Huviorbiidis huviharidus

7. mai 2021 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit
Kuna Eesti on digiriik, siis on vaja mõelda ka sellele, kuidas puudutab huvihariduse muutuv rahastamissüsteem robootikaringide tegevust. Foto: Raivo Juurak

Eesti õpetajate liit korraldas 3. mail järjekordse, arvult kaheksanda haridussalongi, kus arutati huvihariduse rahastamist.

Teatavasti on valitsus otsustanud vähendada järgmisest aastast kohalikele omavalitsustele antavat laste huvihariduse toetust 14,25 miljonilt eurolt 7,25 miljonile. Meedias on seda otsust teravalt kritiseeritud. On kirjutatud, et õpetajate palk tõuseb laste arvelt, õpetajad peavad valima palgatõusu ja huvihariduse vahel, kokkuhoid ei saa olla lastest tähtsam, valitsus lõhub huvihariduse toetussüsteemi jne.

Haridussalongis osalenud õpetajad märkisid, et rahastamissüsteeme on ikka ümber korraldatud, kuid asjaosalistele on siis eelnevalt selgitatud, miks ja kuidas seda tehakse. Huvihariduse raha kärpimise teade jõudis inimesteni aga ootamatult. Lisati, et tekkinud negatiivseid emotsioone vähendaks ehk see, kui tagantjärelegi selgitataks, kuidas jõuti valitsuses otsuseni just huvihariduse rahastamist vähendada. Kas päevakorral on olnud ka idee, et riik ei peaks huviharidust üldse toetama? Või pakkus Exceli tabel sellist lahendust?

Haridussalongis märgiti, et distantsõppe periood on huvihariduse rahastamise vähendamiseks halb aeg, sest paljud huvikoolid ja -ringid vaaguvad praegu niikuinii hinge. Näiteks rahvatantsu on harjutatud koroonapiirangute ajal isegi lumisel staadionil, sest siseruumides oli keelatud koguneda. Harjutati lootuses, et varsti piirangud lõpevad. Aga äkki tuleb uudis, et rahastamine väheneb ehk ees on järgmine takistus. Olukorra kohta toodi ka piltlik võrdlus: huvikoolid treenisid raskusi ületades tõkkejooksu, kuid vahetult enne starti said teada, et peavad võistlema hoopis takistusjooksus, kus tuleb läbida ka bassein. Küsiti, kas poliitikud ei tunneta ohtu, et huviringide õpetajad löövad oma tööle käega. Või millele tuginedes kardeti, et õpetajad tulevad tänavale, kui nende palk kolme protsendi võrra ei tõuse?

Õpetajatele lõikas valusalt kõrva väide, justkui tuleks nende väike palgatõus laste huvihariduse arvelt. Ükski õpetaja ei arva ju, et huviharidust pole vaja, kuid paraku on nüüd toodud avalikkuse ette just vastupidine mõte.

Miks on huviharidust vaja?

Haridussalongis osalenud pedagoogid sõnastasid üheskoos kõige olulisemad punktid, miks on huviharidus nende arvates väga oluline. Märgiti järgmist.

Õpilased saavad huviringis või -koolis tegelda süvendatult sellega, mis neid tõeliselt huvitab. See avardab nende silmaringi, arendab neid nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt ning võib aidata valida elukutset. On tulnud ette, et õpilane proovib nelja-viit huviringi ja leiab siis selle, mis seostub tema tulevase tööga.

Huviringi juhiga (näiteks treener, tantsuõpetaja jt) tekib õpilasel tavaliselt lähedane suhe, sest too innustab õpilast rohkem kui keskmine aineõpetaja, jälgib tähelepanelikumalt tema arengut, kujundab edasipüüdlikku suhtumist. Sellega seoses on täheldatud, et edu huvihariduses avaldab head mõju õpilase õppeedukusele, ja seda just tänu edasipüüdlikule hoiakule huvitegevuses.

Enamikus huviringides (koorilaul, rahvatants, orkester, pallimängud jt) õpivad õpilased tegema meeskonnatööd ja üksteist toetama. Õpilased saavad aru, kuidas väljaspool klassitundi suheldakse ja probleeme lahendatakse, kui mõnel meeskonnaliikmel midagi viltu läheb jne. Huviring annab palju rohkem kui ainult uued teadmised, pillimänguoskus või sporditulemused, nentisid haridussalongis osalejad. 
Teisalt toodi välja, et huviharidus võimaldab individuaalset tööd lapsega, mida on samuti väga vaja – näiteks pillimängu harjutamine, kunstiõpingud jms. Õpilast võib see väga innustada, kui ta saab midagi õppida tunnustatud meistri käe all.

