal, sest programmeerimisoskuseta informaatikaõpetaja enam toime ei tule. Informaatika õpetamise töörühma tegemiste ja informaatikaõpetaja õppekavaga saab tutvuda aga informaatika didaktika töörühma veebilehel.