Miks on vanus tööturul komistuskivi?
Mari on aktiivne ja rõõmsameelne naine. Lapsed on tal juba suured ja elavad oma elu. Ühe tööandja juures on ta töötanud pikki aastaid ja vajadus millegi uue järele elus andis üha enam tunda. Mari otsustas otsida uue töökoha, et tunda jälle uue kogemise elevust ning leida uusi väljakutseid. Ta otsis tööd pearaamatupidajana. Tööpakkumisi oli mitmeid ja naine kandideeris kuuele ametikohale. Ta tundis, et elus on jälle midagi oodata ja võimalus rutiini murda tuleb peagi.
Varsti tuligi esimene kõne tööpakkujalt, kes kiitis Mari haridust, oskusi ja kogemusi. Mari tundis, et on väärtuslik töötaja, kellel on uuele tööandjale väga palju pakkuda, kuni kuulis lauset: „Kahjuks otsime me pikema perspektiiviga töötajat. Täname, et kandideerisite.“
Samamoodi läks ülejäänud viie kandideerimisega: kõik oli hästi, kuni jõuti vanuseni. Olgu öeldud, et Mari (nimi muudetud) on 58-aastane hea tervisega, aktiivne, kõrgharidusega ja kahekümne seitsme aastase suurettevõttes töötamise kogemusega pearaamatupidaja.
Kas paratamatu?
Vanuselist diskrimineerimist tööturul peetakse Eestis paratamatuks ning ühiskonnas levinud stereotüübid vanemaealiste vähenenud töövõimest mõjutavad eakamate tööotsijate enesekindlust tööle kandideerimisel. Vanuseline diskrimineerimine ei puuduta pelgalt üle 50-aastaseid töötajaid, seda kogevad ka oma tööelu alles alustavad noored.
2018. aastal Eesti avatud ühiskonna instituudi tellitud uuringu tulemusel selgus, et ealine diskrimineerimine tööturul on tõsine probleem kogu maailmas ja ka Eestis. Varasemalt läbi viidud tööjõu uuringute kohaselt kannatab ebavõrdse kohtlemise all noorem (15–19-aastased) ja vanem tööjõud (üle 50-aastased). Eestis on levinud arusaam, et võrreldes nooremaealistega on vanemaealistel tööturul vanusest tulenevad takistused ning et juba alates 40. eluaastast algab allakäigutrepp tõrjutud tööjõu hulka.
Nii Euroopas kui ka Eestis on strateegilistes dokumentides seatud vanemaealiste töötamise edendamine oluliseks eesmärgiks. Vanemaealiste tööhõive suurendamine on mitmetahuline ja keeruline ülesanne, kuna inimeste osalemist tööturul mõjutavad mitmed institutsionaalsed ning tööturgu puudutavad tegurid. Kogu ühiskonnale on oluline, et kedagi ei diskrimineeritaks vanuse alusel ja inimeste töövõime püsiks kõrge võimalikult kaua.
Tööhõive kontekstis kasutatakse vanemaealiste inimeste puhul sageli töövõime mõistet. See on inimese ressursside ning töökoha vastastikuse toime tulemus, mis loob eeldused töötamiseks. Inimesega seotud ressursid on haridus ja kompetentsus, tema tervis (sh vaimsed, füüsilised ja sotsiaalsed võimed), hoiakud, väärtused ning motivatsioon.
Viimastel aastatel ongi Eestis vanemaealiste tööhõive suurenenud. Üheks põhjuseks võib olla tööealise elanikkonna kahanemine, mistõttu otsitakse sobivat tööjõudu rohkem ka vanemaealiste hulgast, samuti on oma mõju pensioniea järkjärgulisel tõusul.
Avatud Eesti instituudi tellitud uuringu tulemusel selgus, et tööandjad eeldavad, et eakatel töötajatel ei ole nüüdisaegseid tööoskusi ja teadmisi; et nad ei ole piisavalt paindlikud tööelu muudatustega kohanema või ei suuda intensiivselt töötada. Vaba töökoha täitmisel sarnaste professionaalsete oskuste puhul eelistatakse nooremaid kandidaate.
