Klassiõpetaja Kätlin Kallas: oleme iga päev suunamudijad ja maailmaparandajad
Peale selle, et õpetaja annab edasi ja aitab uurida maailma, on tal ka veel üks nähtamatu, kuid hindamatu võimalus ‒ kujundada õpilaste maailma. Mitte keegi õpetajatest ei viibuta harrypotterlikult klassi ees võlukepiga, muutes õpilast hetkega veganiks, looduskaitsjaks või tulevaseks ausaks poliitikuks, keda valed ei veetle. Suunda mudime me aga iga päev, kirjutab Loova Tuleviku Kooli õpetaja Kätlin Kallas.
Mulle meeldib mõelda, et peale riikliku õppekava täitmise vastutavad õpetajad ka südamehariduse eest. Esmajoones inimlikkus ja austus teiste vastu on minu silmis ühiskonna toimimise vundament. Klassikollektiivi satuvad kokku eri tausta ja iseloomuga õpilased. Grupiprotsessid käivituvad esimesest hetkest ja õige pea koputab uksele konflikt. Ükskõik kui võluv sa ka oled, ei ole nii, et iga inimene tahab sind enda seltsi või on kõigi sinu mõtetega päri. Koostööni jõudmiseks on vaja konfliktid läbida. Ideaalis valutult, kui päris koolielus tuleb ette valusaid solvanguid ja ka pisaraid. Konflikte lahendades kordan ma õpilastele tihti, et konflikte tuleb elus ette k o g u a e g ja on loomulik, et inimesed vaidlevad. See on osa lähedusest. Kuid kindlasti peab olema korralik leppimissüsteem. Säilita austus, isegi kui keelduti. Viha ei tee sinust halba inimest, kuid ära uju vihakõne madalas vees. Ja palu vabandust, kui oled lasknudki viha oma keelelt mürgise noolena lendu. Neid sõnu kordan ma nagu mantrat. Vahel kipun unustama, et minu sõnad kannavad suurt väärtust. Kuni mõni õpilane meelde tuletab: „Aga õpetaja, sa ju ükskord ütlesid …“
Õpetaja, ma nägin sind Instas!
Ei tasu alahinnata seda, mida jagab õpetaja klassis või sotsiaalmeedias endast ja oma maailmast. Sotsiaalmeediastaar või mitte, aga mõjuisik on õpetaja igal juhul. Kui meie fotod oleks nagu modelliportfooliod ja sotsiaalmeediakuvand viimseni viimistletud, ei näitaks me päriselu. Päriselus ei ole me ehk nii päevitunud ja valgete hammastega. Me vaid tekitame illusiooni ilust, mis on loodud ühe klikiga. Ja kui jagaks lugusid ainult tarbimisest, siis kuidas me saaks loota, et noored vähem tarbivad? Õpetaja saab näidata, et õnn ei peitu ostukorvis ja tarbijateks ei sünnita, vaid vormitakse.
Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja mõnikord ongi vaja ainult ühte fotot matkast enda sotsiaalmeediakanalil, et ärgitada õpilast loodusega lähedasemaks saama. „Ma vaatasin su Instast, et oled kuskil kaljude peal käinud. Kus see on? Ma tahaks ka minna,“ ütles poiss, kellele on telefon kui käe külge kleepunud kokaiin ja kodust väljumine suur samm. Tõestisündinud lugu.
Igaks päevaks eeskuju
Iga päevaselt ümbritseb meid infomüra, millest on täiskasvanulgi mõnikord keeruline läbi närida ja oluline leida. Rääkimata siis noortest, kes ei oska head halvast veel nii hästi eristada. Informeerituse ja enda vaimse tervise kaitsmise vaheline piir on õhkõrn. Nii nagu fotograaf leiab pildil fookuse ja teravustab selle, hägustades ülejäänu, saame meiegi õpetajatena seda teha. Hägustada halva ja teravustada hea.
Hea on see, kui klassis on vähemalt kahe eri jäätme prügikast ja oleme õppinud neid õigesti kasutama. Hea on see, kui käelise tegevuse tundides kasutame uue loomiseks vanu ja taaskasutatavaid materjale. Hea on see, kui õpilased on näinud õppekäigul, kuidas tehakse tervisliku toidu kohvikut või mis saab prügist. Hea on see, kui õpilased on edukalt osalenud programmis, mille eesmärk on edendada sallivust ja inimõiguste austamist. Hea on see, kui õpilase jaoks on tavapärane iga päev tegelda enda emotsionaalse hügieeniga või võtta aega vaikuseminutiteks, et enda juurde tagasi tulla. Hea on see, et õpetajale loodetakse ja tema suunda usutakse.
Usun, et väike maailmaparandusgeen on igas õpetajas. Ja jumal tänatud, et on! Sest just õpetaja on see, kes saab oma eeskuju ja toetusega maailma parandada moel, mida ei saa ükski otsustav riigiametnik või suure plakatiga meeleavaldaja.