Julgus õpetada teadmisi, mitte inimest
Minu õpetajad on mulle palju õpetanud. Algklassiõpetaja seda, kui oluline on märgata teistes head ja üksteisest hoolida, eesti keele õpetaja vastutustunnet ja seda, et ühele võib loetud raamat meeldida ja teisele mitte ning mõlemal võib olla õigus. Segaliitlause komad õppisin selgeks alles siis, kui neid ise pärast eriala omandamist õpetama hakkasin, kuigi ega nende selgitamisega vähem vaeva ei nähtud. See on ka põhjus, miks praegused haridusteemalised arutelud tekitavad tõsiseid küsimusi teemal, milles näevad õpetajad päriselt oma töö väärtust.
Olen väga palju õppinud ka oma õpilastelt. Esimesel viiel õpetajatöö aastal oli mul õnn töötada koos gümnaasiuminoortega, kellega arutasime läbi kõik teemad, mis jäävad inimlikkuse ja õndsaks saamise vahele. Liialdamata, need aastad tegid minust parema inimese.
Töötanud viimase, erilisemast erilisema aasta jooksul teises kooliastmes õppivate lastega, näen iga päev, mida tähendab siiras õppimisrõõm ja uudishimu, kui kiiresti õpilaste teadmised tekivad ja kui osavad kohanejad nad on. Distantsõppel olemise jooksul on enamikust saanud head ajaplaneerijad, iseseisvalt tegutsevad inimesed, kes oskavad abi küsida, kui vaja, kuid ei jäta samas jonni, et asjad tehtud saaksid. Nad on kohati palju produktiivsemad, kui oleksid koolis, kus kaaslastega suhtlemine võtab suure osa energiast.
Õpetajate kesine ettevalmistus
See on pannud hämmastusega jälgima arutelusid põhikooli lõpueksamite vajalikkuse teemal. Imestust on tekitanud mõtted „kordamist vajavast õppeaastast“ ning loomulikult eksamiainete ülimuslikkusest, mille nimel võiks ohverdada kõik teised ained tunniplaanis. Tsiteerides minu ühe lemmiksaate pealkirja „Mis? Miks? Kuidas?“: kas tõesti ei mõelda kõige taustal sellele, missuguseid hindamatuid teadmisi ja kogemusi saavad lapsed seda hullust läbi tehes?
Jah, tore oleks, kui oleks mõni leebem, vaimset tervist säästvam viis, aga olukord on selline, nagu ta on. Meie asi on sellega kohaneda. Muidugi sunnib see ebamugavalt peeglisse vaatama ja, kasutades Toomas Hendrik Ilvese kuulsaks saanud sõnu, nentima, et „mis toond meid siia, see enam edasi ei vii“. Me peamegi muutma seda, mida ja kuidas õpetame. Õpilased on sellest juba aru saanud. Millal on õpetajate kord?
Ainesisusse ja õpikus-töövihikus olevasse kinnijäämine on muidugi loomulik. See annab selge arusaama, mida õpetaja tegema peab. Umbes nagu kümme käsku. Aga juba 2011. aasta riikliku õppekava sihiseade on olnud midagi muud. Aineteadmiste kõrval on sama oluline üldpädevuste ja -oskuste omandamine, õppija tervikliku arengu toetamine ning huvi tekitamine õppimise ja teadmiste saamise vastu. Aine on selleks vaid vahend, mille abil neid eesmärke saavutada. Mõõdetavatele tulemustele ja akadeemilisele edule keskendumine näitab ehk rohkem hoopis ebakindlaks muudetud õpetajat.
Selle tendentsi peamine põhjus on õpetajate kesine ettevalmistus. Jah, uus õppekava tuli, öeldi, et nüüd tuleb teha teisiti, aga mõningad koolitused entusiastidele ei toonud vajalikku muudatust õpikäsituses. Uut õpetajate põlvkonda, keda uue õppekava vaimus koolitatud, ka arvestataval määral peale ei tule. Küllap eeldati, et tegevõpetajal tuleb see kuidagi loomulikult välja või küll õpetaja ise õpib.
Aga uus sihiseade nõuab varasemast erinevat metoodikat, millega kurssiviimine ja mille rakendama hakkamine nõuab niigi ületöötanud õpetajatelt liiga palju. See loobki olukorra, kus fookusesse seatakse ikkagi kontrollitavad teadmised, mille eest saab hinde panna, sest see on lihtsaim viis tekitada (väär)arusaam hästi tehtud tööst ja täidetud õppekavast. Näiteks õpilaste süsteemse mitmekülgse arengu vältimatuks osaks võiks olla pidev mõtete vahetus ja analüüs, kus vaatluse all on nii enda kui teiste seisukohad. See toob aga klassiruumi ja õpilase-õpetaja suhtesse teemad, milles võidakse olla eriarvamusel, ning nii õpilasel kui õpetajal võib olla väga raske aktsepteerida mõtete mitmekesisust klassis.