Selgus ka, et vanemaealistel tööotsijatel tuleb noorematest sagedamini leppida teisejärguliste töödega, mis ei kasuta vanemaealise töötaja kogemust ja potentsiaali. Koguni 70% 50–70-aastastest on tundnud tööturul vanusest tulenevaid takistusi, seda nii tööülesannete jagamisel, tasustamisel, info edastamisel kui töökaaslaste suhtumises. Kõige enam on täheldatud vanusest tulenevat ebavõrdsust tööülesannete jagamisel, aga ka töö tasustamisel, info edastamisel ja kolleegide suhtumisel. Hea uudis on aga see, et uuringu kohaselt on töölevõtmisel ja edutamisel vanuselist diskrimineerimist tunda vähem.
Uuringust selgus ka, et üle 50-aastased on töökollektiivis hinnatud kolleegid ning üle poole vastanutest (61%) töötab hea meelega kollektiivis, kus on inimesi eri vanusegruppidest. Kaduma hakkab arusaam, et pensionieas peab minema pensionile ja vabastama koha noortele.
Inimpotentsiaali raiskamine
Viimastel aastakümnetel on ühiskonnas pööratud palju tähelepanu vanemaealiste aktiivsele osalemisele tööturul. Kuna surve sotsiaalkindlustussüsteemidele on seoses vanemaealiste osakaalu kasvuga suurenenud, on iga töötegija võimalikult pikk tööelu veelgi olulisem. Pikenev eluiga ning tervena elatud aastad lubavad aktiivset eluviisi säilitada varasemast kauem; tööelus osalemine suurendab suhtlusvõimalusi ja sotsiaalset kaasatust ning annab lisasissetuleku.
Muret teeb aga tööandjate vähene valmidus vanemaealisi töökäsi palgata. Põhjuseks on ühiskonnas levinud arvamus, et vanemaealiste töölerakendamine võib kaasa tuua lisakulutusi (nt väljaõpe, töökoha kohandamine, osaline tööaeg, kodus töötamine jmt). Samuti arvatakse, et investeeringud, mis tehakse vanemaealisesse töötajasse, ei ole pikas perspektiivis tasuvad.
East lähtuvad eelarvamused takistavad inimestel kasutada oma täit potentsiaali, mis kahjustab kogu ühiskonna heaolu. Praeguses demograafilises ja tööturu olukorras on see arutu inimpotentsiaali raiskamine. Oluline oleks suurendada vanemaealiste töötajate kaasatust täienduskoolitustesse ja ümberõppesse, mis aitaks neile kauem tööelus osaleda.
Uued võimalused
Andragoogika arendaja Sharan B. Merriam juhib tähelepanu, et küpsemas eas muutuvad inimese rollid ja ootused ning varem sobinud eluviis ei pruugi hiljem enam sobivaks osutuda ning tuleb ümber kujundada. Elus on prognoositavaid murrangupunkte, nagu kooli lõpetamine, abiellumine, lapse sünd ja vananemine, kus muutuvad rollid kutsuvad esile üleminekuperioode.
Ühiskonnal on selged ootused selle kohta, millal need võtmeüleminekud peaksid aset leidma. Kui muudatuste tegemise vajadus saab ilmselgeks, loob inimene endale uue identiteedi ning hoiaku. Küpse inimese tunnus on teadvuse kõrge tase ning dialektilise mõtlemise oskus, mis aktsepteerib võimalust, et kõigest on võimalik mõelda eri viisil.
Bee ja Bjorklundi sõnul on ühiskonnal ootused indiviidi käitumisele ja suhtumistele, mis on seotud indiviidi positsiooniga ühiskonnas. Eduka vananemise korral tuleb inimene toime oma rollide teisenemisega. Vanemas eas muutuvad inimese prioriteedid, ülesanded ja kohustused.
Laste lahkumine kodust vabastab aega enese jaoks ning võimaldab pöörata senisest enam tähelepanu varem unarusse jäänud huvidele ja hobidele. Vanemad, kelle lapsed lahkuvad kodust, ei mineta lapsevanema rolli, kuid see nõuab neilt palju vähem. Vastupidi üldlevinud ootustele on see rollimuutus enamiku naiste jaoks pigem positiivse tähendusega ning partnersuhteid kirjeldatakse sellal kui teistkordseid mesinädalaid.
