kood/Jõhvi – tehnoloogiakool, kus pole klasse ega õpetajaid
Jõhvi koolimaja küll esimese õppeaasta alguseks valmis ei saa, kuid endisest telefoni keskjaamast saab oluliselt moodsama sise- ja välisilmega õppehoone. 
Nii värske koolilõpetaja kui karjääripööret kaaluv keskealine võib uues tehnoloogiakoolis kood/Jõhvi hakata superkangelaseks, et läbida mänguline õppeprogramm võimalikult kiiresti ning võita kindel ja kõrge palgaga töökoht rahvusvahelises tehnoloogiaettevõttes.
Eestikeelne Vikipeedia selgitab sõna „kool“ kui „kindla koolikorra ja õpilaskonnaga õppe- ja kasvatusasutust, kus õpilased omandavad õpetaja juhendamisel teadmisi, oskusi ja vilumusi“. Ehk siis kooli teevad õpilased, õpetajad ja kindel kord.
Õpetaja olemasolu on tõesti aastasadu olnud kooli eeldus. Lihtne eesti poiss Ignatsi Jaak poleks saanud 17. sajandi keskel kooliharidust ega võimalust üle mere Rootsi purjetada, et kuningale oma teadmisi esitleda, kui Bengt Gottfried Forselius poleks loonud tulevaste õpetajate koolitamiseks seminari ja võtnud vaevaks neid ja õppimisvõimetuteks peetud eestlasi õpetada. Ja muidugi poleks Arno Tali mõtisklused ja Joosep Tootsi ettevõtlikkus „Kevades“ pooltki nii mõjusad, kui neid poleks omal malbel moel innustanud õpetaja Laur, kes oli õpilaste jaoks märksa inspireerivam eeskuju kui ahjuroobiga vehkinud köstrihärra.
Ajad on aga edasi liikunud ja infoajastul on teadmiste allikate kättesaadavuse kasvades õpetaja roll oluliselt muutunud. Nii mõnestki autoriteetsest teadmiste külvajast on saanud üha enam toetav ja innustav tugiisik, kes hoiab õppurit käänulisel õpiteekonnal eksimast ja juhib miljonite võimaluste tähistaevas õiges suunas. Selliseid inimesi vajavad ka koolid, kus õpetajaid ametlikult ei olegi ja edu sõltub õpilase isiklikust pingutusest.
„Kuidas ikkagi ilma õpetajateta Jõhvis tehnoloogiaharidust anda plaanitakse?“ on tavaliselt huviliste esimene küsimus Jõhvi uuest koolist kuuldes. Tõesti, Jõhvi kooli alustalaks on ise- ja koosõpe, kus ülesandeid annab õppijatele arvutiprogramm ning traditsioonilises mõistes klasse ega õpetajaid ei ole. On siiski juhendajad, kes õpilasi vajadusel kõikvõimalikes õppetöösse puutuvates küsimustes abistavad.
Seda mudelit ei ole Jõhvi kooli asutajad ise välja mõelnud, vaid aluseks on võetud Prantsusmaal loodud ning nüüdseks juba paljudes riikides end tõestanud 01 Edu haridusprogramm, millest on omakorda välja kasvanud rohkem lihvitud õppeasutuse tüüp Ecole 42.
Mõlema mudeli autor on prantsuse arvutiteadlane Nicolas Sadirac, kes olemasolevates õpetamistehnikates pettununa asutas 1999. aastal uute tehnoloogiate ja informatsiooni kooli (École pour l’informatique et les nouvelles technologies) Epitech. Sealt edasi katsetas ta uusi, kuni avas 2013. aastal koos prantsuse telekomi miljardäri Xavier Nieliga esimese Ecole 42 Pariisis ja paar aastat hiljem ka Fremontis Californias. Praeguseks kuulub Ecole 42 ketti 21 kooli, lähimad neist asuvad Soomes ja Venemaal.
2018. aastal käivitas Sadirac veelgi edasi arendatud 01 Edu, milles õpetaja- ja klassivaba mudelit täiendab mänguline õppeprogramm. Selles osalejad liiguvad justkui arvutimängus ühelt tasemelt teisele, tehes vajadusel koostööd teiste mänguritega, kuid eelkõige kasvatades siiski isiklikul kontol olevat varandust – praktilisi tehnoloogiateadmisi. Õppija ei pea kindla kuupäeva kukkudes saatma juhendajale vabanduskirju, et „koer sõi jälle töövihiku ära“ või „internet sai täis“, sest ajasurvet kodutööde esitamiseks ei ole. Igaüks liigub endale sobivas tempos oma aega ise kavandades, kuid ilmselt saab iga taiplikum õppija aru, et finišisse tasub pigem kiirustada. Sest mängu lõpus ootab võitjat, st koolilõpetajat, väärikas autasu: kindel töökoht kõige ihaldusväärsemas tehnoloogiaettevõttes.
Edu mõõdupuud
Ilmselt on veidi ennatlik juba enne kood/Jõhvi ametlikku avamist väita, et just see õpetamismeetod rahuldab kõige paremini Eesti kasvavat nälga praktiliste IT-oskustega töötajate järele. Samas näitab selle meetodi tõhusust nii Ecole 42 kui 01 Edu lõpetajate edu teistes maades. Seda tüüpi koolide lõpetajad ei pea endale tööd otsima, vaid juba õpingute ajal on neil tööpakkujatest järjekord ukse taga. Meediaväljaanne TechCrunch kirjutas, et Pariisis laekus sellise tehnoloogiakooli 750 õpilasele kolmandal õppeaastal Prantsuse tehnoloogiafirmadelt 11 000 praktikapakkumist.
