Ludvig Juhti teekond Väägverest Ameerika muusikaparnassile
Alo Põldmäe aastatepikkuse töö tulemusena on trükivalgust näinud erakordselt huvitav Ludvig Juhti monograafia „Kalevipoeg kontrabassiga“.
Juba raamatu välimus on juhtilikult imposantne (kujundaja Aime Andresson). Kui siia lisada haruldane fotomaterjal, kontserdiafišside ja kavade koopiad ning ülistavad kontserdiarvustused Ameerika suurtes päevalehtedes, siis tekib kohe küsimus: miks me Juhtist nii vähe teame?! Ometi on ta meie teise muusikalise Kalevipoja, Neeme Järvi mastaapi muusikamees.
Sellele küsimusele leiame raamatut lugedes üsna pea vastuse: Ludvig Juht osales aktiivselt sõjajärgsetes väliseesti organisatsioonides ja toetas suurte summadega Eesti Rahvusfondi, mille kaudu aidati nii eestlastest sõjapõgenikke kui väliseesti kultuurielu. Seetõttu kriipsutati Juhti nimi armutult meie muusikaloost maha.
Klaverisaatja ohe
1994. aastal saadi juba tähistada Ludvig Juhti 100. sünniaastapäeva. Muusikamuuseumi väikeses saalis toimus juubelikontsert, kus kõlasid kõik Juhti enda kompositsioonid klaveri saatel. Sealtpeale hakkas kontserdi korraldaja Alo Põldmäe juba teadlikult Juhti materjale koguma.
Vapustav on lugeda Juhti kunagise klaverisaatja Erika Kalami ohkamist pärast kontserti: „Oleksin ma teadnud, et Eestis on olemas selline asutus nagu Teatri-ja Muusikamuuseum, oleksin Juhti (ameerika) materjalid siia saatnud.“ Uskumatu, et proua Kalam ei teadnud meie muusikamuuseumi olemasolust. Raudne eesriie toimis info leviku takistamisel üle ookeani tõesti raudselt. Veidi paremas seisus olid Rootsi eestlased.
Muljetavaldav teekond
Õnnetähe all sündinud ürgselt andeka Juhti muusikuteekond on muljetavaldav. 1910. aastast mängis Juht legendaarse David Otto Wirkhausi poja Peetri Väägvere külaorkestris. 1913. a osaleb ta juba Tartus kino Imperial orkestris ja veidi hiljem Vanemuise suveorkestris. Filmilikult seiklusrikas on tema jõudmine Helsingi linnaorkestrisse, mis 1916. a oli üks Euroopa paremaid orkestreid. Siin tutvub Juht ka Sibeliusega, kelle sümfoonilise poeemi „Finlandia“ aeglasest keskmisest osast teeb ta kontrabassiseade, mida esitab menukalt ka hiljem Ameerikas.
Ludvig Juhti innustas tahe tõestada publikule, et kontrabass on viiuliga võrdne sooloinstrument. Tema suur iidol oli Sergei Koussevitzky, kes pärast Oktoobrirevolutsiooni põgenes Venemaalt Ameerikasse. Juhti unistus oli temaga kohtuda ja temalt eratunde võtta. Kohtumine toimuski, aga siis, kui Juht oli juba ise maailmaklassi mängija.
25. jaanuaril 1934. a saabus Ludvig Juht New Yorgi sadamasse, kuhu olid teda tervitama tulnud Eesti konsul USA-s Karl Kuusik ja pianist Vladimir Padva. Juhti saabumisest saadeti teated kõigile New Yorgi päevalehtedele. Eestlaste ajakirjas Meie Tee ilmus tõlge ajalehest World Telegram: „Peakonsul Charles Kuusik on väga uhke Juhtile ja samuti Ahto Valteri üle, kes igal suvel purjetab kahekümne viie jalasel paadil üle Atlandi ookeani City Islandi. Härra Juhti kontrabass paistab isegi suurem kui Ahto paat, kuid kunstnik kannab oma pilli kaasas kõikidel reisidel.“
Legendaarne kontrabass
Juhti suur unistus täitus 10. märtsil 1934. Sel päeval mängis ta ette Bostoni sümfooniaorkestri peadirigendile Sergei Koussevitzkyle, kunagisele legendaarsele kontrabassivirtuoosile. Maestro palus Juhtil talle mängida Koussevitzky enda kontrabassikontserdi. Maestro oli vaimustuses ja varsti saabus Juhtile New Yorki telegramm, kus teda palutakse solistiks 11. aprilli 1934 kontserdile Bostoni kontserdimajas.
Teatele on lisatud, et maestro palub tulla kolm päeva varem kohale ja et Juht hakkab elama Koussevitzky korteris, kus saab harjutada maestro enda pillil – legendaarse Cremona meistri Amati kontrabassil. Selle pilliga esineb Juht ka kontserdil, kus ta esitab koos Bostoni sümfooniaorkestriga Koussevitzky kontrabassikontserdi. Sellest kontserdist kujunes Juhti triumf. 5000 kohaga saal oli puupüsti täis ja aplaus ei tahtnud vaibuda.
Saanud suhu maigu, kuidas üks tõeline meistripill kõlab, hakkab Juht ka endale head pilli otsima. Õnneliku juhuse tõttu õnnestub tal osta Cremona meistri Francesco Ruggeri 1679. a pill. Kui Juht oma Ruggeri kontrabassiga Bostonisse jõudis, korraldas 26. märtsil 1936. a Bostoni kunstimetseen, multimiljonär Charlotte N. Greene Juhti ja tema pilli auks oma salongis muusikalise kokteilipeo. Tänuks suurepärase kontserdi eest saatis proua Green Juhtile järgmisel hommikul hiigelsuure roosipõõsa, mille sees oli tšekk muljetavaldavale rahasummale. Nüüdsest trükiti kontserdikavade servale: „Härra Juht mängib Francesco Ruggeri (Cremona) 1679. a kontrabassil.“
Parimates saalides
Juht kirjutas Eestisse Päevalehele 19. aprillil 1936: „Vahe minu endise instrumendi ja praeguse vahel on enam kui öö ja päev. Imestan isegi, kuidas ma seni pidin esinema sarnasel sigarikastil.“
Nüüd algas Juhtil nn Ruggeri ajastu, mis viis teda maailma parimatesse kontserdisaalidesse. Eriti emotsionaalseks kujunes 1947. a Rootsi turnee läbi kümne linna, mis lõppes Stockholmi kontserdimajas. Juhti saatis klaveril dirigent Olav Roots, kellega Juht oli esinenud ennesõjaaegses Eestis. Ja mis eriti oluline – Stockholmis sai Juht Eduard Tubinalt lubaduse kirjutada talle kontrabassikontsert. Nüüdseks maailma muusikakullafondi kuuluva Tubina „Concerto“ esiettekanne toimus New Yorgi avaras raekoja saalis 2.oktoobril 1948. a. Sedapuhku veel klaveri saatel.