Helmer Jõgi: „Räägime küll teaduspõhisusest, aga hariduses on palju siiski usu küsimus“

Helmer Jõgi on mees, kelle juhtimisel on tuntuks ja tunnustatuks saanud kaks Tartu kooli: Hugo Treffneri gümnaasium ja Jaan Poska gümnaasium. Hiljuti üllatas Jõgi kolleege teatega, et lõppev õppeaasta jääb talle koolijuhina viimaseks. „Laias laastus on kogu see aeg ääretult põnev olnud,“ lausub Jõgi, vaadates tagasi aastakümnete pikkusele teekonnale. 

Helmer Jõgi alustas tööd matemaatikaõpetajana 1975. aastal Tartu 16. kutsekeskkoolis (praegu Tartu kutsehariduskeskus). Esimesed kaheksa aastat olid Jõgi hinnangul täis intellektuaalseid väljakutseid. Noor õpetaja oli hämmingus, et ei suudagi kirjule seltskonnale matemaatikat selgeks teha. Ülikoolitarkusele tuli väga palju juurde õppida ja sealt kujunes Jõele arusaam terveks eluks: professionaaliks saab õpetaja kujuneda alles reaalses koolisituatsioonis ning pidevalt õppides.

Ka viimased kümme aastat, kui pärast kahte hooaega riigikogus asus Helmer Jõgi juhtima uut Tartusse loodud kooli, Jaan Poska gümnaasiumi, on olnud täis intellektuaalseid väljakutseid. Kuidas uut õpikäsitust ellu viia ning tänapäevast juhtimismudelit rakendada – kas administratiivselt ülevalt alla lajatades või kogu meeskonda kaasates, nii et kõik tunneksid end osalisena kooliarenduses?

„Kõige intensiivsem periood oli 1990. aastate alguses, kui ühiskonnas oli palju muutusi ja kõik olid kooli suhtes väga toetavad,“ ütleb Helmer Jõgi. 1987. aastal asus ta juhtima Hugo Treffneri gümnaasiumi, mis toona kandis veel Tartu 1. keskkooli nime, nagu Jõe enda kooliajalgi.

Kuidas on teid mõjutanud 1990-ndate algus, Eesti kooliuuenduse kuldaeg? Millised olid eredamad hetked?

Esimesena meenub kohtumine Endel Tulvinguga, maailmatasemel mäluteadlasega, kellest olin kuulnud poole kõrvaga. Ta on kunagine Treffneri poiss, helistas, et leppida kokku aasta pärast kohtumine. Ja siis ta tuligi, et anda üle oma isa raamat. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, aga sain aru, et mul on õnn kohtuda erakordse inimesega. Ma ei mäleta, millest toona tund aega rääkisime.

Kui piirid avanesid, hakkasid külla tulema vanad Treffneri vilistlased. Väga haritud, huvitavad mehed. Sain aru, kui oluline oli nende jaoks kool, kooliaeg ja koolikaaslased. Kuigi tänapäeval prevaleerib meil massiharidus, on mulle sellest ajast jäänud arusaam, et kool on haridustempel. Toonased emotsioonid ja tunded saadavad mind siiani. Kui käivad vaidlused haridusteemadel, võtan kõike väga valuliselt. Ja seda, mis muret valmistab, on ikka väga palju. Ehk peaks vähem muretsema ja ennast natuke juba säästma. Just sellepärast tahan nüüd tagasi tõmbuda.

Mida veel Treffneri ülesehitamise ajast meenutate?

Nii nagu hiljem Poska gümnaasiumi puhul, käisid ägedad vaidlused kooli nime ümber. Kooli nimi on väga oluline, see kannab ja toetab. Minul oli selge, et Anton Hansen Tammsaare nimelisest Tartu 1. keskkoolist peab saama Hugo Treffneri gümnaasium. Tammsaare nimest oli väga raske loobuda, aga nimekomisjonis toetas Treffneri nime ka Saaremaa mees Juhan Peegel.

Gümnaasiumi nimi tähendas ka uut sisu, oli suur otsingute periood. Uurisime Rootsi, Soome, Saksa, Taani, Hollandi ja omaaegse Eesti Vabariigi õppekavasid. Haakusime soomlaste mõtetega ning sealt tuli perioodi- ja valikainete süsteem, kus klassid segunesid. Tol ajal oli Eesti kooli õppekavas suhteliselt vähe valikuid, see kammitses ja takistas. Praegu saavad õpilased vabalt valida kolmandiku jagu õppe mahust.