„Õppimine ei lõppe iial,“ ütleb Pariisi kooli vilistlasest britt Dav Hojt, kes töötab nüüd tarkvaraarendajana Tartus ettevõttes Fleet Complete. „42 õpetas mulle eelkõige teistega koostööd tegema. Ja juba ainuüksi esimese kuu ajaga õppisin nii palju, et isegi kui mind poleks põhiprogrammi valitud, oleks see olnud suurepärane kogemus.“
Praegu Soome 42 mudelil põhinevas Hive’is õppiv Joche Wilen lisab, et tema on kahe aastaga selgeks saanud, et just koostöös teistega saab probleeme kõige paremini lahendada.
Mõlemad on nõus, et koolide lõpetajad ei pea jääma tööpakkumisi ootama, vaid võivad hakata nii iseendale kui ka teistele tööandjaks, sest kooli inspireeriv õhustik julgustab neid looma oma ettevõtet. Ka majandusajakirja Economist andmetel on igast viiendast Ecole 42 lõpetanust saanud ettevõtja, kel ilmselt keskmisest kõrgem riskitaluvus ja julgus probleeme kusagilt otsast lahendama hakata.
Ka kood/Jõhvi eesmärk ei ole teha õppijast vaid väledad koodikirjutajad, suuri teabemasse lennult haaravad andmearhitektid või nõtke käega 3D-disainerid, vaid pöörata tähelepanu nn pehmetele väärtustele ehk sellele, kuidas teistega koos töötada, neilt pidevalt midagi juurde õppides, kuidas uudseid olukordi loominguliselt lahendada ning osata oma ideid ja saavutusi ka laiemale publikule arusaadavalt selgitada. Pikas plaanis ongi need kõige hinnalisemad inimlikud oskused.
Miks ikkagi Jõhvi?
Lühike vastus on, et Jõhvi lihtsalt on sellise kooli jaoks parim koht. Esmalt on Ida-Virumaal palju andekaid noori, kellele kohalikud üldhariduskoolid on andnud hea ettevalmistuse, kuid kes peavad sageli minema edasi õppima kodust kaugele. Teisalt on võimalus meelitada Eesti kirdenurka juurde uusi võimekaid tegijaid mujalt Eestist ja miks mitte ka Soomest-Lätist, kust tulnud inimesed võivad kaaluda pärast õppimisele keskendumist Eestis paikseks jäämist ja siin oma ettevõtte loomist. Elu on siin odavam kui Tallinnas, Riias või Helsingis, samas on käe-jala juures Ida-Viru vaatamisväärsused. Ja lõppeks tuleb mõelda ka kümnendi jagu ette: kui põlevkivi kaevandamine kord lõpeb, siis ei keeruta siin tuhamägede tühi tuul, vaid on väärtuslik elukeskkond oma kodukandist hoolivatele nutikatele inimestele.
Aga miks rajada õppehoonet ja õpilasi 200 kaupa kokku koguda, selmet anda neile võimalus oma koduse arvuti tagant õppetöös kaasa lüüa?
Siingi ei pea vastust kaugelt otsima: praegune määramatusse veninud koduõpe on ilmekalt näidanud, et kui umbes kolmandikule õppijaist sobib kodus õppimine suurepäraselt, siis teist sama palju on neid, kes kolinal edasi rühkiva haridusrongi pealt maha kukuvad, põhjuseks õppimiseks kehvad kodused olud, aeglane piirkondlik internetiühendus ja veel paljud muud takistavad tegurid. Kool nimega kood/Jõhvi annab aga kõigile õppimisest huvitatuile võrdselt head võimalused: tasuta majutus samas hoones, stabiilne ülikiire internet ja töötav arvuti, võimalus eralduda iseseisvaks tööks, aga soovi ja vajaduse korral teha teistega koostööd ning lõppeks võimalus nautida ka kogukonnaelu.
Ei saa välistada, et kood/Jõhvi suure edu korral kerkivad järgmised kood/koolid juba pisematesse asulatesse Eestimaa eri nurkades ja et lisaks ambitsioonikatele õppijatele otsivad need koolid oma meeskonda ka inspireerivaid kogukonnajuhte.
Seaduse mõttes on see siis huviharidus- või täienduskoolitusasutus? Tunnistust ega kutset sealt ei saa, õppijatele ei laiene tasemeõppe õpilaste soodustused? Õppelaenu võtta ei saa?
NOORED!
Kui kaotame Eestis kõik koolid õpetajatega, siis leidub meie väikese Eesti peale ikkagi mõni inimene, kes isegi Harvardisse või Moskva ülikooli sisse saab (enesearenduse instinkti toel), aga kas see on mingi näitaja-? Lõpptulemusena meie väikerahva ja tema kultuuri surm …
Õppijat ega tööandjaid üldiselt ei huvitagi ju mis ta seaduse mõistes on. Mis on seaduse silmis näiteks oma tööd väga-väga kvaliteetselt-efektiivselt tegev iseõppinud tegija? Pole ju oluline. Tööandjale on ta enim väärt. Ja ka iseendale: tal ilmselt vabadus valida tööandjat, suurem töötasu, võimalus läbirääkida tööaja ja -koha paindlikkuses jne.
Tunnistus ja kutse pole eales ühtki tööd ära teinud.
Kui elukoht olemas ja muudki võimalused, pole ka soodustused ega õppelaen nii kriitilised.
Pigem on siin (ja ka näiteks Cleveroni Akadeemia) näitel tegu uue suuna selge kuvandiga. Kui avalik-õiguslik haridus ei vii läbi mingisugust revolutsiooni, siis asub ta hääbumise teele. Juba aastakümneid on seda revolutsiooni vaja.
Ja nagu näha – ettevõtjaid ei huvita kraadid ja aeglased suured riigiraha kulutavad koolid. Ettevõtjad lahendavad oma probleemid ise üsna kiirelt.