Praeguses ühiskonnas toimuvat vaadates aga näeme, et just see oskus on vaat et kõige olulisem. Alustasin ka seda kirjatükki viitega enda eesti keele õpetajale, kes õpetas, kuidas inimesed võivad eri arvamusel olla ning ikkagi üksteist austada ja üksteise suhtes viisakaks jääda. Aga sellise keskkonna loomine, kus õpilased saavad ausalt arvamust avaldada, kus sellega arvestatakse ja neid koheldakse nagu võrdseid, nõuab õpetajalt suurt enesekindlust ja usku õpilastesse.
Sama tõi välja Tõnu Viik oma intervjuus ajalehele Pealinn (01.03): „Õpetaja ei julge kohandada õppimist klassi vajaduste järgi, vaid arvab, et vaja on ainealaseid teadmisi õpilastele pähe tampida. Vähem pööratakse tähelepanu sellele, et lapsed vaimustuksid õppimisest.“ Samas intervjuus räägib ta sellest, et meie haridus on liialt kontrolli- ja järelevalvepõhine, ning kõrvutab seda laste olematu koolirõõmu ja nigela õppimisvaimustusega.
Õpiku iga lehekülje läbivõtmine, distsiplineerimine „hindelise tööga, kui nad õpetajat ei kuula“ või viidetega stiilis „kui sa nüüd seda ära ei õpi, siis ei saagi sinust keegi“ seda kindlasti ei tekita.
Millest tuleb õpetajate ebakindlus?
Sellel on kaks peamist põhjust. Eesti kool on tulemuste usku ehk orienteeritud standardiseeritud võrreldavatele hindamisviisidele. See on kiire elu produkt: me tahame lihtsasti mõõdetavaid tulemusi. Kähku. Soovitatavalt võiks veel arvuti automaatselt hinnata. Ja selle järgi hinnatakse ka õpetaja väärtust, isegi kui seda valju häälega välja ei öelda või suisa eitatakse. Aga kuidas tekitada sellisel foonil õpetajas julgust, luua oskusi, et anda teadmistele hinnangut või jätta üldse hinnang andmata ja lasta õpilasel endal oma töö tulemuslikkust hinnata? Või seda, kuidas ta väärtustab ennast ja oma tööd? Teiste tööd?
Samamoodi tuleb õpilastes tekitada uudishimu ja soosida avatud mõtlemist, oskust leida lahendusi ja endale sobivaid õpistrateegiaid. Kui usaldame õpilasi ja suhtume neisse kui mõtlevatesse inimestesse, mitte tühjadesse anumatesse, mida on vaja ainesisuga täita, on nende soov ja tahe õppida ükskõik mida – ka komasid – palju suurem. Kuid samamoodi nagu teiste oskustega, on ka seda vaja harjutada, ja selleks tuleb õpilastele võimalus anda.
Teine põhjus on see, et puudub õpik, mille järgi seda kõike õpetada. Kuidas ma õpetajana tean, mida pean õpetama? Selleks ei olegi õpikut vaja. Sest õpetaja ise oma inimlikkusega on kõige suurem õpetaja. Just nendesamade oskuste ja pädevuste õpetaja, mida pole võimalik ühegi testiga mõõta, aga mis pärast kooli lõpetamist päriselt loevad: kas sa pead kokkulepetest kinni, kas sind saab usaldada, kas sul on adekvaatne enesehinnang, kas sa oskad enda eest seista, kohaned kiiresti oludega, julged tunnistada oma vigu ja oled valmis neid parandama, oskad teisi päriselt kuulata ja mõista, oled motiveeritud ja armastad seda, mida teed.
Kui õpetaja vaatab peeglisse ja saab öelda: „Jah, ma olen kõike seda!“, siis on tal olemas enamik tööriistu, et õpetada oma eeskujuga õpilastele seda, mida neil elus päriselt vaja läheb. Ja kui vastus on nukker „ei“, tuleb leida viise, kuidas anda õpetajale see jõud ja julgus, mida ta oma töö tõeliselt hästi tegemiseks vajab. Et ta ei leiaks oma töö mõtet vaid õpilaste võimalikult kõrgele hindele sooritatud eksamitöödes.
Kolleegid!
Õpetaja vahendab TEADMISI psüühilisele olendile – teisele INIMESELE!
Eelmise nädala Õpet. Lehes oli 5 lk TÖÖPAKKUMISI, tänases juba 7 (!)lk. Kolleegid – see on katastroof! Kui kuulen, et õpetajad lahkuvad töölt pärast mõnekuulist “tööd”, siis seda enam … TULEMUST, mis tähtis ka õpetajatöös, niimoodi tekkida ei saa.
Töötades siiani edasi koolide lõpetajatega, väidan – nad ei oska enam mõelda, nad ei saa tekstist aru ega oska väljenduda või – kuhjavad kirja seosetuid moodsate väljenditega lauseid … Kuidas edasi? Kõrval olevas kommentaaris kirjutasin – paljud (nooremad) õpetaja EI OSKA lihtsalt ÕPETADA, sest neid on õpetanud inimesed, kes ise ka ei oska õpetada -!? Mõtlevad kolleegid – kuis edasi? Mis saab Eesti haridusest?
Valus ja aus artikkel.
Pealkiri jäi nagu õhku….