Miks me lämmatame õpilaste õpirõõmu?
Kevad oli sel aastal visa enda parimaid külgi näitama, justkui teades, et ilusad ilmad saboteeriksid niigi tugevat enesedistsipliini nõudva kodukooli läbiviimist. Tasapisi on tulnud soojemad tuuled ja taandumas viirus, nii et on lootust, et vähemalt õppeaasta viimased nädalad saavad õpetajad ja õpilased kõik taas koolimajas mööda saata. Aga kooli kolimine koju on tekitanud diskussiooni, mis on vajalik nii õppe-eesmärkide täitmise kui ka lapse heaolu seisukohalt. Tahan anda sellesse diskussiooni oma panuse.
Usun, et väikeste laste vanemad teavad hästi, kuidas lapsed oma saavutuste ja pingutuste eest tunnustust ootavad. Väike laps tuleb ema juurde, näpus pilt: „Emme, vaata, ma ise värvisin!“ Teinekord astub isa juurde väga fantaasiarohke Lego lennukiga, näitab seda uhkelt ja ootab reaktsiooni. Lapsed vajavad tunnustust, ütlevad psühholoogid. Mis juhtub aga mõnikord laste enesekindluse ja õpirõõmuga koolis, kus nad samuti palju pingutavad, saavutavad ning selle eest tunnustust ootavad (ja seda ka saavad)?
Kiirusest tähtsam on pingutus
Mäletan enda kooliajast kehalise kasvatuse tunde. Liikumisrõõmu külvati meisse näiteks ümber järve jooksuga. Rõõmu vähendas teadmine, et klassi kiireim seab n-ö lati, mida teised ei ületa. Ainult et kiireim tegi juhtumisi kergejõustikutrenni. Tema pingutus oli seda jooksu tehes vaevalt selline mis minul, kellel lühimaajooksus tihti keel vestil. Minuga sooritusest oli tema oma kiirem. Parem.
Laste omavaheline võrdlemine koolis on ühiskonnas viimastel aastatel tähelepanu pälvinud. Selle negatiivsetele mõjudele on tähelepanu pööranud koolipsühholoogid, ent uued juured ei ole end veel maasse ajanud. Kasutan siinkohal jooksu kujundlikus tähenduses näite toomiseks. Ikka veel „rivistavad“ mõnes koolis õpetajad stardijoone taha õpilase, kes teeb iga päev jooksutrenni; õpilase, kellel on nägemispuue; õpilase, kellel hakkas hommikul jalg valutama; õpilase, kes jookseb rõõmuga tulemusest hoolimata; ja õpilase, kes parema meelega staadioni kõrval puu all raamatut loeks, kui jookseks. Finiš on kõigile teada ja ühine. Õpetaja peab lühikese ergutuskõne ja hüüab: „Start!“ Jooks algab. Selle, kuidas õpilased finišini jõuavad, jätan igaühe enda ette kujutada. Küsimus on, kas tunnustatakse igaühe individuaalset pingutust või tulemust vastavalt kiireima sooritusele?
Võrdlemisega kaotavad ka võitjad
Mina unistan haridussüsteemist, kus igaühele seatakse tema võimetest ja eripärast lähtuv realistlik eesmärk, millega kaasneb õpilase pingutus, mis pole liiga väike ega ületamatult suur. Kui üks samm tehtud, tuleb järgmine. Õpetaja roll on ääretult tähtis. Õpetaja tarkus aitab seada eesmärke, tunnustada ka väikest edasiliikumist, vajaduse korral sammu tagasi astuda ja innustada-innustada-innustada. Niimoodi jõuaks finišisse ka laps, kes alguses ise finišijoont ei näe.
Laste omavaheline võrdlemine tekitab olukorra, kus minu hinnangul kaotavad kõik. Ilmselgel põhjusel kaotab „aeglasem“ osapool. Kaotab kahjuks ka „kiirem“, kuna temas tekitatakse ootus lahendada vähemalt sama hästi, kui mitte veel paremini, kõik järgmised sarnased olukorrad. Lisaks kaob kiiremal vajadus pingutada ja võimetekohaselt areneda, kui ta ka keskpärase sooritusega teistest üle on. Kaotab hindaja, sest tähele jäävad panemata võimalused arengut toetada, tekitada ja hoida alal õpimotivatsiooni. Sihik suunatakse sooritusele ja sellele lüüakse peale tempel. Justkui oleks nüüd sellega kõik öeldud. Ja tunnustus võib olla sõnastatud stiilis „Harjutame veel. Järgmine kord tuleb paremini!“.
Ma ei väida, nagu lapsed ei võiks omavahel võistelda. Paljudes lastes on see tung tugev, nad võistlevad omavahelises suhtluses nagunii ning negatiivsete emotsioonidega, mida kaotus tihti esile kutsub, peab samuti õppima toime tulema. Minu jaoks on mõistetamatu, miks täiskasvanu soovib lapsi pingeritta asetada. Dalai-laama on öelnud, et teekond õnneni tähendab loobumist võrdlemisest.
Mis on lubatud täiskasvanule, pole lubatud lapsele
Soovin osutada ka teisele murekohale. Kui selgeks on saanud eesmärgid, mille poole püüelda ja mis on ette antud, miks oleme küpsete täiskasvanutena nii rigiidsed selles, kuidas eesmärgini jõuda? Miks arvame siiani, et kui lapsel on vaja kasutada abivahendeid, siis ta kuidagipidi „petab“? Kui lapsel on vaja finišisse jõudmiseks GPS-i, ratastooli või juhtkoera, kas me suudame aktsepteerida, et nii on ja see ei tähenda automaatselt, et ta on laisk, rumal või lohakas? Tean mitmeid täiskasvanud, kellele ei meeldi joosta. Nad naeratavad vabandavalt ja ütlevad: „Mulle pole kestvusalad kunagi sobinud. Jõuan joosta küll, aga pean vahepeal puhkepause tegema.“ Me naeratame vastu ja aktsepteerime seda. Miks ei aktsepteeri me koolides laste tugevusi-nõrkusi? Tihti tundub automaatselt tulevat hinnang: laps on laisk, ei viitsi, ei taha. On väga suur tõenäosus, et kui tal hästi välja ei tule, ta saab selle eest motivatsiooni mittetoetava hinnangu (loe: jääb puudu tunnustusest), siis ta tahab iga korraga seda natuke vähem. Kui sama tehtaks täiskasvanuga, ei paneks keegi imeks, kui peagi tekib trots. Lapsel seda luksust aga pole. Ta peab tahtma kõiki aineid, samas mahus, samade meetoditega, samas stiilis.
Sellel COVID-kevadel Vol. 2, kus lapsed näevad vaeva, et kodukooli pingutused aastatunnistusega kroonida, unistan mina süsteemist, mille eesmärk on aidata lapsel ja perel avastada lapse eripära, rõhuda tema tugevustele ja teha seda stiilis, mis on suunatud koostööle ning kodu ja kooli vastastikusele tunnustusele. Nii et see väike laps tahaks ka aastaid hiljem tulla uhkusega oma saavutusi näitama, ainult et LEGO lennuki ja värvipildi asemel juba midagi hoopis muud.