Kuidas lasteaia renoveerimine üle elada?
Kaks nooremat rühma toimetavad Männiku lasteaias, kus nad on hästi omaks võetud. 
Poole rühma jagu lapsi on Kasekese lasteaia Külvi tänava majas, kus on tunne nagu maal vanaema juures.
2011. aastast kehtivate tervisekaitsenõuete järgi peab 2030. aastaks olema lasteaias iga lapse jaoks vähemalt neli ruutmeetrit põrandapinda. Suur osa lasteaedu Eestis on aga pärit Nõukogude ajast ega vasta kehtestatud nõuetele: neis napib nii mänguruumi kui ka õhku.
Tallinna linnale kuulub 124 lasteaeda, millest renoveerimist vajab 103. Ettevõtmine on kahtlemata kulukas, mis selgitab, miks tööd on ajatatud kümne aasta peale.
Hoonetega on asi selge, need tuleb renoveerida. Kõik 103 lasteaeda vajavad selleks eraldi projekti, kuna on nii arhitektuuri kui ka asukoha poolest omanäolised. Samamoodi vajavad just neile sobivat lahendust kõigi uuenduskuurile minevate lasteaedade inimesed, et mitte kaotada hoolivus- ja kuuluvustunnet.
Rabarüblik kolis linna laiali ja internetti kokku
2020. aasta kevad oli Rabarübliku lasteaia jaoks kõike muud kui harilik. Lisaks uudsele koroonaolukorrale oli teada, et maja tuleb augustiks ehitajatele üle anda ning ise asenduspinnale kolida. Ehkki asjatundjad soovitavad kolimise tõttu laiali hargnenud meeskonnal võimalikult kokku hoida ja ühisüritusi korraldada, oli viirusel oma plaan. Ühiseid pidusid, matku või koosolekuid ei olnud lihtsalt võimalik teha. Tervisenõukoja kindel nõuanne inimestele, kes igapäevaelus kokku ei puutu, on hoida distantsi. Kui sügisel oli veel julgust ühisürituste kuupäevi plaanida, siis talve hakuks oli selge, et kõik see lükkub kuupäevata tulevikku.
Niisiis oli tarvis leidlikke lahendusi. Ühenduse hoidmiseks lõime interneti vestlusgrupi ja liitsime õpetaja abid esimesel võimalusel e-lasteaia infosüsteemiga ELIIS. Kõige igapäevasemaks suhtlusvahendiks on siiski jäänud vana armas telefon.
Hirmude seljatamine viib edasi
Majandusinimesed rõhutavad, et head kriisi ei tohi raisku lasta. Selgub, et kriisi ei tasu alahinnata ka lasteaias. Kui kriise on rohkem kui üks, oleks nende käest laskmine lausa topeltkaotus. Meil tuli leida üles kriisis peituvad võidud ja püüda kaotada hirmud.
Suurim hirm kolimise juures on turvalisuse kadu. Oleme harjunud üheskoos oma majas toimetama: teame täpselt, millal kogumiskaev täis saab või on vaja liiva vahetada, kuhu panna kühvlid ja viia suveks kelgud, millisel pingil on tore õhtupäikese soojas lastega juttu puhuda ja millise liivakasti mängudesse paistab hommikupäike.
Oma lasteaiast lahkuda on ühtaegu magus ja valus. Saad aru, et see on vajalik, ometi jääb vanasse majja nii palju armastust ja hoolt, mälestusi ja lugusid. Aeg aga muudkui läheb ning ühel hetkel on selge, et tuleb minna, sest maja renoveerimine on möödapääsmatu.
Pakkimine ja kolimine väärib omaette lugu, kuid kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige alus on koostöö. Kõik, kelle poole abipalvega pöördusime, tulid rõõmuga appi: linnaosa ja omavalitsus, ümbruskaudsed lasteaiad ning isegi naabertänava põhi- ja huvikool.
Arvestama pidi nii õpetajate kui peredega
Üks peamisi murekohti oli rühmade komplekteerimine. Kuna kooliteed alustanud laste asemele uusi ei võetud, sai kuuest rühmast korraga neli ja pool. Õhus oli võimalus, et kõigile enam tööd ei jagu. Õnneks ei olnud mahti liigselt ette muretseda ning olukord laheneski nii, et kedagi ei tulnud koondada ja kõik said tööd soovitud koormusega jätkata. Nimelt polnud mõni õpetaja kolimisest huvitatud ning lahkus ise, mõni jäi kauaoodatud pensionile ning kaks õpetajat said kasutada võimalust käia tööl poole kohaga.
