Londoni ülikoolist Viini kaudu Audrusse õpetajaks

Sügisel alustas Audru koolis õpetajaametit Ingrid Lekk, kel kaitstud Londoni ülikoolis doktoritöö neuro-arengubioloogiast, seljataga teadustöö Viinis, kogemused üliõpilaste õpetamisest ning aasta „Noored kooli“ programmi. Ees ootas uus töö – õpetada bioloogiat ja keemiat.

Kuigi Audru on Ingridi kodulinnast Pärnust vaid kümne kilomeetri kaugusel, ei saanud otsustamisel määravaks uue tööpaiga asukoht, vaid soov minna väiksemasse kooli, kus saaks õpetada vähemalt kahte loodusainet ning kohtuda ühtede ja samade õpilastega vähemasti 3–4 korda nädalas. „Aineõpetaja suur mure on, et ta ei näe oma õpilasi piisavalt tihti ega saa võimalust neid isiklikult tundma õppida. Isiklik kontakt on aga õpetamise juures kõige olulisem. Vastasel juhul on tegu info jagamisega,“ tõdeb ta ja lisab, et on koolivalikuga väga rahul. „Mulle antakse palju tegutsemisvabadust, kollektiiv on toeks ja lapsed muhedad.“ Frustratsiooni tekitab haridussüsteem, milles Audru kool opereerib nii hästi, kui saab.

Õpetajate Lehes tutvustatud „Noored kooli“ programmi läbinud õpetajaid iseloomustab uues ametis alustades julgus ja positiivsus. „Programmis osalejad toovad koolidesse uusi tuuli, teistsugust lähenemist, värsket entusiasmi, kohati ka naiivsust kõige paremas mõttes,“ nõustub Ingrid ja lisab, et ei vastandaks uusi tulijaid staažikatele õpetajatele, „kellest paljusid vaatan suu ammuli ja mõtlen, et kuidas üks inimene saab jooksu pealt olla ainespetsialist, lastepsühholoog, mentor, Google Calender ja esmaklassiline artist“.

„Suur osa kogenud õpetajaid teab paremini kui keegi teine, kuidas õpetajatööd hästi teha, aga neile ei anta selleks ressursse. Küll aga tehakse mööda pikki käsuahelaid igat laadi ettekirjutusi,“ arutleb noor õpetaja. „See on frustratsiooni tekitamise kuldvalem: ära anna inimesele vabadust ja võimalusi end teostada, aga õpeta elevandiluust tornist, kuidas ta tööd tegema peab.“

Arutledes süsteemi üle

Ingrid Lekk mõtiskleb süsteemi üle, mis võimalikult väikeste kuludega üritab „harida“ võimalikult palju lapsi. Kuid lapsed ei ole masstoodang. „Suurim kasu ühiskonnale on koolist, kust tulevad inimesed, kes teavad oma võimalusi, oskavad infotulvas orienteeruda ja infot adekvaatselt analüüsida. Sellised oskused arenevad arutledes, probleeme iga nurga alt ja erinevas kontekstis lahates vastavalt õpilase arengutasemele,“ selgitab Ingrid Lekk.

Mis aga toimub tavakooli aineõpetaja tunnis? Et teenida vähegi elamisväärset palka, annab õpetaja 6–7 kontakttundi päevas. Igas klassis on keskmiselt 20 õpilast. Nendest üks – ajakohasel näitel – tahab rääkida mRNA vaktsiinide molekulaarsetest alustest, teine ei teagi, mis on vaktsiin, kolmas tuleb perekonnast, kus usutakse, et vaktsiinid on 5G-kiip, neljas on erivajadustega, kes on tundi „kaasatud“ lisaõpetaja abita ega tule suures klassis õpetaja pideva tähelepanuta oma emotsioonidega toime.

„Mis arutelust ja analüüsist siin rääkida? Kust võtab õpetaja aja, et kõikide õpilastega individuaalselt tegelda?“ küsib värske õpetaja. Ja vastab: „See on liinitöö, nii hirmsalt, kui see ka ei kõla. Ja et õpetajad aastaid vastu peavad, on täielik ime.“

Ideaalis oleks õpetajal täiskoormusega maksimaalselt kolm-neli kontakttundi päevas, igas klassis maksimaalselt 10–15 õpilast. Ülejäänud aja saab kulutada õpilaste individuaalseks analüüsiks ja suuliseks tagasisideks (arutelu!) hinnete asemel ning tõeliselt mitmekesiste ja läbimõeldud tundide ettevalmistamiseks. Nii seisab ka lõpututes ettekirjutustes, aga aega või tasu selliseks õppetööks ei ole. Suurema osa tööst teevad õpetajad oma vabast ja uneajast või on sunnitud jätma tegemata.