Paljud naised jätkavad siis oma poolelijäänud kooliteed, hakkavad tegelema uute hobidega või valivad uue töökoha. See on aeg, mil paljud inimesed küsivad endalt, mida nad tegelikult teha tahavad. Saavutatud sügavam kontakt enda unistuste ja soovidega viib vajaduseni õppida midagi uut. Viimastel aastakümnetel on lisandunud virtuaalne õppimine, mille eelis on paindlikkus – inimene võib õppida endale sobival ajal ja kohas, võimalikuks saab kaugtöö, väheneb aja- ja transpordikulu. Et nooruses omandatud kutseoskused või haridus pole kiiresti muutuvates oludes piisavad, peab pideva juurdeõppimise ja enesetäiendamise mudel saama iseenesestmõistetavaks.
Tänapäeval on õppida võimalik igal ajal ja igas vanuses. Järjest populaarsem on elukestev õpe. Täiskasvanuharidus on suunatud inimesele, kes lisaks õppimisele käib tööl või kellel on perekond, ehk õppimine ei ole ainukene tegevus, millele ta pühendub.
Täiskasvanute jaoks on loodud järjest enam õppimise võimalusi, nagu täiskasvanute gümnaasiumid, kus õpe on paindlikum kui tavagümnaasiumis (e-õpe, kaugõpe, võimalus valida õpitavaid õppeained jne); kutsekoolid pakuvad võimalusi omandada uued ametioskused ning ülikoolides on üha enam erialasid, mida saab õppida kaugõppes või avatud ülikooli kursustel. Lisaks on võimalik valida täienduskoolituste vahel, mis arvestavad oma paindliku õppekorraldusega täiskasvanu vajadustega.
Vananemine on inimese elu osa, mida ei saa vältida. Meie elu on vormitud sotsiokultuurilises kontekstis esile kerkivate sündmuste läbi, millega me oma elus kokku puutume. Mida pikem on olnud elu, seda rikkalikumad on inimese kogemused ja teadmiste pagas. Vastupidiselt üldlevinud arusaamale tunnevad paljud üle 50-aastased inimesed vajadust leida oma elus uusi väljakutseid, kuna isiklikku vabadust ja aega on rohkem.
Samuti tõendavad mitmed uuringud, et inimene on võimeline õppima ning kohanema muutunud oludega terve elukaare jooksul. Olukorras, kus tööjõupuudus on üha suurem, on eelis tööandjatel, kes oskavad näha Marides väärtuslike kogemustega, usaldusväärseid ning motiveeritud töötajaid, kes on valmis panustama nii isiklikku kui ka ühiskonna heaolusse.
No nii …
Nagu on lihtne vastandada näiteks nõukogudeaegset kooli tänasele, nii ka vanu (elukogenud ja tarku!) inimesi noortele. Väliselt on tõesti nähtav vahe, aga teadusest lähtuvalt on varjatult sisemine ja oluline vahe … Lähemalt – “Vanadus on suurepärane” (2021), poes vaid 2 eurot! Rumalust on lihtne varjata, kui seltskonnas mõnd tarka ei ole …
Olen paaril viimasel aastakümnel tajunud mõnigi kord tõrjuvat suhtumist endasse (ja seda väidavad ka minuealised professionaalsed kolleegid), sest “rikun ära noorte keedetud (lahja) supi”. Tahan, et õpetamisel valitseks TEADUSE vaim, mitte väline efektitsemine ja semutsemine (ilma didaktikateaduse ja pedagoogikata). Noortekultuse paljast ülistamisest on abi vähe!
Nn elukestev õpe, kus väheste elukogemustega noored õpetavad elukogenud inimesi, sobib vaid uute lihtsate tööoskuste õpetamisel.
P.S.
Ja muidugi toimib siingi normaaljaotuse kõver (nagu mujalgi inimese juures) – alati on vanade hulgas rumalaid ja noorte hulgas üliarukaid, kuid üksikjuhtumitega ei tõestata TEADUSES midagi. Siin on vajalik deduktiivne lähenemine ja erinevuste statistilise olulisuse arvutamine.