Rühmad komplekteeriti ennekõike peredega arvestades. Õed-vennad pidid saama ühte majja ning võimalusel sai iga laps koha võimalikult kodu lähedale. Lisaks oli vaja arvestada laste vanuse ning rühmaõpetajatega. Sellised keerulised olukorrad lahenevad ainult tänu heale infovahetusele, suhtlemisele ja kompromisside tegemisele.
Justkui kodus, kuid samal ajal külas
Rabarübliku lasteaia kolimise muutis erakordseks ka asenduspindade rohkus. Neli ja pool rühma jagati laiali kolmele asenduspinnale, millest igaühes oma tingimused, hirmud ja ootused. Uus olukord nõudis mõistagi eri majade nõuete ühtlustamist ning koroonaaja kriisiplaanid tehtigi vastavalt kohalikele oludele. Seega kehtib Rabarübliku lasteaias sel aastal lausa kolm erinevat päevakava ning kolmed reeglid ja plaanid.
Õppimise juures peetakse suureks väärtuseks kogemuste vahetamist. Nii käiakse ikka naaberlasteaedade tegevusi vaatlemas ja kutsutakse teisi endale külla. Sellised õppekäigud avardavad ja annavad hea ülevaate teiste tegemistest, ent need jäävad siiski külaskäikudeks. Võõrustaja on end su tulekuks ette valmistanud, tuba on korda tehtud ja näidatakse seda, mille üle ollakse uhke. Terveks aastaks külla jäädes on aga võimalik näha ka köögipoolt – toimemehhanisme, planeerimist ning argipäeva juurde kuuluvaid hetki: vaidlusi, läbikukkumisi, püstitõusmist ja edasi minemist. On võimalus saada osa kogu protsessist ning olla samal ajal ka ise otsekui peopesal uuritavaks objektiks ja õppimiskohaks.
Suured lapsed suures majas: Pääsküla kool
Kaks rühma – koolieelikud ja nende õed-vennad – paigutati Pääsküla kooli. Saime sinna privaatse sissepääsuga omaette olemise. Rühmaruumid asuvad kahel korrusel: esimesel magamis- ja majapidamisruum ning teisel ruumid õppetööks. Nullkorruse sööklat jagame kooliperega.
Vahemaad olid algul harjumatult pikad: õhtuks näitas sammumõõtja 18 000 sammu. Õppisime ruttu trajektoore optimeerima ning korruste ja uste logistika sai vajadusest tulenevalt kiiresti selgeks. „Kui tuled, siis too, kui lähed, siis vii“ – see vanarahva tarkus on koolimaja pikkades koridorides vaieldamatult aukohal.
Õueala on meil samuti kooliperega kahasse – suur aiaga piiratud ala, kuhu mahub kokku palju häid lambaid. Ka siin oli tarvis teha kokkuleppeid, kompromisse ja ümberkorraldusi, kuid olime selleks valmis. Kooliperega oli algusest peale kokku lepitud, et kindlaim viis konflikte vältida on rääkida.
Et lasteaiapere saaks päris oma söögi- ja õueajad, nihutas kool oma vahetunde. Hoov kavandati selliseks, et ka lasteaialastele seal ohutut tegemist jaguks: vahendite hankimisel pani õla alla Tallinna haridusamet ning õueala turvalisemaks muutmisel oli abiks Nõmme linnaosa valitsus. Õueinventari täiendamisel ei tellitud päris „titekaid“ asju, vaid paigaldati tegevuskeskused, millest ka algklassid rõõmu tunneks. Koostöö kooli juhtkonnaga oli siin suurepärane.
Kuna koolimajas toimetavad just meie kuue- ja seitsmeaastased, on nende kooliks ettevalmistus sel aastal tõeliselt kogemuslik: tuttavad ruumid, inimesed ja koolitee. Ka muusikaõpetaja leidsime oma rüblikutele kooli muusikaklassist. Loomulikult on rahul ka lapsevanemad, sest koolihirmu ärahoidmiseks poleks vist rohkem midagi võimalik teha.