Ingrid Lekk on õpetanud tudengeid ja näinud nendegi seas õppimise pärast õppijaid, mis on üsna levinud põhikoolis. Tema ei poolda hinnete panemist, aga praeguses süsteemis pole võimalik hindeid ära jätta, sest masside kvaliteedi kontrollimiseks on see efektiivseim viis.

„Koolist tulevad õpilased, kellest suur osa pole tundnud õppimise mõnu: avastamise ja probleemi kallal pusimise mõnu, vigade tegemise ja nende parandamise mõnu, saavutusrõõmu. Ainus mõnu, mida nad tunnevad, on hinne: kunstlik saavutus, mis näitab, kui hästi vastab õpilane standardile,“ arutleb Ingrid, kes oli koolis viieline. „Ma tahtsin olla tubli, kuigi olin ületöötanud, unehäiretega ja kartsin paaniliselt teha vigu,“ tunnistab ta. „Aga mis veel hullem: doktorantuurini maadlesin iseendaga, sest ühtäkki ei huvitanud kedagi, mitu punkti ma lõpueksamitel sain või kui hästi standardile vastan. Vaja oli hoopis loovust, originaalsust, uute ideede genereerimist, oskust suures hulgas teadmistes kiirelt orienteeruda ja neid kriitilise pilguga haarata, et sünteesida midagi uut.“

Pigem hinnata eduelamust

Ta märkas, et tema õpingukaaslased teistest Euroopa riikidest olid julged, ei kartnud proovida, hullumeelseid ideid välja käia, küsida, vaielda, tundmatus kohas vette hüpata. Nad tundsid õppimisest mõnu. Aga meil on PISA testid, kiituskiri ja koolikatsed, milleks hakatakse sünnist peale valmistuma. „Kui hinded peavad tõesti olema, tuleks hinnata eduelamust, et anda hindele teine tähendus kui standardile vastamine,“ arvab Ingrid. Lisaks tuleks senisest rohkem lähtuda huvide erinevusest: on normaalne olla mõnes õppeaines tugevam ja teises nõrgem, hea õpilase tunnus ei ole kiituskiri.

Eriti valutab ta südant tüdrukute pärast, sest ikka on elujõus kuvand ontlikust tütarlapsest, kes saab vaikselt viisi. Ikka veel jäävad tüdrukud klassis varju, ei avalda arvamust, ei julge vaielda ega taha silma torgata, kuigi endal lõikab pea nagu koorelahutaja. „See oli päris suur üllatus, lootsin, et ajad on rohkem muutunud,“ meenutab Ingrid kooliaasta algust ja lisab: „Mõelge, miks naisi on juhtivatel ametikohtadel vähe. Juhid ei tunne mõnu standardile vastamisest, vaid uue loomisest, riskide võtmisest, avastamisest, küsimuste küsimisest.“

STEM-õppeained on tulevikuoskusteks vajalikud, aga paraku ebapopulaarsed. Õpetaja raske ülesanne on need kaasakiskuvaks teha. „Kui sul on üle 200 õpilase ja 30 kontakttundi nädalas – paljud loodusainete õpetajad on sunnitud nii töötama –, pead olema tõeline üliinimene, et iga õpilaseni jõuda,“ arutleb Ingrid. Loodusaineid ei saa õpetada massidele loengut pidades, rühkides läbi tohutust infohulgast, mida teadus iga päev juurde loob. 

Loodusained vajavad teadlasest õpetaja sõnul praktikat, harjutamist, probleemide kallal rahulikult ja süvenenult pusimist, et tekiks avastusrõõm ja arusaam teaduse toimimise mehhanismist. Seda kõike väikestes gruppides, õpetajal peab olema (tasustatud!) aega kõike ette valmistada, analüüsida ja õpilastega individuaalselt arutada.