Gümnaasiumi õppekavasse sai sisse ka ladina keel – akadeemilist gümnaasiumi selleta ju pole. Hakkasime klasse nimetama nagu vanasti: tertia (10. kl), secunda (11. kl) ja prima (12. kl). Aga kui õpilane ütles bussis õpilaspiletit näidates, et on esimeses klassis, tekitas see Tartu linnas segadust ja pidime sellest suhteliselt kiiresti loobuma.

Ladina keele, filosoofia, loogika ja usundiloo võtmisega õppekavasse andsime märku Euroopa kultuuriruumi kuulumisest. Usundilugu tekitas mõistmatust ja toitis vaidluskirge veel aastaid.

1997. aastal sai Emajõe äärde püsti Treffneri ausammas, kuigi algul öeldi Mati Karminile ja mulle, et oleme hulluks läinud: alles meil olid talongid, millega sai seepi, suhkrut ja viina osta. Lennart Meri ütles avamisel, et see on ausammas kõikidele Eesti õpetajatele.

1998. aastal oli Treffneris tulekahju.

Olime siis Tartu koolijuhtidega Soomes. Saanud tulekahjust teada, hakkasin kohe koju sõitma, aga kiirlaeval olid turbiinid jäätunud ja sain alles õhtusele laevale, mis vedas matkavelje’sid, kes poole ööni tantsisid. Loksusin laevas ja mul ei olnud Eestiga mingit ühendust. Tol ajal hakkas mobiilside alles lahe keskel tagasi tulema.

Kui kooli jõudsin, oli õppealajuhataja Aime Punga veel majas. Nutt oli kurgus, aga tulin majast välja, vaatasin leoniidide sadu, taevas oli nii ilus ja mõtlesin, et küll me asjad korda saame. Järgmisel hommikul olid õpilased koolis ja hakkasime koristama. Linnavalitsus tahtis panna meid kuhugi kooli teiseks vahetuseks. Ülikool pakkus oma ruume. Lõpuks olime Tartu peal vist seitsmeteistkümnes kohas laiali, ka ülikooli uues anatoomikumis, kus juhtus sedagi, et lähedased tulid koolidirektorilt kadunukese kohta küsima. Aga saime õppetöö korraldatud ja kollektiiv kasvas kokku.

Olime otsustanud, et kooli aastapäevaballi ei toimu, kui Aivar Mäe helistas ja ütles, et Vanemuise kontserdimaja teeb meile kingituse ja annab saali tasuta kasutada. Kui toetavad olid inimesed nondel aegadel! Praegu algatatakse pigem ühes ja teises nurgas vaidlusi, hakatakse allkirju koguma, omamata põhjendatud argumente.

Tekkis tihe kontakt Treffneri vilistlastega. Kui palju oli nende seas õppejõude, kirjanikke, kultuuritegelasi! Tõesti oli hea tunne, kõik tundsid siirast huvi kooli käekäigu vastu ja aitasid, kuidas said.

Asjast teevadki asja inimesed. Kooli mehitamise küsimus oli päris keeruline. Käisin rektori juures ja ütlesin, et ülikoolil on ajalooline võlg. Pärast sõda läks Treffner tühjaks: paljud õpetajad läksid õppejõududeks. Ja ülikool tõesti abistas, paar aastat oli 11 õppejõudu tunde andmas. See kujundas vaimsust ja andis aega otsida õpetajaid. Õpetajate puudus on ju kogu aeg olnud.

Arvan, et meeskond kogunes väga hea ja on seal seda tänase päevani.

Põlengu järel renoveeritud maja sai selline, millest võetakse tänase päevani eeskuju: aatriumis saavad õpilased koguneda, sündmusi korraldada, on võõrkeeleplokid, loodusteaduste osa koos laboritega. Maja on funktsionaalne, läbi mõeldud. Käisin tollal isegi Berliinis ehitusmessil uuemate viimistlusmaterjalidega tutvumas.

Aga praegu tundub, et arhitektuuribürood panevad ise kooli kontseptsiooni kokku. Keegi kõrvalt ütleb, mida vaja, ja direktoril ei jäägi muud üle kui lüliteid nihutada. Kui neidki nihutada saab! Minul oli tollal võimalus lähtuda ikkagi funktsionaalsusest ja õppetöö korraldusest, kuigi meil olid muinsuskaitsenõuded ja kolmel ajajärgul kokku ehitatud hooned.

Kui Treffnerist ära läksite, kas tundsite, et kool on valmis?