Ei saa märkimata jätta ka kirjeldamatut emotsionaalset laengut, mis tekib Rabarübliku vilistlasi kooli peal kohates. Samuti tunnevad meie mudilased end suure ja tähtsana, kui oskavad vanu lasteaiasõpru nimepidi kutsuda – uhke on ju olla koolilapse sõber.
Männiku rühmad ja Külvi tänava segasummasuvila
Kaks nooremat rühma toimetavad praegu Männiku lasteaia ruumides, kus nad on oma tegemistes küll autonoomsed, kuid sõltuvad mõistagi kohalikust rütmist. Kui algne idee oli olla Rabarübliku lasteaed Männiku lasteaias, siis tegelikkuses kaasati meid Männiku kümne rühma tegemistesse. Meie rühmad lülitati kohalikku valverühmasüsteemi ning Männiku liikumisõpetajast sai ka meie laste juhendaja. Samamoodi sulandus võõrustaja lasteaia õppejuht märkaja ja toetajana imeliselt meie rühmade tegemistesse.
Poole rühma jagu rabarüblikuid sattus Kasekese lasteaia Külvi tänava majja, mille planeering meenutab mõnusat segasummasuvilat ning täidab kõrvaltvaataja unistuse pisut ajas rännata ja olla jälle laps. Peeter I merekindluse staabihoone, mis on lasteaeda majutanud juba üle poole sajandi, väärib omaette lugu. Muinsuskaitse all olevas majas saavad lapsed kogemuse mitmekesisuse tähtsusest. Kõrged laed, pottahjud ja pööningule viiv puittrepp on ainult mõned näited maja potentsiaalist. Ruutmeetreid on lapse kohta küll vähe, ent selle korvab avar õueala, mis ei kubise atraktsioonidest, vaid kutsub marjapõõsaste, kasvuhoone, õunapuude, jalgrattateede ning lahedate muruväljadega. Selle maja väärtus on lastele antud vabadus loovmängudeks ja omaette olemiseks ning võimalus olla keset linna maal.
Koos kümne Rabarübliku lapsega on rühmas sama palju Kasekese enda omi ning meie õpetaja ja õpetaja abi töötavad koos Kasekese õpetajaga. Nii moodustunud meeskond mõistab suurepäraselt, mida tähendab integratsioon ja lõimumine. Kõik plaanid ja tööpõhimõtted oli tarvis omavahel kooskõlla viia. Õnneks on mõlemad õpetajad innukad õuesõppe pooldajad ning haakekohti leiti teisigi, seega ei tulnud põhiväärtustes kompromisse teha. Küll aga tuli mõlemal õpetajal tutvuda paarilise tööpõhimõtete ja -meetoditega.
Hindamatu ja ainulaadne kogemus
Me kõik oleme õppijad ja püüame uutest olukordadest võtta kaasa parima. Võit, mille me oma lasteaeda kaasa viime, on kogemuspagas, mida koolitusena kuskilt osta pole võimalik. Meil oli ja on praeguseni harukordne võimalus võrrelda eripalgelisi ja mitmekesise kultuuriga asutusi, noppida saadud kogemustest välja endale omane, tõstes sellega oma pädevust ja professionaalsust.
Oleme sügisest kevadesse jõudnud, käia jääb veel tee uude sügisesse – meie taaskohtumisse. Olen kindel, et sellesse uude algusesse tulevad meie armsad töökaaslased, lapsed ja vanemad uue hingamise ja teotahtega. Oleks meil ometi nii palju tarkust, et see kogemus jõustavaks sünergiaks koondada. Siis ei ole maailmas paremat lasteaeda kui Rabarüblik Pääsküla raba veerel.
Nii armas oli lugeda ja usun,et varsti oleme kõik jälle koos kogemuste võrra rikkamad. Võõrsil oldud aega jään kindlasti meenutama sooja südamega,aga oma kodu on ikkagi kõige armsam.Nii vahva ja põnev on sügisel tutvuda meie uue majaga ning loomulikult suur igatsus töökaaslaste järele.Olime ju üks suur pere.Aitäh kõigile.Kindlasti on asenduspinnal veedetud aeg samuti väga ilus aeg ja jääb minu südamesse veel kauaks,kauaks.