Õpetamine kui missioon

„Kui me praegusel kursil edasi sõuame, muutub tavakool vähemalt loodusainete osas pelgalt lastehoiuks, hea haridus eliitkoolide ja eraõpetajate pakutud luksuseks,“ hoiatab ta. „Vanema generatsiooni õpetajad, oma eriala tõelised spetsialistid, kes on teinud aastakümneid tänamatult rasket tööd, lähevad pensionile, aga uut põlvkonda spetsialiste peale ei tule, sest – olgem ausad – õpetada loodusaineid praeguses koolisüsteemis tavakoolis nii, et kõik õpilased saaksid vajalikku tähelepanu, on võimatu missioon.“

Noor põlvkond õpetajaid ei ole nii leplik, et võimatule missioonile missioonitundest peale lennata, ning läheb oma oskustega pigem mujale, teab ta kogemusest, sest elas Londonis koos bioloogiga, kes teenis ühele õpilasele eratunde andes vähemalt poole suuremat palka kui kooliõpetaja kahekümnese klassi pealt sama tundide arvuga. Mõnel õpilasel oli seal pea igas (loodus)aines eraõpetaja. „Kas tahame minna seda teed, et hea hariduse saavad vaid need, kelle vanemad suudavad maksta või kellel on kodust kaasas piisav pagas, et eliitkooli sisse saada? Õpetajate koormuse ja palga küsimus ei ole mitte kriis, vaid ühiskondlik katastroof,“ arvab Ingrid Lekk. „Kõik lapsed peaksid vähemalt koolis alustama võrdselt positsioonilt.“

Õpetaja Lekk on ka 4. klassi klassijuhataja. Ta peab algklassides klassijuhataja tööks olla iga õpilase jaoks olemas, jälgida süsteemselt ja pidevalt laste arengut. Vanemas kooliastmes, kus teismelistel on keerulisemaid probleeme, on klassijuhataja töö marginaliseeritud ja põhineb õpetaja südametunnistusel. Klassijuhatamine ei peaks olema niigi ületunde tegeva aineõpetaja lisakohustus sümboolse tasu eest, arvab Lekk, vaid vähemalt poole kohaga töökoht. Eriti olukorras, kus mitmes koolis korraga töötavad koolipsühholoogid ja sotsiaalpedagoogid on ülekoormatud. „Aineõpetajana tunnen pidevalt, et mul ei ole aega lastega suhelda,“ tõdeb ta. „Ime siis pole, et lapsed ei taha kooli tulla, kui nad on seal kohati osa karjast, kellele pannakse standardile vastamise alusel hindeid.“ Selles lauses oli ka vastus küsimusele, kuidas teha nii, et ka teismelised igatseksid iga päev kooli.

Kaugõpetamise koormus

Uus töö tõi kaugõpetamise, mille kohta tõdeb värske õpetaja, et ei jää aega teha oma ainet ekraani vahendusel põnevaks. „Kui valmistan ette ühe tunni, millega olen päriselt rahul, kus teen eri raskustasemega ülesandeid erinevatele õpilastele ja kus on ka midagi praktilist, siis ainuüksi selle tunni katsete valmis panemiseks kulub nii palju aega, et ülejäänud viis tundi jäävad järgmiseks päevaks ette valmistamata,“ kirjeldab ta argipäeva.

Ta üritab palju kasutada filme, loovaid ülesandeid, kus õpilased saavad ise teha, sest loenguvorm on eriti kaugõppel kasutu. Distantsõppel on ta avastanud, et õpilastele meeldib valge tahvli meetod, kus õpetaja kirjutab graafikalauale ja joonistab arutelu käigus. „Nii mõtleme kõik koos, pusime ja eksime koos, arutame, mitte ei tule kõiketeadja õpetaja oma valmispandud paketiga, et pimeduses kobavaid õpilasi valgustada.“

Kohati tundub talle, et õpilastel on vaja puhkust keskkondadest ja digivahenditest. Neil on vaja, et nendega teemasid arutataks. Aruteluks on vaja osata keelt, õppeaine keele selgeks õppimine ei ole aga alati põnev ja nõuab pingutust. Ent uut keelt osata on ülim mõnu, see avab täiesti uue maailma, teab inimene, kel on doktorikraad.

„Selle pingutuse ja tasu seose näitamises on mul veel kõvasti arenguruumi,“ tunnistab ta. „Praegu olen väga leebe, ei taha lapsi vaevata, aga teen sellega neile karuteene. Nagu lapsevanemad, kes oma laste koduseid töid teevad – tahaks ju, et laps oleks õnnelik, aga intuitsioon ei aita ära tabada, et pikas plaanis on laps kõige õnnelikum siis, kui ta ise koperdades on keele selgeks saanud ja oskab rääkida.“

Õpetajatöö kõrval ei saa teadlane teadust unustada. „Kogu teadusmaailmaga ei suutnud ma kursis olla ka teadustööd tehes, sest juba oma eriala piires tuleb iga päevaga peale nii palju uut, et sinna võib uppuda,“ tõdeb ta ja ütleb, et hoiab erialal silma peal sõprade ja tuttavate abiga. „Kord teadlane on alati teadlane, see on mõtteviis, mitte amet.“