Eks seal arendusi ikka veel oli. Aga huvitav väljakutse tekkis, haridusministeerium kolis Tartusse ja mõtlesin, et häid asju, mida oleme Treffneris teinud, võiks laiemalt propageerida ja juurutada. Kuid sain peagi aru, et kedagi ei huvita, mis ma arvan. Tajusin, et see ei ole minu töö. Vajan uuendusi ja edasiliikumist, mitte rutiini ja stabiilsust. Maailm muutub ja kogu aeg peab mõtlema, milliste väljakutsetega lapsed tulevikus kokku puutuvad.

Kui vaatad täna idufirmade poisse, siis nad loovad haridusfonde ja lükkavad koole käima, sest tajuvad, et nende edu alus on hea haridus, ja nad tahavad midagi tagasi anda. See on suurepärane! Ka koolijuhtidena peame nende ootustele vastama ja nendega dialoogi pidama. Praegune aeg on väga huvitav. Noored, kes tulevad seda tööd edasi tegema, peavad tajuma, et maailm on väljakutseid täis ja muutub kogu aeg.

Mida võtsite 2011. aastal Jaan Poska gümnaasiumi üles ehitama tulles varasematest kogemustest kaasa?

Ma teadsin, kuidas asjad käivad seadusandliku ja täidesaatva võimu tasandil, ning ka seda, miks asjad nii aeglaselt liiguvad.

Koolide ümberkorralduse tulemusena asutatud puhtale gümnaasiumile ei sobinud pärandusena saadud õppekava. See pärand ajas mul ihukarvad püsti. Oli vaja muuta õppekorraldust ja hakata pakkuma võimalust valida. Praegu pakume 130 kursust, kusjuures kõik need täituvad. Õpetajatel on alati väljakutse ja võimalus endale huvipakkuv valikkursus üles ehitada. Õppeaasta peaks gümnaasiumis olema perioodiseeritud just nii, nagu meil − viis seitsmenädalast perioodi ja üks nädal arvestustele.

Miks? Hindamise ja järjestamise hullusest oli vaja kuidagi vabaneda. Perioodid on selles mõttes head, et sa ei õpi kogu 35 tunni materjali eelmisel õhtul pähe, vaid pead kursuse sisu teadma, oskama ja sellest aru saama. Asjast arusaamine tähendab eelkõige oma mõtlemisvõime arendamist. Oskar Loorits on öelnud, et teadmised-oskused tulevad suhteliselt kiiresti, aga mõtlemisvõime edeneb vaevaliselt.

Teine pluss on, et ei ole loteriid, kas täna küsitakse, ja tuled seepärast stressis kooli. Õpid rahulikult ja tead, et pead kursuse omandama. Õhustikule mõjub hästi ja noore inimese psüühikale ka.

Siia tulles oli ka selge, et ilma digita ei saa hakkama. Minu esimene töö oli viie dataprojektori ostmine, kaks tükki saime konkursiga. On ju nonsenss, kui õpetajad seisavad järjekorras ja ootavad, et saaks minna tundi klassiruumi, kus on projektor laes.

Siis hakkas arvutitega varustamine. Meie algusaastate moto, et digigümnaasium ei tunne piire, on ennast täiega õigustanud.

Distantsõppe tagasiside ütleb, et gümnaasiumiõpilane õpib nendes tingimustes normaalselt. Ja siis loed ahastama panevaid artikleid, et distantsõppe lünki tuleb mitu aastat täita. Võib-olla on lüngad, aga alg-, põhikool ja gümnaasium ei ole üks ja sama. Olen 1990. aastate algusest tuline puhaste gümnaasiumide pooldaja ja ükski tont ei suuda mind ümber veenda.

Ka nimi sai koolile ainuõige. See on meie traditsioone kujundanud ja õpilased omavad paremat tunnetust oma riigist ja rahvast. Poska ja tema aja mõistmiseks pidin paar paksu raamatut läbi lugema, et ise seda kõike üdini tunnetada. Kui Treffneris tekkis tunnetus tänu vilistlastele, siis Poskas oli teisiti.

Kooliga on ka niimoodi, et pead kõike üdini tunnetama. Sa võid küll mõne õpetajaga konflikti minna, kui midagi on vastukarva. Aga sa pead neid inimesi armastama. Juhi jaoks on kõige tähtsamad ikkagi täiskasvanud inimesed, sest nemad kujundavad kooli vaimsust, mis kandub õpilasteni. Õpetajad viivad selle, millesse usud, klassiruumi. Räägime küll teaduspõhisusest, aga hariduses on palju siiski usu küsimus. Olen selles veendunud.

Teie majas on muljetavaldavalt palju noori õpetajaid. Kuidas nendega haakute?

