KEELEKASTE ⟩ Nüüd ü-tähed tulevad mürinal kõik

7. mai 2021 Priit Põhjala - Kommenteeri artiklit
Priit Põhjala.

Vokaalirohke eesti keel võimaldab muu hulgas luua lõbustavaid, ridamisi nelja ühesama täishäälikuga liitsõnu: „allmaa-aare“, „maa-aadlik“, „lee-eend“, „mee-eelistaja“, „varietee-eeskava“, „loo-ootus“, „kuu-uurija“, „puu-uure“, „jää-äär“, „töö-öö“ … Eriti lõbustavad on need sõnad siis, kui mittekohustuslik loetavus- ehk selgussidekriips ära jätta ning püüda moodustada lauseid stiilis „kuuuurijate töööö jäääärel“ ja „maaaadlike varieteeeeskava looootuses meeeelistajatele“. Üks minu lemmikuid sääraste sõnade hulgas on ü-dega: „rüüüürija“. Möödunud aastal võitis sellise nimega Tallinna kostüümilaenutus Eesti ettevõttenimede konkursi – asja eest!

Vokaalirohkuse kõrval ilmestab eesti keelt diftongikirevus: võimalikke erisuguseid diftonge, see tähendab samasse silpi kuuluva kahe erineva vokaali ühendeid, on eesti keeles lausa kolmkümmend kuus: ea, ia, oa, ua, õa, öa, üa, ae, ie, oe, ue, õe, äe, öe, üe, ai, ei, oi, ui, õi, äi, öi, üi ja nii edasi. Nagu pikk täishäälik („oo“, „öö“), võib ka diftong olla iseseisva tähendusliku sõna staatuses: „au“, „ei“, „oi“, „õu“, „äi“, „oa“, „õe“ … Kõik seegi võimaldab välja mõelda tembukaid sõnu ja lauseid, näiteks „äiaau“, „hauaööõudused“ ja „kõueööaimus“ ning „tõi nõo lõa õue“ ja „oi ei, Õie õe äia aia oad!“.

Loos „Ä-st ja pääst“ (ÕpL, 23.04) oli jutuks see, kuidas pika vokaaliga „pää“ asemel otsustati hakata kirjutama diftongiga „pea“ (ja ä esinemus kannatas), seekord aga vaadakem, kuidas diftongiga „nüid“ asemel otsustati hakata kirjutama pika vokaaliga „nüüd“ (ja ü esinemus võitis).

„Nüid“ jätab vanamoodsa mulje ja pika ü märkimine üi-ga ongi üksjagu arhailine tava. Seda pikkade vokaalide diftongistumise ehk murdumise ilmingut võib sagedasti täheldada juba Georg Mülleri jutlustes (1600–1606): „hüidma“, „küinal“, „nüith“, „süita“ … Otto Wilhelm Masingu kiiluvees märgiti pikka ü-d teatud tingimustel diftongiga veel ka 19. sajandil: „hüidwad“, „küinarnukkud“, „müija“, „müirseppaga“, „nüid“, „püi“, „süidlane“ …

See kõik oli esiti korrapäratu, seejärel vana kirjaviis. Kuid uue kirjaviisi tulles tekkisid ka üü-hüüdjad; näiteks Karl August Hermann võttis oma „Eesti keele Grammatikus“ (1884) seisukoha, et kirjakeeles oleks õige „nüüd“, „nagu muiste kõik rahvas rääkis ja nagu veel nüüd suur hulk rahvast räägib“ – üi kujunenud ju hiljem, murretes. Pikka ü-d pooldasid veel ajakirjanik Ado Grenzstein ja koolmeister Juhan Kurrik; viimane arvas, et „üi või üii kirjutamine harjutab lugejat ü-healt väga teravaste ja venitavalt ütlema, mis jällegi ilutu on“ („Üleüldiselt pruugitav kirjaviis“, Olevik, 24.02.1886). Samas leidus neidki, näiteks Jaan Jõgever ja Hugo Treffner, kes olid veel üi poolel, sest pikk ü olevat liiga raske hääldada ja selget üü-häält ei olevatki kusagil kuulda. Hiljem tulnud ka Kurrik üi-meeste poolele üle, leides nüüd, et üü olla kirjas ilutum ja igavam ning rahvas räägib ka rohkem ikka üi-ga.

Aga 1886. aasta juunis otsustas komisjon, kus arutati uue testamendi ümberpanekut uude kirjaviisi ja kuhu teiste hulgas kuulus jällegi „pää“-mees Jakob Hurt, et pika ü-ga sõnades tuleb selgesti välja kirjutada üü, mitte üi. „Pikk üü kirjutatagu kahe ü-ga, ei mitte üi. Näitused: nüüd, püüdma jne,“ resümeeris Hurt Postimehes („Püha kiri pannakse uue kirjutusviisi järele ümber“, 5. juuli 1886).

Kui „pää“ ja „pea“ puhul murti päid ja piike õige pikalt – asi ei olnud klaar veel 20. sajandi keskpaigakski –, siis sõnaga „nüüd“ läks ladusamalt; 1886. aasta otsus on püsinud järjekestvalt tänase päevani. Tõsi, 1908. aasta Tapa keelekonverentsil peeti vajalikuks veel kord asja üle vaielda, aga jõuti endiselt „otsusele pikka ü kõla ikka üü (mitte üi) läbi tähendada, ilma mingit erandit lubamata“ (Õigus, 31.05.1908).

Vaat nii me nüüd kirjutamegi „nüüd“ ja kui keegi, kes ei ole vähemasti kirjanik, hakkaks heast peast kirjutama „nüid“, peetaks teda dinosauruseks või seevaldi kandidaadiks. Hääldusega on muidugi iseasi, aga sellest juba järgmisel korral.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!