Keelekaste: Nüüd ü-tähed tulevad mürinal kõik II
Viimati oli juttu sellest, kuidas diftongiga „nüid“ jäi kirjas alla pika vokaaliga sõnakujule „nüüd“. Asjakohaseid arutelusid 19. sajandi lõpul saatsid vaidlused sõna häälduse üle; kes leidis, et suur hulk rahvast hääldabki pika ü-ga, „nüüd“ – ning kes leidis, et selget üü-häält ei ole õieti kusagil kuulda ja rohkem räägitakse ikka üi-ga, „nüid“.
Kuidas on aga tänapäeval, ligi poolteist sajandit hiljem? Kas me hääldame „nüüd“, nagu eeldab viimaks peale jäänud kirjapiltki, või „nüid“? Hoidugem pikemalt mõtlemata kinnitamast, et muidugi „nüüd“, ja pidagem veidi aru.
Teadaolevalt on eesti keel häälduspärase kirjaviisiga – sõnade kirjapilt vastab sellele, kuidas me neid hääldame. Aga mitte alati ja mitte täielikult, nagu oleme juba näinud näiteks sõnaalgulise, häälduses sageli kaduma kippuva h puhul („Kord tumm, kord tundeküllane h“, ÕpL, 11.12.2020). Ka mõningaid pika ü-ga kirjutatavaid sõnu, nagu „lüüa“, „müüa“, „süüakse“, „hüüe“ ja „püüu“, hääldame tegelikult kirjapildist erinevalt, diftongiga: „lüija“, „müija“, „süijakse“, „hüije“, „püiju“. Selline ongi normaalne hääldus, juhul kui pikale ü-le järgneb sõnas täishäälik, täpsemalt a, e või u (sest omasõnu, kus pikale ü-le järgneks i, o, õ, ä või ö, ei olegi). On küll täheldatud, et kirjapildist mõjutatuna võidakse selliseid sõnu vahel hääldada ka pika ü-ga – näiteks mitte „müija“, vaid „müüa“ –, aga selline hääldus kõlab ausalt öeldes ju päris pentsikult.
Seevastu sõnu, kus pikale ü-le järgneb konsonant, näiteks „küünal“, „müüma“ ja „püüd“, justkui peakski hääldama pika ü-ga, nii nagu must valgel lugeda. Ja eks hääldataksegi – niisiis „nüüd“. Kuid hääldusest ei ole kuhugi kadunud ka too kirjas ammugi ajast ja arust „nüid“! Teritagem vaid kõrvu ning kuulakem hoolikalt iseoma ja teiste hääldamist: kas sääraseis sõnus kostab alati puhas pikk vokaal või kisub vahel ka diftongi poole?
Ferdinand Johann Wiedemann nimetab seda „diftongi poole kiskumist“ oma „Eesti keele grammatikas“ pika vokaali ebapuhtaks häälduseks. See toimub nii, et „vokaalimoodustuses osalevad organid (huuled ja keel) otsekui lõtvuvad või vajuvad, ja ebapuhtaks muudetav häälik kas järgneb või eelneb põhihäälikule“ – järgneb üü ja õõ, eelneb ülejäänute korral. Ja täpsemalt pikast ü-st: „Häälik ü moodustatakse nii, et keel asetatakse nagu i puhul ja huuled nagu u puhul; kui nüüd ü hääldamisel huuled kokkusurutud asendist tagasi vajuda lasta, siis peab häälik muutuma i-ks“ – ja näiteks sõnad „süü“ ja „nüüd“ häälduvad seetõttu „süi“ ja „nüid“. Wiedemanni järgi võib selline ebapuhas hääldus esineda kõigis pika ü-ga sõnades.
Tõsi, Wiedemann kirjutas seda kõike aastal 1875, aga sama kinnitavad ka hilisemad keeleuurijad. Andrus Saareste täheldab, et põhjaeesti murrete mõjul hääldatakse pikk ü ühiskeeleski üi-na („Tegeliku eesti foneetika alged“, 1920) – või siis hoopis niipidi, et häälduses diftongiline üi märgitakse kirjas „üü-aga“ („Kaunis emakeel“, 1952). Ja „Eesti keele häälduses“ (2016), autoreiks praegusaja juhtivad eesti foneetikud, öeldakse, et pika ü hääldamist üi-na võib pidada eesti ühiskeeles tavaliseks hääldusvariandiks, misjuures tuuakse näiteks just „nüid“ pro „nüüd“. Siin-seal leiab kinnitust seegi, et ka pikk sõnalõpu ü muutub häälduses sageliüi-ks, nii et „püüst“ saab „püi“ ja „süüst“ – „süi“.
Kirjutame me nüüd niisiis „nüüd“, ent hääldust esineb „nüidki“ nii- ja naasugust. Ja ma ei imestaks, kui mõni usin uuendaja vanad vaidlused üles soojendaks ja ka kirjas „nüidi“ nõudma hakkaks. Sest sõna hääldamine, nagu nägime, annab ju alust küll …
Aga rääkides uuendajatest – läinuks läbi Johannes Aaviku tahe, kirjutaksime praegu hoopis „nyyd“. Tema ju soovis ja soovitas ü-häälikut y-tähega märkida, avaldades 1920. aastal koguni programmilise teosekese „Kas ü või y? Y!“. Ü-d pidas ta saksamõjuliseks ning „saksa tähtede orjusest“ vabanemise aade oli rohkem või vähem aluseks ka Oskar Looritsa, hiljem Uku Masingu ja tema jüngrite y-tähe õhinale. Aga harjumuspärasem ü jäi siiski peale, ja nii ongi meil praegu ikkagi kolm toredat täpitähte, ä, ö ja ü, mitte ä, ö ja y nagu soomlastel.