Nad on minust kiiremad ja digiosavamad. Mul on jällegi kogemus ja rikkalik koolituspagas. Näiteks üheksakümnendatel oli mul õnn osaleda Michael Fullani seminaridel. Toona oli see võimalus erakordne.

Meil on nädala lõpus vabad vestlused ja ma püüan oma teadmisi-kogemusi edasi anda. Nad kuulavad, tunnevad huvi ja see on tore.

Kooli avatus ongi üks võtmesõna. Praegu ei saa me enam rääkida, et teeme koostööd naabritega, vaid peame rääkima rahvusvahelistumisest.

Meie õpetajad õpivad pidevalt üksteiselt. Meil olid noore õpetaja mentorid, aga noored ise loobusid sellest süsteemist, sest alati saab kolleegi juurde astuda, küsida, ta oma tundi kutsuda või ise tema tundi minna. Õpetajalt õpetajale õppimine toimib, peetakse arutelusid. Iga kursus on tagasisidestatud. Vähemasti paar korda aastas istuvad iga valdkonna õpetajad kokku ja arutavad tagasisidet. See on eelkõige oma töö analüüsiks, mitte juhtkonna antud hinnanguks. Õige suhtumine tagasisidesse oli vaja tekitada. Me õpime kõik koos, aga miski ei tule iseenesest, sest tulemuste eest vastutab igaüks ise. Sa pead vedama kollektiivi eest, aga kui vaja, ka tagant tõukama.

Oleme oma koolis teinud karjäärimudeli. Valime iga aasta kaks meisterõpetajat, kel on kaks aastat teistest tunduvalt kõrgem palk. Rääkimata muidugi aasta õpetaja, aasta kolleegi ja õpilaste lemmikõpetaja valimisest. Et niisugune väike kõrvust kergitatud tunne oleks. See on rumal juht, kes ei suuda sihukesi asju oma majas paika panna ja ootab, et riik seda teeks. Tunnustamine ja palgakorraldus peavad paigas olema.

Muide, juba kolmekümnendatel aastatel küsis Jakob Westholm, kust saada edumeelseid õpetajaid, noor ei tähenda alati edu. Seda tahan ka mina rõhutada. Haridustöötajate hulgas on igasugust rahvast. Olgem ausad, kolmandik on väga head, kolmandik head, kolmandik võiks mingit muud tööd teha.

Kas kunagi võib tulla aeg, mil selle viimase kolmandiku saab minema saata?

Kui tööturul hakkab rohkem rahvast ringlema ja järjekord on ukse taga. Praegu on konkursid õpetajakohale pahatihti pro forma. Võin konkurssidest rääkida naljalugusid. Kandideerijal võivad ju olla kõvad paberid. Aga õpilasesinduse president, kes meie koolis töövestlusel ja valimisel osaleb, kuulab ja palub, et ma jumala eest seda inimest tööle ei võtaks.

Oleme võtnud tööle ka kvalifikatsioonita inimesi, kui ikka tajun, et temas on sisu. Rõhun sellele, et ta magistri kätte saaks, ja toetan igati, et temast kasvaks õpetaja.

Lõputu jauramine palga ümber ei too noori õpetajaõppesse. Näen praktikantide pealt, et väga palju on ülikooli tulnud töötavaid õpetajaid, aga klassikalisi noori tudengeid suhteliselt vähe. Kui enam ei ole inimesi, keda laste ette saata, kas hakkame nagu üheksakümnendate aastate alguses zootehnikuid ümber õpetama? Õnneks saan tõdeda, et Poskasse tulnud noortele on õpetajaamet kutsumus.

Kas tööteele tagasi vaadates on otsuseid, mida tagantjärele kahetsete?

Võib-olla ägedaid reaktsioone vahel, aga suuri strateegilisi otsuseid ma ei kahetse. Ehk oli ennatlik otsus minna Treffnerist ministeeriumi. Elu näitas, et ministeeriumi töö ei ole mulle omane. Kuid tol ajal oli vaja korra pidurit tõmmata, sest kõik oli läinud ülesmäge, aga üleval püsimiseks tuleb joosta nagu orav rattas. Püüan oma otsustes ja tegudes praegu selle peale mõelda. Tollal ei olnud aega, mõõdupuu läks vuhinal ees.

Kas Poska on nüüd valmis?