Huviharidust on vaja laste hingelise tasakaalu ja vaimse tervise huvides. On teada näiteks juhtumid, kus laulmise harjutamine on mõjunud erivajadusega lapsele teraapiliselt. On ju olemas muusikateraapia, kunstiteraapia, tantsuteraapia jm, mis kõik toetavad isiksuse terviklikku arengut.

Ja lõpuks – huviharidus distsiplineerib. Uuringud näitavad, et koolides, kus on palju huvitegevust, juhtub õpilastega suhteliselt harva pahandusi. Seevastu seal, kus huvitegevus on nõrk, tuleb neid tihti ette. Märgiti, et mõnedki lapsevanemad panevad oma lapse huviringi just sellepärast, et too tegeleks vabal ajal millegi mõistlikuga ega veedaks aega näiteks kaubanduskeskustes. Tunnustavalt tõsteti esile neid huviringide õpetajaid, kes suudavad teha head tööd 7.–8. klassi poistega, kes on kõige kriitilisemas eas.

Kohaliku omavalitsuse roll

Ühe alateemana arutati, missuguseks võiks kujuneda kohaliku omavalitsuse roll, kui neile huvihariduse rahastamine ümber korraldatakse.

Leiti, et mingil määral peaks riik huviharidust rahastama, sest see annab kindlustunnet ja on omavalitsustele eeskujuks – mida riik rahastab, seda ta ka väärtustab. Kõige halvemaks peeti väljavaadet, kus riik ja kohalik omavalitsus hakkavad omavahel kemplema, kumb peab huviharidust toetama, ja muid lahendusi ei otsitagi. Eestis on kahjuks suuri ja häälekaid omavalitsusi, kes ei ole huviharidust piisavalt toetanud ega soovi seda ilmselt ka edaspidi teha. 

Samas tõdeti, et põhimõtteliselt sobib kohalik omavalitsus huvihariduse rahastajaks väga hästi, sest teab riigist paremini, missugused lapsed ei saa näiteks rahapuuduse tõttu huviringis käia, ja saab neid toetada. Omavalitsuse sotsiaaltöötajad teavad, missugused lapsed on vaja kindlasti huviringidesse või noorsootöösse kaasata, et nendega ei tekiks probleeme (huvihariduse sotsiaalne dimensioon).

Kohalik omavalitsus saab toetada ka koolide projekte. Näiteks Tallinnas on saanud head vastukaja kogupäevakooli projekt, mille puhul on huviringid koolipäeva osa.

Teisalt on vaja toetada koolist eraldi tegutsevaid huvikoole, et lapsed saaksid õppida iluuisutamist, viiulimängu, mudellennundust ja tegutseda teistes spetsiifilistes valdkondades, mida kool ise korraldada ei suuda. Lapsele tuleb ka keskkonnavahetus kasuks – nii ei õpi ta ainult koolimajas, vaid mujal ka.

Arutati, kui palju hakkavad lapsevanemad huviringide eest maksma siis, kui riigi toetus väheneb või kaob üldse. Kui palju suudab maksta näiteks üksikema, kellel on krutskeid täis, regulaarseid sporditreeninguid vajav poeg. Kas tal on võimalik esitada kohalikule omavalitsusele avaldus lapse huviringile toetuse saamiseks, kui tal oma palgast ei piisa?

Hoidugem vastandumisest

Kokkuvõtteks avaldati lootust, et iga poliitik, olenemata parteilisest kuuluvusest, saab tegelikult aru, kui oluline on huviharidus meie haridusele, kultuurile ja ka sotsiaalvaldkonnale, ja loodetavasti esineb erimeelsusi pigem selles, kas huviharidus peab olema lastele tasuline või tasuta.

Haridussalongis osalenud õpetajad rõhutasid, et huviharidus selle ühe otsuse tõttu kuhugi kaduda ei saa. Juba meie esiesivanemad tegelesid sellega ja rahva kultuuripisikut mingi lihtsa ümberkorraldusega ei hävita. Küsimus on pigem selles, missugused võimalused leitakse meie huvihariduse ja kultuuri hoidmiseks. 

Eesti õpetajate liidu korraldatud veebipõhises haridussalongis vahetasid mõtteid õpetajad Tallinnast, Tartust, Pärnust, Kilingi-Nõmmelt ja Elvast. Järgmise salongi teema on kaasav haridus.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!