Noored ütlevad, et siin koolis oleks imelik olla, kui midagi kogu aeg ei muutuks. Inimesed on sellega harjunud. Võib-olla põhistruktuur on valmis. Väärtused on ühised ja inimesed kannavad neid. On päris hea hulk õpilasi, kes tahab siia tulla. Muutusime mõne aastaga Lõuna-Eesti noortele tõmbekooliks. Me ei ole enda reklaamimiseks midagi eraldi teinud. Suust suhu levivad koolisisesed head suhted. Tegime näiteks suured klassid pooleks, meil on mentorid ja mentorrühmad, fookusrühmad, et saaks õpilaste arengut toetada. Tundub, et see on ennast õigustanud.

Nõudlikkus on jäänud, õpilased mõistavad üpris kiiresti, et meil ei saa venitada, midagi saab ümber teha ainult kindlal perioodil. Sportlased armastavad meie kooli, sest arvestame nende võistlusperioodidega. Mitmed riigi sporditipud on meil kuldmedaliga lõpetanud.

Mida ütleksite noorele iseendale, kes on töötee algul?

Ausalt öeldes mõtlesin oma töötee alguses akadeemilise karjääri peale, pingutasin, et kandidaaditöö ära teha. Tol ajal ei kujutanud end ette koolidirektorina.

Praegu ütleksin, et, Jõgi, võta need intellektuaalsed väljakutsed vastu, mis elu sulle pakub. Minu elu on muutunud rikkamaks väga paljude inimeste võrra. Olen kogu aeg töötanud inimestega, kellega on huvitav. Oleks hea meel, kui neil ka minuga huvitav oleks olnud, iseasi, kas alati just kõige mõnusam.

Minu karjäär on ka selles mõttes õnnestunud, et ma ei ole kogu aeg haridusega seotud olnud, olin vahepeal ka lindilt maas. On olnud aega vaadata kõrvalt, kuidas mehhanismid toimivad. Aga need ajad on tõmmet kooli suunas veelgi tugevdanud.

Minu generatsioon on koolist kadumas. Suhtlusring on suhteliselt ahtaks jäänud. Võin julgelt öelda, et varem tundsin kahte kolmandikku Eesti koolijuhte päris hästi, aga praeguseks on väga palju uusi inimesi tulnud. Võib-olla tunnen kuidagi intuitiivselt, et ei taju enam süsteemi.

Aga seda ütlen küll, et Poska pärast mu süda ei valuta.

Mul on hea meel, et siin on sellised inimesed ja ühised uskumused paigas.

KOMMENTAAR

Viljar Aro, Saaremaa ühisgümnaasiumi direktor:

Helmerit tean lähemalt alates 1990. aastast. Kahtlemata on ta eeskuju, tark ja hinnatud koolijuht. Treffneri gümnaasiumi loomine oli tema elutöö ja andis uued sihid kogu Eesti haridusele. 1990-ndad olid täis kõikvõimalikke projektipõhiseid koolitusi: kuulus „Omanäoline kool“, „Eesti kooli kvaliteedikool“ jne. Helmer oli igal pool kohal ja ka aktiivne osaleja. Ka esimeses koolijuhtidest mentorite lennus oli ta värvikas tegija.

Tema muhedus ja huumor loovad alati mõnusa atmosfääri. Keskustelud temaga on rikastavad. Mäletan üht seminari, kus Helmer jättis mulle kui noorele koolijuhile kustumatu mulje. Juba oli kasutama hakatud PowerPointi analoogi. Tema ettekanne koosnes ühest slaidist – mingi pilt, mille abil ta kujundlikult oma filosoofilisi selgitusi kuulajatele jagas. See oli täiesti uus lähenemine tavapärase slaididelt mahalugemise taustal.

Oli aeg, kus loodi uut hariduskultuuri, mis oligi selle generatsiooni koolijuhtide missioon. Haridusmaastik lõhenes jõudsalt, sest uuendusmeelsed koolid rebisid end nn vanast juhtimisparadigmast lahti. Ja Helmer tegi seda kaks korda, sest suutis Treffnerile lisaks luua ka Jaan Poska gümnaasiumi. Loodan, et talle antakse võimalus tõelise haridusguruna veel aastaid oma mõtteid tänastele koolijuhtidele jagada.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Helmer Jõgi: „Räägime küll teaduspõhisusest, aga hariduses on palju siiski usu küsimus“”

1. Dr.iur, prof. Ando Leps ütleb:

   4. okt. 2021, 11:56

   Aastaid tagasi olin ühe väga tugeva “pundiga” azerite juures. Sellest pundist sain tundma ka Helmeri-härrat. Helmer on tõeline EESTI MEES, tark ja heasüdamlik härrasmees!!!

   Helmerile tervist ja jõudu!

   Dr.iur, prof. Ando Leps

   Tallinnas,
   04.10.2021